Giovanni tuba. James Baldwin
kasvuaastail koosnes meie pere isast, tema vallalisest õest ja minust. Mu ema kanti kalmistule, kui olin viiene. Ma vaevalt mäletan teda, kuid ta esines mu luupainajalikes unenägudes – pimedais silmis vaglad, juuksed metalselt kuivad ja rabedad kui raod, püüdis ta mind suruda vastu oma keha, mis oli nii mäda, nii iiveldama ajavalt pehme, et kui ma nutsin ja temast kinni hoidsin, siis avanes see tohutult suureks lõheks, mis mu elusalt neelas. Kui aga kas isa või tädi minu tuppa jooksis, et selgitada, mis mind hirmutanud oli, ei julgenud ma toda unenägu kirjeldada, sest see näis ema reetmisena. Ütlesin, et nägin unes surnuaeda. Nad jõudsid otsusele, et mu ema surm on mu kujutlusvõime heitlikuks muutnud ja võib-olla nad arvasid, et ma tema pärast kurvastasin. Võib-olla ehk tõesti kurvastasin, kuid kui see nii on, siis kurvastan ma veel praegugi.
Isa ja tädi said omavahel väga halvasti läbi ja ma tundsin seda, teadmata siiski, kuidas või miks, ning mulle näis, et nende kauakestev sõda on väga tugevasti seotud mu surnud emaga. Mäletan, et kui olin alles väga väike, seisis ema foto meie majas San Franciscos keset suurt elutuba kaminasimsil ja justkui valitses sealt kogu ruumi. Foto näis tõendavat, et domineerib tema vaim ja juhib meid kõiki. Mäletan kaugematesse nurkadesse kogunevaid varje tolles toas, kus ma end kunagi koduselt ei tundnud, ja oma isa, kellele langes ohtrasti kuldset valgust kõrgest jalaga lambist, mis seisis tema tugitooli kõrval. Tavaliselt luges isa ajalehte, mis varjas teda minu eest, nii et ma meeleheitli kult lugeja tähelepanu äratada püüdes tüütasin ta mõnikord ära ning meie kahevõitlus lõppes sellega, et mind suure nutuga toast välja kanti. Vaimusilmas näen teda istumas ettepoole kummargil, küünarnukid põlvedel, pilk kiindunud suurde aknasse, mille taga oli pilkane pimedus. Arutlesin endamisi, mida ta küll võiks mõelda. Sellel mälupildi isal on iga kord seljas hall käisteta sviiter, lips on lõdvale lastud ja tema liivakarva juuksed langevad ettepoole kandilise punaka näo kohale. Isa oli üks neid, kes meelsasti naeravad, kuid on aeglased vihastama, nii et kui neis viha tõuseb, on see seda mõjuvam, sest tundub, nagu kargaks see kuskilt salalõhest välja tulena, mis põletab maha kogu maja.
Ja tema õde Ellen, isast pisut vanem, pisut tõmmum, alati liiga hoolikalt riides ja liiga hoolsasti jumestatud, kelle nägu ja figuur olid juba jäigastumas, kes kandis liiga ohtralt ehteid, mis kilisesid ja kõlisesid valguse käes; Ellen istus sohval ja luges raamatut; ta luges palju, luges kõike, mis parajasti ilmus, ja tal oli kombeks sageli kinos käia. Mõnikord ta kudus. Mulle näib, et ta käis ühtelugu ringi kotitäie ohtliku olemisega kudumisvarrastega või siis oli tal kaenlas mõni raamat või mõlemad. Ja ma ei tea, mida ta kudus, kuigi eeldan, et ta pidi vähemalt juhuslikultki kuduma midagi kas isa või minu jaoks. Aga ma ei mäleta sellest midagi, niisama nagu sellestki, missuguseid raamatuid ta luges. Minu poolest võis see kõigi nende aastate jooksul, mil teda tundsin, olla kogu aeg sama raamat või sama sall või sviiter või jumal teab mis muu ese. Mõnikord mängisid isa ja tädi kaarte – seda juhtus harva; vahel rääkisid nad omavahel sõbralikul, nöökaval moel, kuid see oli ohtlik. Nende nöökimised lõppesid peaaegu alati lahinguga. Mõnikord käis meil külalisi ja tihti lubati mul toas olla, kui nad oma kokteile jõid. Neil puhkudel oli mu isa parimas vormis, poisilik ja lahke, ta astus läbi külalisi tulvil ruumi, klaas käes, valades neile juua, üha naerdes, käitudes kõigi meestega, nagu oleksid nad tema vennad, ja flirtides naistega. Või ei, mitte flirtides, vaid uhkeldades nende ees nagu kukk. Ellen näis teda kogu aeg jälgivat, justkui kartes, et isa võiks hakkama saada millegi kohutavaga, ta jälgis mu isa ja jälgis naisi ning, jah, ta ise flirtis meestega mingil kummalisel, närvidele käival moel. Ta seisis seal viimase peaal, nagu öeldakse, suu punasem kui punane, seljas midagi, mis oli kas vale värvi või liiga kitsas või liiga nooruslik, käes kokteiliklaas, mida iga hetk ähvardas kildudeks pigistamine, ja lakkamatult kõlas tema hääl, nagu kriibiks žiletitera klaasi. Kui ma olin väike poiss ja nägin Ellenit seltskonnas, kartsin teda.
Kõike aga, mis selles ruumis toimus, jälgis mu ema. Raamitud fotolt vaatas kahvatu, heledapäine, hapra kuju ning sirgete kulmude ja pehme, närvilise suuga naine. Ent avameelse vaatega silmade asend ja suu kibepilkav ning veidi-veidi teadlik hoiak osutasid ometi, et kusagil tolle pineva hapruse all asus jõud, mis oli iselaadne ja ühtlasi järeleandmatu ja – nagu mu isa raevgi – täieliku ootamatuse tõttu – ohtlik. Isa rääkis emast harva, ja kui ta seda tegi, varjas ta mingil kummalisel moel oma ilmet; ta meenutas teda üksnes kui minu ema, ja kui ta temast rääkiski, võisid sõnad niisama hästi käia ta oma ema kohta. Ellen mainis sageli mu ema, rõhutades, kui silmapaistev naine ta oli olnud, kuid tema jutt tekitas minus ebamugavustunde. Mulle näis, et mul polnud õigust olla niisuguse ema poeg.
Aastaid hiljem, kui olin jõudnud meheikka, püüdsin panna isa emast rääkima. Ent Ellen oli surnud, isa kavatses uuesti abielluda. Isa rääkis emast nõnda, nagu temast oli rääkinud Ellen, ja niisama hästi oleks ta võinud nõnda kõnelda Ellenistki. Kui olin umbes kolmeteistkümnene, oli tädil ja isal ühel hilisõhtul äge riid. Neil oli muidugi palju seda laadi kaklusi olnud; seda ühte aga mäletan nii selgesti seetõttu, et jutt käis ilmselt minust.Olin ülakorrusel voodis ja magasin. Aeg oli üsna hiline. Äkki ärkasin isa sammude peale, mis kostsid minu akna alt kõnniteelt. Kõla ja astumise järgi sain aru, et ta oli pisut purjus ja mulle meenub, et sel hetkel tekkis minus mingi pettumus, ennetundmatu kurbus. Olin oma isa tihti purjus näinud ega polnud kunagi kogenud seda tunnet, vastupidi, mõnikord oli mu isa purjuspäi väga sarmikas – kuid tol ööl ma äkitselt tundsin, et temas ja ka selles seisundis oli midagi põlastusväärset.
Kuulsin, kuidas isa sisse tuli. Ja otsekohe kuulsin ka Elleni häält.
“Kas sa polegi veel voodis?” küsis isa.
Ta üritas olla heatahtlik ja vältida stseeni, kuid tema hääles polnud lahkust, olid vaid pinge ja ärritus.
“Ma arvasin,” ütles Ellen külmalt, “et keegi peaks sulle ütlema, mida sa oma pojaga teed.”
“Mida ma teen oma pojaga?” Ja isal oli keelel veel midagi, midagi hirmsat. Kuid ta sai sõnasabast kinni ja ütles ainult saatusele alistunud purjus ja meeleheitliku rahuga: “Mis jutt see on, Ellen?”
“Kas sa tõesti arvad,” küsis Ellen – olin kindel, et ta seisis väga sirgelt ja rahulikult keset tuba, käed risti, “et sina oled niisugune mees, kelle moodi ta täiskasvanuks saades peaks olema?” Ja kui isa vaikis, jätkas Ellen: “Ta hakkab täiskasvanuks saama, usu mind.” Ja siis lisas ta kiuslikult: “Mida ma sinu kohta öelda ei saa.”
“Mine magama, Ellen,” ütles mu isa väga tüdinud häälel.
Et jutt käis minust, oli mul tunne, nagu peaksin alla minema ja ütlema Ellenile, et olgu lahkhelid isa ja minu vahel millised tahes, oleme siiski suutelised neid selgitama omavahel, ilma tema abita. Ja võib-olla – mis näib imelik – tundsin, et Ellen on lugupidamatu minu suhtes.
Sest kindlasti ei olnud ma mitte kunagi öelnud talle sõnagi oma isa kohta.
Kuulsin isa raskeid ebaühtlasi samme üle toa trepi poole minevat.
“Ära arva,” ütles Ellen, “et ma ei tea, kus sa olid.”
“Käisin väljas – restoranis,” ütles isa, “ja nüüd ma tahaksin natuke magada. On sul midagi selle vastu?”
“Sa olid selle tüdrukuga, Beatriceaga,” ütles Ellen. “Seal sa ühtelugu käid ja sinna kogu su raha kaob ja kogu su mehisus ja väärikus samuti.”
Ellenil oli läinud korda isa vihale ajada. Isa hakkas kogelema.
“Kui sa arvad – kui sa arvad – et ma jään siia seisma – seisma – siia seisma ja vaidlen sinuga oma eraelu – minu eraelu üle! Kui sa arvad, et ma hakkan vaidlema sinuga selle üle, noh, siis oled sa küll peast põrunud.”
“Mui on tõepoolest ükskõik,” ütles Ellen, “mida sa iseendaga teed. Mitte sinu pärast pole ma mures. Asi on ainult selles, et sina oled ainuke inimene, kellel on Davidi suhtes autoriteeti. Minul seda pole. Ja tal pole ema. Ta kuulab minu sõna ainult siis, kui arvab, et see meeldib sinule. Kas sa tõesti arvad, et Davidile mõjub hästi, kui ta näeb sind ühtepuhku joobnult koju taarumas? Ja ära ole narr,” lisas ta hetke pärast erutusest kähiseva häälega, “ära peta ennast sellega, et su poiss ei tea, kust sa tuled, ära