Giovanni tuba. James Baldwin
need mehed,” ja ma tundsin toda häält, hingetut, täis võltsi meelitust, kõrget, nagu ei ühelgi tüdrukul, ja kuuma, meenutades millegagi täiesti liikumatut, surnud leitsakut, mis ripub soomülgaste kohal juulis, “kõik need mehed,” ähkis Jacques, “ja nii vähe naisi. Kas see ei paista sulle imelik?”
“Oh,” ütles Giovanni ja pöördus, et teenindada ühte teist külastajat, “küllap naised ootavad kodus.”
“Kindlasti ootab üks ka sind,” vihjas taas Jacques, kuid Giovanni ei vastanud.
“Niimoodi. See käis kähku,” ütles Jacques pooleldi mulle, pooleldi õhuruumi poole, mis just äsja oli ümbritsenud Giovannit. “Kas sa pole rõõmus, et jäid siia? Olen täiesti sinu päralt.”
“Sa ajad asju hoopis valesti,” ütlesin mina. “Sa meeldid talle hullupööra. Ta lihtsalt ei taha näida liiga elevil. Tee talle välja. Uuri, kust ta oma rõivad ostab. Räägi talle tollest kenast “Alfa Romeost”, mida sa kõigest hingest tahaksid kinkida mõnele teenekale baarimehele.” “Hirmus naljakas,” arvas Jacques.
“Noh,” vastasin mina, “kindel on, et ara verega pole nägusat jõumeest kunagi vallutatud.”
“Olgu kuidas on, olen veendunud, et ta magab tüdrukutega. See on neil kombeks, tead küll.”
“Olen jah kuulnud poistest, kes seda teevad. Vastikud nolgid.”
Seisime tükk aega vaikides.
“Miks sina ei võiks paluda tal meiega kokku lüüa?” soovitas Jacques.
Vaatasin talle otsa.
“Ah et mina? Kuigi sul on seda raske uskuda, aga minulgi on isevärki huvi tüdrukute vastu. Kui siin oleks tema õde ja pealegi nii kena näolapiga, siis ma kutsuksin teda meie kampa. Ma ei kuluta raha meeste peale.”
Nägin, kuidas Jacques enesega võitles, et jätta ütlemata: aga sul pole midagi selle vastu, kui mehed sinu peale raha kulutavad; kerge naeratusega jälgisin tema lühikest võitlust, sest teadsin, et seda öelda ta ei või, ja kohe jätkaski Jacques oma reipa, vapra naeratusega.
“Ma ei vihjanud sugugi, et sa võiksid kasvõi hetkekski ohtu seada tolle” – ta pidas vahet – ”laitmatu mehelikkuse, mis on sinu uhkus ja au. Tegin ainult ettepaneku, et sina teda kutsuksid, sest on enam-vähem kindel, et ta minu kutse tagasi lükkab.”
“Aga, mees, mõtle, milline segadus,” ütlesin ma irvitades. “Talle jääb mulje, et m i n a olen see, kes himustab tema ihu. Kuidas selle asjaga jääb?”
“Kui peakski tekkima mingi arusaamatus,” ütles Jacques väärikalt, “siis klaarin ma selle rõõmuga ära.”
Mõõtsime teineteist hetkeks pilkudega. Siis hakkasin ma naerma. “Oota, kuni poiss siia tagasi tuleb. Loodan, et ta valib suure pudeli kõige kallimat Prantsusmaal leiduvat šampanjat.”
Pöördusin ümber, toetudes baariletile. Meeleolu oli mul kuidagi ülev. Jacques minu kõrval oli väga vaikne, äkki väga habras ja vana ja mind valdas kiire ja torkiv, hirmuga segatud kahjutunne. Giovanni oli käinud saalis, teenindades laudade ääres istujaid, nüüd tuli ta tagasi, näol üsna sünge ilme, käes nõudega koormatud kandik.
“Ehk jätab parema mulje,” ütlesin ma, “kui me klaasid on tühjad.”
Jõime klaasid tühjaks. Panin oma klaasi baariletile. “Baarmen?” hüüdsin ma.
“Kas sedasama?”
“Jah.” Ta pöördus pudelit võtma. “Baarmen,” ütlesin ma ruttu, “tahaksime teile pakkuda klaasikese, kui tohime.”
“Eh bien!” ütles äkki meie selja taga kellegi hääl, “c’est fort, ca!10 Taevale tänu! Lõpuks ometi oled sa hukutanud selle suure ameerika jalgpallimängija – ja mitte ainult seda, sa koguni kasutad teda, et hukutada minu baarmeni. Vraiment,11 Jacquesl Sinu eas!”
Meie taga seisis Guillaume, kes naeratas nagu filmitäht ja lehvitas suurt valget taskurätti, ilma milleta teda kunagi ei nähtud, igatahes vähemalt mitte baaris. Jacques, kes oli tohutult meelitatud, et talle omistati sääraseid erakordseid võrgutajavõimeid, pööras ringi ja nad langesid Guillaume’iga teineteisele kaela nagu vanad näitlejannad.
“Eh bien, ma cherie, comment vastu?12 Ma pole sind enam ammu näinud.”
“Olen olnud väga hõivatud,” vastas Jacques.
“Selles ma ei kahtlegi. Kas sul häbi pole, vieille folle”13
“Et toi?14 Paistab, et sinagi pole aega raisanud.”
Ja Jacques heitis nautleva pilgu Giovanni suunas, just-kui oleks Giovanni kallis võidusõiduhobune või haruldane hiina portselan. Guillaume jälgis tema pilku ja ta hääl langes.
“Ah ca, mоn cher, c’est strictement du business comprendstu?”15 Nad astusid pisut kõrvale. Seetõttu ümbritses mind äkki rõhuv vaikus. Lõpuks tõstsin silmad ja vaatasin otsa Giovannile, kelle pilk mind seiras.
“Mulle tundub, et lubasite mulle välja teha,” ütles ta. “Jah,” ütlesin mina, “ma lubasin välja teha.”
“Ma ei tarvita töö ajal alkoholi, aga ma joon ühe coca-cola.” Ta võttis mu klaasi. “Ja teile – kas sama mis enne?”
“Sedasama.” Märkasin, et olin üsna rõõmus temaga rääkides ja see avastus muutis mind ujedaks. Ja ma tundsin end ohus olevat, sest Jacques’i polnud enam mu kõrval. Siis taipasin, et pean arve ära maksma, vähemalt selle ringi eest; oli võimatu tõmmata Jacques’i varrukast, et ta annaks raha, justnagu oleksin tema hoolealune. Köhatasin ja panin oma kümnetuhandefrangilise baariletile.
“Te olete rikas,” ütles Giovanni ja asetas klaasi minu ette.
“Oh ei. Ei. Mui lihtsalt pole peenemat.”
Ta naeratas. Ma ei saanud aru, kas ta naeris, arvates, et ma valetan, või sellepärast, et teadis, et räägin tõtt.
Vaikides võttis ta rahatähe ja registreeris kassas ning luges hoolikalt tagasiantava raha baariletile. Siis täitis ta oma klaasi ning läks tagasi oma kohale kassa kõrval. Tundsin rinnas pitsitust.
“A la võtre,”16
“A la võtre.” Tõstsime klaasid ja jõime.
“Te olete ameeriklane?” küsis ta lõpuks.
“Jah,” ütlesin ma, “New Yorgist.”
“Või nii! Räägitakse, et New York on väga ilus. Kas ilusam kui Pariis?”
“Oh ei,” vastasin mina, “ ükski linn pole ilusam kui Pariis.”
“Näib, et paljas vihje, nagu võiks mõni linn olla Pariisist ilusam, ajab teid üsna tigedaks,” irvitas Giovanni. “Andke mulle andeks. Ma ei tahtnud olla ketserlik.” Ja ta lisas kainemalt ja justkui lepitust pakkudes: “Teile vist meeldib Pariis väga.”
“New York meeldib mulle ka,” vastasin mina ja mul oli ebamugav, sest tundsin, et mu hääles kõlas enesekaitse alatoon, “kuid New Yorgi ilu on hoopis teistmoodi.”
Giovanni kortsutas kulmu.
“Mismoodi?”
“Mitte keegi,” ütlesin mina, “kes pole kunagi New Yorki näinud, ei saa seda linna ette kujutada. Linn on väga kõrge ja uus ja tulvil elektrit – erutav.” Pidasin vahet. “Seda on raske kirjeldada. Ta on täiesti – kahekümnes sajand.”
“Kas te leiate, et Pariis ei ole selle sajandi linn?” päris ta naeratades.
Giovanni naeratuse tõttu tundsin ma
See on ju lausa uskumatu!
tõesti
Kuidas käsi käib, mu kallis?
vana hull
ja sina?
Tema, mu kallis, on siin ainuüksi töö asjus, mõistad?
Teie terviseks