Härrasvaras Arsène Lupin. Maurice Leblanc
omalt poolt ilmutas ülimat aktiivsust. “Provence” otsiti läbi ülevalt alla, kammiti läbi kõik nurgad. Kõik kajutid ilma erandita tuhniti läbi väga õigel ettekäändel, et asjad võisid olla peidetud ükskõik kuhu, välja arvatud süüdlase kajutisse.
“Lõpuks avastatakse ikkagi midagi, eks ole?” küsis mult miss Nelly. “Olgugi ta vägev nõid, aga briljante ja pärleid ta nähtamatuks teha ei saa.”
“Loomulikult,” vastasin ma, “või muidu tuleks läbi uurida meie kübarate ja kuubede vooder ja kõik see, mida me kanname.”
Ja näidates talle oma 9x12 Kodakit, millega ma ei tüdinud teda pildistamast kõige erinevamates poosides:
“Kas te ei arva, et umbes sama suurde aparaati kui see mahuksid kõik leedi Jerlandi kalliskivid? Tuleb teha nägu, et pildistad, ja trikk ongi tehtud.”
“Aga ma olen kuulnud räägitavat, et ei olevat ühtegi varast, kes ei jätaks endast mingit jälge.”
“Üks on: Arsène Lupin.”
“Miks tema on?”
“Miks? Sest ta ei mõtle üksnes plaanitsetavale vargusele, vaid ka kõigile seikadele, mis võiksid teda reeta.” “Algul te olite märksa enesekindlam.”
“Aga nüüd olen ma tema tegutsemist näinud.”
“Ja mida te nüüd arvate?”
“Minu arvates on see tulutu ajaraiskamine.”
Ja tõesti, uurimine ei andnud mingit tulemust, või õigemini polnud tulemused kooskõlas ponnistustega: kaptenilt varastati tema kell.
Maruvihane kapten asus veel ägedamalt asja kallale ja jälgis üha tähelepanelikumalt Rozaine’i, kellega ta oli mitu korda vestelnud. Järgmisel päeval – vaimustav iroonia! – leiti kell kapteni abi äravõetavate kraede hulgast.
Kõik see lõhnas pisut ime järele ja reetis selgelt Arsène Lupini humoorikat meelelaadi, ta oli küll varas, aga ühtlasi kirglik asjaarmastaja. Kahtlemata töötas ta huvi ja kutsumuse ajel, aga kindlasti ka lõbu pärast. Temast jäi mulje kui inimesest, kes tundis lõbu tükist, mida kavatseb mängida, ja kes kulisside taga naerab laginal oma vaimuvälgatuste ja väljamõeldud situatsioonide üle.
Päris kindlasti oli ta kunstnik omal alal, ja kui ma jälgisin sünget ja kangekaelset Rozaine’i ning mõtlesin selle kummalise isiku kaheldamatule topeltrollile, ei saanud ma temast rääkida teatava vaimustuseta.
Ent eelviimasel ööl kuulis vahiohvitser oigamist teki kõige pimedamas nurgas. Ta astus ligemale. Üks mees lamas maas, pea mässitud väga paksu halli salli, randmed kinni seotud peenikese nööriga.
Mees vabastati köidikutest ja aidati üles. Ta eest kanti hoolt.
See mees oli Rozaine.
Rozaine’ile oli kallale tungitud ühe tema uurimisretke ajal, ta oli maha paisatud ja paljaks riisutud. Tema riiete külge oli nõelaga kinnitatud visiitkaart, millel olid järgmised sõnad:
Arsène Lupin võtab tänuga vastu härra Rozaine’i kümme tuhat franki.
Tegelikult sisaldas varastatud rahatasku kakskümmend tuhandefrangist rahatähte.
Loomulikult süüdistati õnnetut selles, et ta simuleeris rünnakut iseenda vastu. Ent peale selle, et tal oli võimatu ennast sel viisil kinni siduda, tehti kindlaks, et visiitkaardi käekiri oli absoluutselt erinev Rozaine’i käekirjast, ja vastupidi, sarnanes äravahetamiseni Arsène Lupini käekirjaga, mis oli ära toodud ühes pardal leitud vanas ajalehes.
Nõnda siis ei olnud Rozaine enam Arsène Lupin. Rozaine oli Rozaine, Bordeaux’ kaupmehe poeg. Arsène Lupini kohalolu sai veel kord kinnitust, ja kui hirmuäratava teo läbi!
Kõiki valdas pöörane hirm. Keegi ei julgenud enam üksi oma kajutisse jääda ega jalga tõsta kõrvalisematesse paikadesse. Ettevaatusest grupeerusid üksteisele kindlad inimesed omavahel. Ja veelgi enam, vaistlik umbusaldus lahutas kõige lähedasemaid. Sest ähvardus ei tulnud ühelt eraldiseisvalt isikult, mis oleks olnud vähem ohtlik. Arsène Lupin oli nüüd… kõik inimesed. Meie erutatud kujutlusvõime omistas talle imelise ja piiramatu võimu. Oletati, et ta on võimeline kõige ootamatumateks ümberkehastumisteks, olla järgemööda austusväärne major Rawson või üllas markii de Raverdan, või koguni, sest ei piirdutud enam süüdistava algustähega, see või teine kõigi poolt tuntud isik, kellel oli naine, lapsed, teenijad.
Esimesed traadita telegraafi teel saabunud telegrammid ei toonud midagi uut. Vähemasti ei teatanud kapten meile neist ja seda sorti vaikus ei saanud meid loomulikult rahustada.
Viimane päev näis seetõttu lõputult pikk. Elati õnnetuse ärevas ootuses. Seekord ei ole enam tegu vargusega, tavalise rünnakuga, seekord toimub kuritegu, mõrv. Arvati, et Arsène Lupin ei piirdu nende kahe tühise vargusega. Laeva tõeline isand olukorras, kus võimuesindajad olid täiesti abitud, tarvitses temal vaid tahta, temale oli kõik lubatud, ta käsutas varanduste ja elude üle.
Pean tunnistama, et mulle olid need vaimustavad tunnid, sest nad kinkisid mulle miss Nelly usalduse. Juba loomult kergesti erutuv miss Nelly, kellele need paljud sündmused olid tugevat mõju avaldanud, otsis spontaanselt minu juurest tuge ja kindlust, mida ma talle heameelega pakkusin.
Sisimas ma õnnistasin Arsène Lupini. Kas mitte tema ei lähendanud meid? Kas mitte tänu temale polnud mul õigus lasta end vallata kauneimatest unelmatest? Armuunelmatest ja ka vähem kimäärsetest unistustest, miks seda mitte tunnistada? Andrezyd pärinesid korralikust Poitou suguvõsast, ent nende vapikuld on pisut tuhmunud ja minu arvates polnud ühele aadlikule sugugi sobimatu unistada oma nime kaotatud sära taastamisest.
Ja need unistused, ma tajusin seda, ei riivanud sugugi Nellyt. Tema naeratavad silmad lubasid mul neid heietada. Tema mahe hääl andis mulle lootust.
Kuni viimase hetkeni jäime me reelingule nõjatudes teineteise kõrvale, sellal kui Ameerika rannajoon liikus meile vastu.
Läbiotsimised olid katkestatud. Lihtsalt oodati. Alates esimese klassi reisijatest kuni emigrantidest kubiseva vahetekini oodati ülimat hetke, mil laheneks lahendamatu mõistatus. Kes oli Arsène Lupin? Millise nime, millise maski taha varjas end kurikuulus Arsène Lupin?
Ja see ülim hetk tuli. Peaksin ma elama sajaaastaseks, ikkagi ei unusta ma sellest pisimatki üksikasja.
“Kui kahvatu te olete, miss Nelly,” ütlesin oma kaaslasele, kes üsnagi nõrkenult mu käsivarrele toetus.
“Ja teie!” vastas ta. “Oh, te olete nii muutunud!”
“Mõtelge ometi, see hetk on nii põnev ja ma olen õnnelik, et saan selle teie kõrval üle elada, miss Nelly. Mulle paistab, et teie mälu teinekord …”
Ta ei kuulanud, hingeldas ja oli erutatud. Trapp lasti maha. Aga enne kui meie saime õiguse sellele astuda, tulid inimesed pardale: tolliametnikud, mundris mehed, pakikandjad.
Miss Nelly kogeles:
“Kui tehakse kindlaks, et Arsène Lupin on pagenud ülesõidu ajal, ei üllataks see mind sugugi.”
“Võib-olla ta eelistas surma au kaotamisele ja hüppas Atlandi ookeani, et pääseda arreteerimisest.”
“Ärge naerge,” ütles ta ärritatult.
Äkki ma võpatasin, ja kuna ta küsivalt minu poole pöördus, ütlesin ma talle:
“Kas te näete seda väikest kasvu vana meest, kes seisab trapi otsa juures?”
“Tal on vihmavari käes ja seljas oliivroheline redingot?”
“See on Ganimard.”
“Ganimard?”
“Jah, kuulus politseinik, kes on vandunud, et ta arreteerib Arsène Lupini oma kätega. Ah, nüüd ma mõistan, miks ei tulnud teateid siitpoolt ookeani kaldalt. Ganimard oli siin. Tema eelistab, et ükski inimene ei topiks oma nina tema väikestesse asjadesse.”
“Nii et Arsène Lupin võib kindel