Härrasvaras Arsène Lupin. Maurice Leblanc
ära kistud avalike oksjonite kõige rikkamate püsiklientide käte vahelt.
Parun Saatanal on hirm. Ta ei karda iseenda pärast, vaid varanduse pärast, mille ta on kokku kuhjanud nii visa kirega ja asjaarmastaja läbinägelikkusega, et kõige kavalamad kaupmehed pole suutnud teda ninapidi vedada. Ta armastab oma vara. Ta armastab seda kibestumusega nagu ihnur, kiivalt nagu armunu.
Igal õhtul suleti ja riivistati päikeseloojangu ajal neli rauaga soomustatud väravat, mis asusid silla kahes otsas ja sissesõiduhoovi ees. Pisimagi löögi puhul tirisesid elektrikellad vaikuses. Seine’i poolt polnud midagi karta: kaljusein tõuseb seal püstloodis.
Ühel septembrikuu reedel ilmus kirjakandja nagu tavaliselt silla otsa juurde. Ja vastavalt igapäevasele reeglistikule paotas parun ise rasket väravat.
Parun uuris meest nii hoolikalt, nagu ei tunneks ta juba aastaid tema rõõmsat heatahtlikku nägu ja pilklikke talupojasilmi. Kirjakandja ütles talle naerdes:
“See olen ikka mina, härra parun. Ma ei ole keegi teine, kes on selga pannud minu töökuue ja pähe minu nokkmütsi.”
“Kes võib iial teada?” pomises Cahorn.
Kirjakandja ulatas ajalehtede paki. Siis lisas:
“Ja nüüd, härra parun, väike uudis.”
“Uudis?”
“Üks kiri… tähitud pealegi.”
Ihuüksi, sõpradeta ja perekonnata, kes tema vastu huvi tunneks, ei saanud ta kunagi kirju, ja see sündmus tundus talle otsekohe halvaendelisena, mille pärast tuli muret tunda. Kes oli see salapärane kirjakirjutaja, kes tuli teda tülitama tema varjupaika?
“Te peate allkirja andma, härra parun.”
Ta kirjutas torisedes alla. Siis võttis kirja, ootas, kuni kirjakandja oli teekäänaku taha kadunud, ja olles paar sammu edasi-tagasi kõndinud, nõjatus silla käsipuule ja tegi ümbriku lahti. Selles oli ruuduline paberileht käsitsi kirjutatud pealdisega: Santé vangla, Pariis. Parun vaatas allkirja: Arsène Lupin. Ta luges jahmunult:
Härra parun,
Teie kahte salongi ühendavas galeriis on Philippe de Champaigne’i suurepärase faktuuriga maal, mis mulle ääretult meeldib. Ka Teie Rubensid on minu maitsejärele, nagu ka Teie kõige väiksem Watteau. Parempoolsest salongist märgiksin Louis XIII aegset serveerimislauakest, Beauvais’ seinavaipu, ampiirstiilis Jacobi signatuuriga diivanilauda ja renessansiaegset kirstu. Vasakpoolsest salongist vitriini eheteja miniatuuridega.
Sel korral piirduksin ma nende asjadega, mis on minu arvates hõlpsasti müüdavad. Niisiis ma palun Teid need korralikult sisse pakkida ja saata minu nimele (saatekuludmakstud) Batignolles’i jaama enne nädala möödumist… Vastasel korral võtan ma ise ette nende asjade ümberkolimise ööl vastu neljapäeva 28. septembrit. Ja võite õigusega arvata, et siis ma ei piirdu eelpool loetletud asjadega.
Andestage see väike tüli, mida ma Teile põhjustan, ja võtke vastu minu aupakliku lugupidamise avaldus.
PS. ärge mulle mingiljuhul saatke kõige suuremat Watteau’d. Kuigi Te maksite selle eest kolmkümmend tuhat franki oksjonimajas, on see siiski vaid koopia, sest originaali põletas Direktooriumi ajal Barras ühel orgiaõhtul.Konsulteerige selles küsimuses Garat’avaldamata memuaare.
Ma ei hooli ka Louis XV vööketist, mille ehtsus näib mulle küsitav.
Kiri vapustas parun Cahorni. Oleks sellele keegi teine alla kirjutanud, oleks juba seegi teda kõvasti ärritanud, aga Arsène Lupin!
Usina lehelugejana, kursis kõigega, mis juhtus maailmas varguste ja kuritegude vallas, teadis ta kõiki põrguliku varga vägitegusid. Muidugi ta teadis, et Ameerikas Ganimard’i poolt arreteeritud Lupin istus luku ja riivi taga, et valmistuti – millise vaevaga! – tema protsessiks. Aga ta teadis ka, et Lupini poolt võis kõike oodata. Pealegi, lossi täpne tundmine, mööbli ja maalide asukoht oli kõige kartust äratavam märk. Kes oli teda informeerinud asjadest, mida keegi polnud näinud?
Parun tõstis silmad ja seiras Malaquis’ metsikut siluetti, järsku pjedestaali, sügavat vett, mis seda ümbritses, ja kehitas õlgu. Ei, tõepoolest, mingit ohtu ei olnud. Ükski inimene ei saanud tungida tema kollektsioonide puutumatusse pühamusse.
Ükski inimene küll mitte, aga Arsène Lupin? Kas siis Arsène Lupini jaoks on olemas väravad, tõstesillad, müürid? Mis kasu on kõige leidlikumatest takistustest, kõige osavamatest ettevaatusabinõudest, kui Arsène Lupin on otsustanud eesmärgile jõuda?
Veel samal õhtul kirjutas parun Roueni vabariiklikule prokurörile. Ta saatis saadud ähvarduskirja ja nõudis abi ja kaitset.
Vastus tuli ruttu: nimetatud Arsène Lupin oli praegusel hetkel Santé vanglas, teda valvati väga hoolikalt, ta ei saanud kirjavahetust pidada, järelikult oli kiri mingi müstifikaatori temp. Seda näitas kõik: loogika, arukus ja ka tegelikud faktid. Sellest hoolimata ja ülimast ettevaatusest anti käekirja uurimine ekspertiisi ja ekspert teatas, et kuigi on teatavaid ühtelangevusi, ei ole käekiri vanglas kinnipeetava oma.
Kuigi on teatavaid ühtelangevusi – parunile jäid meelde vaid need hirmuäratavad sõnad, ta nägi neis kahtlusavaldust, millest tema arvates üksi oleks piisanud õiguskaitseorganite vahelesegamiseks. Ta luges ikka ja jälle kirja. Võtan ma ise ette nende asjade ümberkolimise. Ja siis see täpne kuupäev: ööl vastu neljapäeva, 28. septembrit!..
Kahtlustav ja sõnaaher, ei olnud ta usaldanud rääkida oma teenijatele, kelle ustavuses ta ei olnud sugugi kaljukindel. Esmakordselt paljude aastate järel tundis ta vaja- dust rääkida, küsida nõu. Maha jäetud oma maa õiguskaitseorganite poolt, ei lootnud ta ennast kaitsta isiklike vahenditega ja oli peaaegu niikaugel, et minna Pariisi ja paluda mõne vana politseiniku abi.
Kaks päeva läks mööda. Kolmandal päeval ajalehti lugedes võpatas ta rõõmust. “Le Reveil de Caudebec” avaldas väikese artikli.
Meil on heameel teatada, et varsti juba kolm nädalat viibib meie linnas üks Surete veteranepeainspektor Ganimard.Härra Ganimard, kellele viimane kangelastegu, Arsène Lupini arreteerimine, kindlustas üleeuroopalise kuulsuse, puhkab oma pikaajalisest väsitavast tööst, kimbutades rünteja viidikaid.
Ganimard! See oli abimees, keda otsis parun Cahorn! Kes suudaks paremini nurjata Lupini plaane kui nutikas ja kannatlik Ganimard?
Parun ei kõhelnud. Kuus kilomeetrit lahutavad lossi väikesest Caudebeci linnast. Ta ületas selle vahemaa kergel sammul, inimesena, keda kannustab pääsemislootus.
Pärast mitmeid viljatuid katseid peainspektori aadressi teada saada, seadis parun sammud “Reveil’” toimetuseruumide poole, mis asusid kalda tänava keskel. Ta leidis sealt artikli autori, kes akna juurde astudes hüüatas:
“Ganimard? Te leiate ta kindlasti kuskilt kaldatänavalt, õngeritv käes. Seal ma temaga tuttavaks saingi ja juhuslikult nägin tema õngeridvale graveeritud nime. Vaadake, see väike vanamees seal promenaadi puude all.”
“Redingoti ja õlgkübaraga?”
“Just nii! Veider tüüp! Pigem sõnaaher ja pahur.” Viis minutit hiljem astus parun kuulsa Ganimard’I juurde, esitles end ja üritas juttu alustada. Et see ei õnnestunud, läks ta otse küsimuse kallale ja rääkis oma juhtumist.
Teine kuulas liikumatult, laskmata silmist kala, keda luuras, siis pööras pea paruni poole, mõõtis teda pealaest jalatallani sügavalt kaastundliku ilmega ja lausus:
“Härra, tavaliselt ei ole kombeks teatada inimestele, keda kavatsetakse paljaks riisuda. Iseäranis ei tee Arsène Lupin niisugust lollust.”
“Ometigi…”
“Härra, kui mul oleks vähimatki kahtlust, siis, uskuge mind, lõbu veel kord pokri pista kallist Lupini, ületaks igasuguse muu kaalutluse. Kahjuks on see noorhärra trellide taga.”
“Kui ta põgeneb?..”
“Santé vanglast ei põgeneta.”
“Aga