Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
ma ei ole liigne inimene? Kas ei mänginud ma kogu selles loos liigse inimese osa? Vürsti osa… sellest ei maksa rääkidagi, ka Bizmjonkovi osast võib aru saada… Aga mina? Milleks mind siin vaja oli?.. Mingi rumal viies ratas vankri all!.. Ah, raske, raske on mu meel!.. Kuid nagu burlakid ütlevad: «Üks, kaks ja korraga,» – veel üks päev, teine, ja mu meel ei ole enam ei raske ega kerge.
Paha lugu. Kirjutan neid ridu voodis. Eile õhtul ilm järsku muutus. Täna on kuum, peaaegu suvine päev. Kõik sulab, variseb, voolab. Õhus on tunda kobeda mulla lõhna – ränka, tugevat, lämmatavat. Kõikjalt tõuseb auru. Päike lausa uhkab lausa piitsutab. Mul on halb. Tunnen, et lagunen.
Ma tahtsin kirjutada päevikut – aga mis ma selle asemel tegin? Jutustasin ühe juhtumi oma elust. Kukkusin lobisema, uinunud mälestused ärkasid ja kiskusid mind kaasa. Ma kirjutasin ruttamata, üksikasjaliselt, just nagu oleks mul veel aastaid elada, nüüd aga ei ole enam aega jätkatagi. Surm, surm tuleb. Ma kuulen juba tema ähvardavat crescendo’t… On aeg!.. On aeg!..
Ja mõni mure! Kas pole ükskõik, millest ma oleksin jutustanud? Surma palge ees kaotavad tähenduse kõik maised askeldused. Ma tunnen, et rahunen, muutun lihtsamaks, selgemaks. Liiga hilja võtsin aru pähe!.. Imelik asi! ma rahunen – see on tõsi, kuid ühtlasi… tunnen jubedust. Jah, mul on jube tunne. Rippudes juba poolest saadik hääletu põhjatu sügaviku kohal, võpatan, pööran näo kõrvale, silmitsen ahne tähelepanuga kõike enda ümber. Iga asi on mulle kahekordselt kallis. Ma ei tüdi vaatlemast oma kehva, nukrat tuba, jätan jumalaga iga täpikesega seintel! Küllastuge viimast korda, mu silmad! Elu kaugeneb, ühtlaselt ning vähehaaval eemaldub ta minust nagu kallas meresõitja pilgu eest. Mu amme vana, koltunud nägu tumeda rätiku raamis, kahisev teemasin laual, pelargooniumipott akna all ja sina, mu vaene peni Trezor, sulg, millega ma neid ridu kirjutan, mu enda käsi, ma näen teid nüüd… siin te olete… Kas tõesti… võib-olla täna… ei näe ma teid enam iialgi? Raske on elusal olendit lahkuda elust! Mis sa lipitsed mu ümber, vaene koer? Miks laskud rinnuli voodile, kiskudes kramplikult jalge vahele oma tömpi sabajuppi, pööramata minult oma heasüdamlikke nukraid silmi? Või on sul minust kahju? Või aimad sa juba, et varsti su peremeest enam ei ole? Ah. kui ma saaksin mõttes samuti läbi käia kõik oma mälestused, nagu ma lasen pilgul käia üle kõigi esemete oma toas! Ma tean, et kõik need mälestused on kurvad ja tühised, kuid teisi mul ei ole. Tühjus, kohutav tühjus, nagu ütles Liisa.
Oo, mu jumal, mu jumal! Ma olen suremas… Süda, mis suudaks ja oleks valmis armastama, jääb varsti seisma… Kas tõesti ta vaikib igaveseks, ilma et oleks kordagi tunda saanud õnne, ilma et oleks kordagi paisunud magusast rõõmuängistusest? Paraku on see võimatu, võimatu, ma tean… Kui vähemalt nüüdki, surma eel – surm on ju ikkagi püha asi, ta ju ülendab iga olendit – kui nüüdki mõni armas, nukker, sõbralik hääl laulaks mulle lahkumislaulu, laulu mu enda murest, võib-olla siis ma lepiksin sellega. Kuid surra tummalt, rumalalt…
Ma hakkan vist juba sonima.
Hüvasti, elu, hüvasti, mu park, ja teie, mu pärnad! Kui tuleb suvi, ärge siis unustage üleni õitesse puhkemast… ja olgu inimestel hea lamada teie lõhnavas varjus, värskel rohul, teie tasa tuules värelevate lehtede laliseva jutu saatel. Hüvasti, hüvasti! Hüvasti kõik ja igaveseks!
Hüvasti, Liisa! Ma kirjutasin need kaks sõna – ja pidin peaaegu naerma hakkama. See hüüatus tundub mulle raamatulik. Ma justkui kirjutaksin sentimentaalset jutustust või lõpetaksin meeleheitlikku kirja…
Homme on esimene aprill. Kas tõesti ma suren homme? See oleks isegi kuidagi nagu ebasünnis. Aga muide, see sobib mulle…
Küll aga arst vatras täna!..
Lõpp… Elu on lõppenud. Ma suren tõesti täna. Väljas on palav… peaaegu lämmatav… või ei taha mu rind enam hingata? Mu väike komöödia on mängitud. Eesriie langeb. Hävinedes lakkan ma olemast liigne…
Ah, kui hele on päike! Neis võimsates kiirtes on midagi igavest…
Jumalaga, Terentjevna!.. Täna hommikul akna all istudes vesistas ta pisut silmi võib-olla minu pärast… aga võib ka olla sellepärast, et tal endal tuleb varsti surra. Ma võtsin talt sõna, et ta Trezorile «otsa peale ei tee».
Mul on raske kirjutada… panen sule käest… On aeg!
Surm ei lähene enam aina paisuva mürinaga nagu tõld öisel teel: ta on siin, ta hõljub mu ümber nagu see kerge tuulevinu, millest prohveti juuksed püsti tõusid…
Ma suren… Elage, elavad!
Las mängib minu kalmu juures
noor elu, naeratav ja uus,
ükskõikne loodus puhkeb suures
ja igaveses õitsengus!
Väljaandja märkus. Selle viimase rea alla on joonistatud suure juuksetuka ja vurrudega pea profiil, en face silma ja kiirekujuliste ripsmetega, peast madalamale aga on keegi kirjutanud järgmised sõnad:
Seesinast käsikirja. Lugesin
Ja Tema Sisust Ei Pea Miskit
Petr Zudotešin
AAAA
Armuline Isand
Petr Zudotešin
Mu Armuline Isand.
Et aga nende ridade käekiri ei sarnane hoopiski selle käekirjaga, millega on kirjutatud muu osa vihikust, siis loeb väljaandja end õigustatuks järeldama, et eeltoodud read on hiljem kellegi teise poolt lisatud, seda enam, et talle (väljaandjale) on teatavaks saanud, et hr. Tšulkaturin tõepoolest suri ööl vastu 2. aprilli 18… aastal oma perekonnamõisas Ovetšji Vodõs.
MUMUU
Ühes Moskva kaugemaist tänavaist elas kunagi hallis, valgete sammaste, madala ärklikorruse ja viltuvajunud rõduga majas keegi proua – arvukast teenijaskonnast ümbritsetud lesk. Tema pojad olid Peterburis teenistuses, tütred mehele läinud; ta lahkus kodunt harva ning veetis üksildaselt oma kitsi ja igavleva vanaduse viimaseid aastaid. Tema rõõmutu ja sombune päev oli ammu möödunud; kuid tema õhtugi oli pimedam kui öö.
Kõige tähelepanuväärsemaks isikuks kogu ta teenijaskonnas oli kojamees Gerassim, kaheteistkümne verssoki pikkune mees – hiiglase kehaehitusega ja sündimisest saadik kurttumm. Proua oli toonud ta maalt, kus mees oli elanud üksi väikeses hütis, vendadest lahus, ja kus teda peeti peaaegu et kõige korralikumaks teomeheks. Ebatavalise jõuga õnnistatuna töötas ta nelja eest – kõik edenes ta käes, ja lõbus oli teda vaadata, kui ta kas kündis ja tohutute kämmaldega adrale rõhudes näis üksinda, ilma hobusekondi abita, maa vetruvat rinda lahti lõikavat või peetripäeval nii hävitavalt vikatiga tegutses, et oleks kas või noore kasevõsa juurelt maha vehkinud, või siis väledalt ja peatumatult reht peksis kolmearssinase koodiga ning ta õlgade piklikud ja kõvad lihased tõstekangidena vajusid ja tõusid. Alatine vaikimine andis ta väsimatule tööle piduliku tähtsuse. Ta oli tore talupoeg, ja kui tal poleks õnnetut viga küljes olnud, oleks iga tüdruk meelsasti temale mehele läinud… Aga siis toodi Gerassim Moskvasse, osteti temale saapad, õmmeldi suveks kaftan, talveks kasukas, anti talle luud ja labidas kätte ja tehti temast kojamees.
Kangesti vastumeelne oli temale algul ta uus elu. Lapsest saadik oli ta harjunud põllutööga, küla elu-oluga. Oma õnnetu vea tõttu inimeste seltskonnast võõrdunult kasvas ta tummana ja võimsana nagu puu kasvab viljakal maal… Linna ümberasustatuna ei mõistnud ta, mis temaga toimus – ta tundis igavust ja oli nõutu otsekui noor terve härg, kes äsja toodi aasalt, kus mahlakas rohi talle kõhuni kasvas – toodi ära, pandi raudteevagunisse – ja nüüd kihutatakse temaga, ta lihavat keha kord suitsu ja sädemetega, kord aurupahvakutega uhtudes, kihutatakse temaga, kihutatakse kära ja vingumise saatel edasi, aga kuhu kihutatakse – jumal seda teab! Gerassimi tegevus uues ametis näis talle naljana pärast ränki talupojatöid; poole tunniga oli tal kõik valmis ja jälle seisis ta keset õue ja vahtis, suu ammuli, kõiki möödujaid, otsekui tahaks neilt selgitust saada oma mõistatuslikule