Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
«siiski on ta tumm olend; ei saa ometi prouale ette kanda, et näe, Kapiton mehkeldab Tatjanaga. Ja lõpuks: õige see ju on – mis mees ta olekski? Aga teisest küljest, niipea kui see – issand, anna andeks! – metsasorts teada saab, et Tatjana Kapitonile antakse ta ju – tõesõna – lõhub majas kõik pilbasteks. Temale ei saa ju midagi selgeks teha; temast, sihukesest kurivaimust – oh ma patune ei saa ju kuidagi jagu… Suisa tõsi…»
Kapitoni tulek katkestas Gavrila mõtisklustelõnga. Kergemeelne kingsepp astus sisse, heitis käed selja taha, toetus sundimatu rahuga ukse kõrval seina esiletungiva nurga vastu, asetas parema jala risti üle vasaku ja raputas pead. Et siin ma olen. Mida te vajate?
Gavrila vaatas Kapitonile näkku ja hakkas sõrmega vastu aknaraami trummeldama. Kapiton ainult pilutas natuke oma väikesi tinajaid silmi, kuid ei langetanud neid, isegi muigas kergelt ja äigas käega üle oma valkjashallide juuste, mis igas suunas turris olid. Ei, no mina jah, – mina. Mis sa vahid?
«Ilus oled,» sõnas Gavrila ja vaikis hetkeks. «Ilus – pole midagi öelda!»
Kapiton kehitas ainult õlgu. «Nagu sa ise parem oleksid,» mõtles ta endamisi.
«No vaata ennast, no vaata,» jätkas Gavrila etteheitvalt. «No mis nägu sa oled?»
Kapiton heitis rahuliku pilgu oma kulunud ja räbaldunud kuuele ja paigatud pükstele, vaatas erilise tähelepanuga oma auklikke saapaid, eriti seda, mille nina vastu nii keigarlikult toetus ta parem jalg, ja jäi taas ainiti ülemteenrile näkku vahtima.
«Mis seal’s puudub?»
«Mis puudub?» kordas Gavrita, «Mis puudub? Sa ütled veel: mis puudub? Oled kuradiga sarnane, oh, ma patune, patune – näe, kellega sa ühte nägu oled.»
Kapiton hakkas kiiresti silmi pilgutama.
«Sõimake aga sõimake, Gavrila Andreitš,» mõtles ta jälle endamisi.
«Sa olid ju jälle purjus,» alustas Gavrila, «olid ju? Aa? noh, vasta ometi.»
«Tervise nõrkuse pärast tõesti olin sunnitud sisse võtma alkohoolseid jooke,» vastas Kapiton.
«Tervise nõrkuse pärast!.. Vähe sind karistatakse – vaat mis. Ise veel Piiteris õppimas käinud… Õppisid seal küll palju. Ainult ilmaaegu sööd leiba.»
«Ses suhtes, Gavrila Andreitš, on mul üksainus kohtumõistja: issand jumal ise – ja mitte keegi muu. Tema üksi teab, mäherdune inimene ma siin maailmas olen ja kas ma tõesti ilmaaegu leiba söön. Mis aga puutub joomise küsimuse mõistmisse, siis sel juhul pole süüdi niivõrd mina kui keegi seltsimees; meelitas mu ära, ise aga sai poliitikaga hakkama, see tähendab, läks minema, mina aga…»
«Aga sina, hani, jäid tänavale. Ah sind pöörast inimest! Noh, aga mitte see pole tähtis,» rääkis ülemteener edasi, «vaid vaat mis. Proua…» ta vaikis hetke, «proua soovib, et sa naise võtaksid. Kas kuuled? Nemad arvavad, et sa aru pähe võtad, kui naisemeheks saad. Mõistad?»
«Miks ei mõista.»
«Nojaa. Minu arvates oleks parem sind hästi käsile võtta. Noh, aga see on juba nende asi. Kuidas siis jääb? Kas oled nõus?»
Kapitoni nägu läks laiale muigele.
«Naisevõtmine on inimesele hea asi, Gavrila Andreitš; ja mina omalt poolt olen kõige suurema lustiga valmis.»
«Nojaa,» vastas Gavrila – ja mõtles endamisi: «Pole midagi öelda, peenelt räägib teine.» – «Ainult vaata, mis on,» jätkas ta valjusti, «ebasünnis pruut otsiti sulle.»
«Missugune siis, lubage uudishimutseda…»
«Tatjana.»
«Tatjana?»
Ja Kapiton ajas silmad pungi ning astus seinast eemale. «Noh, miks sa ähmi täis läksid? Kas ta pole sulle meeltmööda?»
«Kuidas – pole meeltmööda, Gavrila Andreitš tüdrukul pole viga, töökas, vaikne… Aga teate ju ise, Gavrila Andreitš – too metsasorts, too stepipeletis ju mehkeldab temaga…»
«Tean, vennas, tean kõik,» ütles ülemteener tusaselt vahele, «aga proua…»
«Heldeke, Gavrila Andreitš! Ta ju tapab mu, jumala eest, tapab – lööb surnuks nagu kärbse; tal on ju säherdune käsi – suvatsege ise vaadata, missugune käsi tal on: tal on ju lihtsalt käsi nagu Mininil ja Požarskil. Ta on ju kurt – peksab ning ei kuulegi ise, kuidas peksab! Vehib rusikatega nagu unes. Ja mingit võimalust ei ole teda rahustada; miks? seepärast et – teate isegi, Gavrila Andreitš – ta on kurt ja lisaks loll nagu saabas. See on ju mingi metsloom, mingi puuslik, Gavrila Andreitš – hullem kui puuslik… mingi puunott: miks pean siis mina tema pärast kannatama? Muidugi, mulle on nüüd juba kõik ükspuha: inimene on kulunud ja ära vaevatud, on võidunud nagu kolomna savipott; aga ikkagi olen ma inimene, tõepoolest mitte mõni vilets pott…»
«Tean, tean, ära nii palju seleta…»
«Issand jumal!» laskis hoogusattunud kingsepp keelel käia.
«Millal tuleb kord lõpp? Millal, issand! Olen hädavares, hale hädavares! Mõtelda, missugune saatus, missugune saatus! Noores eas peksis mind sakslasest peremees, paremas meheeas peksid omasugused, ja näe, milleni ma viimaks küpsetes aastates jõudsin…»
«Oh sa kalts,» sõnas Gavrila. «Mis sa laiutad!»
«Kuidas – mina laiutan, Gavrila Andreitš! Peksu ma ei karda, Gavrila Andreitš. Karistagu mind isand nelja seina vahel, aga öelgu mulle teiste nähes lahke sõna, ja ma kuulun siiski inimeste sekka – aga seesuguselt hoope saada…»
«Noh, käi minema,» ütles Gavrila kärsitult tema jutu vahele. Klimov pööras selja ning lonkis minema.
«Aga oletame, et kurttumma poleks,» hüüdis valitseja talle järele, «kas sa ise oled nõus?»
«Avaldan nõusolekut,» vastas Kapiton ja eemaldus. Kõneanne ei jätnud teda maha isegi äärmistel juhtudel. Ülemteener käis toas mitu korda edasi-tagasi.
«Noh, kutsuge nüüd Tatjana,» sõnas ta viimaks.
Mõne hetke pärast astus Tatjana vaevalt kuuldavalt sisse ja jäi ukse juurde seisma.
«Mida käsite, Gavrila Andreitš?» lausus ta vaikse häälega.
Ülemteener silmitses teda tähelepanelikult.
«Noh,» sõnas ta, «Tanjake, kas tahad mehele minna? Proua otsis sulle peiu.»
«Kuulan, Gavrila Andreitš. Aga keda nad mulle peigmeheks määravad?» lisas ta kõhklevalt.
«Kingsepp Kapitoni.»
«Kuulan.»
«Ta on kergemeelne inimene, see on õige. Kuid proua loodab sel juhul sinule.»
«Kuulan.»
«Ainult üks häda on… Too kõrvutu, va Gerassim – see ju mehkeldab sinuga. Millega sa selle karu küll ära oled võlunud? Ta viimati ehk tapab su, see karu.»
«Tapab, Gavrila Andreitš, tingimata tapab.»
«Tapab… Noh, seda näeme. Kuidas sa niiviisi ütled: tapab! Ons tal õigust sind tappa – otsusta ise.»
«Ei mina tea, Gavrila Andreitš, kas tal on õigust või ei ole.»
«Kus jutt! Sa ei ole temale ju midagi lubanud…»
«Mida suvatsete käskida?»
Ülemteener vaikis natuke aega ja mõtles:
«Oh, sa kannatlik hing!.. Noh, hea küll,» lisas ta. «Me veel räägime sinuga, nüüd aga mine, Tanjake; ma näen, sa oled tõesti vagur.»
Tatjana pööras ümber, toetus kergelt vastu uksepiita ja läks.
«Võib-olla unustab proua ehk homseks need pulmad ära,» mõtles ülemteener. «Mida’s ma end enneaegu erutan? Tollest ulakast saame jagu; kui vaja, teatame politseisse… Ustinja Fjodorovna!» hõikas ta valjusti oma naisele.