Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
käsk on täidetud. Gavrila vastas, et on. Järgmisel hommikul väljus Gerassim oma kambrist ja hakkas tööle. Tuli lõunale, sõi pisut ja läks jälle, ilma kedagi tervitamata. Tema nägu, niigi elutu nagu kõigil kurttummadel, oli nüüd otsekui kivinenud. Pärast lõunat lahkus ta jälle kodunt, kuid mitte kauaks, tuli tagasi ja läks kohe heinaküüni. Saabus öö –kuupaistene, selge. Raskelt ohates ja alatasa teist külge pöörates lamas Gerassim ja tundis äkki, et teda nagu oleks hõlmast sikutatud; ta hakkas üleni vabisema, kuid ei tõstnud pead, pigistas koguni silmad kinni; aga siis tõmmati teda jälle hõlmast, nüüd juba tugevamini; ta kargas püsti… tema ees keerles Mumuu, nöörijupp kaelas. Pikk rõõmukarje tungis Gerassimi tummast rinnast; ta haaras Mumuu, pigistas teda oma embusse; ainsa hetke jooksul tõmbas Mumuu tal keelega üle nina, silmade, vurrude ja habeme Gerassim seisis pisut, mõtles, ronis heinavirna otsast ettevaatlikult alla, vaatas ringi, ja hiilis õnnelikult oma kambrisse, kui oli veendunud, et keegi teda ei näe. Gerassim oli juba enne taibanud, et koer ei kadunud iseenesest, et ta arvatavasti proua käsul ära viidi; inimesed olid talle märkide varal seletanud, kuidas tema Mumuu prouale hambaid oli näidanud, ja ta otsustas midagi ette võtta. Kõigepealt söötis ta Mumuud leivaga, kallistas teda, pani magama, ja siis asus aru pidama, pidas öö läbi aru, kuidas teda kõige parem oleks ära peita. Viimaks tuli ta mõttele teda päevad läbi kambris pidada ja ainult vahel harva seal vaatamas käia, öösel aga välja viia. Avause ukses toppis ta oma vana kuuega kõvasti kinni ja oli juba vara hommikul õuel, nagu poleks midagi juhtunud, säilitades isegi (süütu kavalus!) endist süngust näoilmes. Vaesele kurdile ei võinud pähe tulla, et Mumuu ennast oma vingumisega reedab: tõepoolest said kõik majas varsti teada, et tumma koer oli tagasi tulnud ja istus luku taga, kuid kaastundest tema ja ta koera vastu ja osalt võib-olla ka kartusest ta ees ei antud temale mõista, et tema saiadust teati. Ainult ülemteener sügas kukalt, kuid lõi käega. «Ah, jumal temaga! Ehk ei saa proua teada!» See-eest ei olnud tumm iialgi nii virk olnud kui tol päeval: puhastas ja kratsis kogu õue, kitkus välja viimsegi umbrohu, kiskus oma käega välja kõik latid iluaia taras, et veenduda, kas nad küllalt tugevad on, ja tagus nad siis ise jälle sisse – ühesõnaga, jändas ja askeldas nii, et isegi proua ta agarust tähele pani. Päeva jooksul käis Gerassim paar korda vargsi oma vangistatu juures; kui aga öö saabus, heitis ta ühes temaga magama kambrisse, mitte küüni; alles kella kahe ajal läks ta temaga õhu kätte jalutama. Päris hulk aega Mumuuga õues ringi kõndinud, pidi ta juba tagasi minema, kui äkki tara tagant, põiktänava poolt kahinat kuuldus; Mumuu ajas kõrvad kikki, pistis lõrisema, läks tara juurde, nuusutas ning hakkas valjusti ja kilavalt haukuma. Kellelgi purjus mehel oli pähe tulnud endale sinna ööseks pesa teha. Samal ajal aga oli proua parajasti uinumas pärast kestvat «närvilist erutust»: selliseid erutusi juhtus temaga alati pärast liiga toitvat õhtusööki. Äkiline haukumine äratas ta; tema süda hakkas vasardama ja jäi seisma. «Tüdrukud, tüdrukud!» oigas ta. «Tüdrukud!» Kohkunud tüdrukud kargasid tema magamistuppa. «Oh, suren, oh!» sõnas ta ahastuses käsi laotades. «Jälle, jälle see koer!.. Oh, saatke arsti järele. Nad tahavad mu tappa… Koer, jälle koer! Oh!» ja ta heitis pea kuklasse, mis pidi minestust tähendama. Rutati arsti, s.t. koduse tohtri Haritoni järele. See tohter, kelle kogu kunst seisis selles, et ta kandis pehmete taldadega saapaid, oskas delikaatselt pulssi katsuda, magas neliteist tundi ööpäeva jooksul, ülejäänud ajal aga muudkui õhkas ja kostitas prouat vahetpidamata loorberkirsitilkadega, –see tohter jooksis kohe kohale, suitsutas õhku kõrvetatud sulgedega ja ulatas prouale, niipea kui see silmad avas, hõbekandikul klaasikese ihaldatud tilkadega. Proua jõi need ära, kuid hakkas nutuse häälega kohe jälle kurtma koera üle, Gavrila üle, oma saatuse üle: selle üle, et teda, vaest vana naist, kõik olevat hüljanud, et keegi talle kaasa ei tundvat, et kõik tema surma soovivat. Õnnetu Mumuu aga haukus edasi, ja asjata püüdis Gerassim teda tara juurest ära kutsuda. «Näe… näe… jälle,» halises proua ja pööritas uuesti silmi. Tohter sosistas midagi tüdrukule, see sööstis esikusse, müksas Stepani ärkvele, too jooksis Gavrilat äratama. Gavrila laskis ähmiga kogu maja jalule ajada.
Gerassim pöördus ümber, nägi vilkuvaid tulesid ja varjusid akendel, tajus oma südamega hädaohtu, haaras Mumuu kaenlasse, jooksis kambrisse ja pani ukse lukku. Mõne hetke pärast lõhkusid viis meesi ta ukse taga, kuid peatusid riivi vastupanu tundes. Gavrila jooksis hirmsa kiiruga sinna, käskis neil kõikidel sinna jääda ja valvata, ise aga kihutas tüdrukutetuppa ja laskis vanema seltsidaami Ljubov Ljubimovna kaudu, kellega koos ta juba aastaid varastas ja teed, suhkrut ning muud koloniaalkaupa kaaludes prouat tüssas, prouale teatada, et koer õnnetuseks oli kuskilt jälle tagasi tulnud, aga et teda homme enam elavate killas ei ole; olgu proua armuline, ärgu olgu vihane ja rahunegu. Proua poleks arvatavasti niipea veel rahunenud, aga tohter oli suure rutuga kaheteistkümne tilga asemel tervelt nelikümmend kallanud: loorberkirsi jõud siis mõjuski – veerand tunni pärast magas proua juba tugevasti ja rahulikult. Gerassim aga lamas üleni kahvatuna oma asemel ja hoidis Mumuu lõugu tugevasti kinni.
Teisel hommikul ärkas proua üsna hilja. Gavrila ootas tema ärkamist, et käsk anda otsustavaks rünnakuks Gerassimi pelgupaiga vastu, ise aga valmistus tugevat äikest vastu võtma. Kuid äikest ei tulnud. Voodis lamades käskis proua kõige vanema armuleivasööja enda juurde kutsuda.
«Ljubov Ljubimovna,» alustas ta vaikse ja nõrga häälega talle meeldis mõnikord mängida ärahirmutatud ja kurba kannatajat; ei maksa rääkidagi, et kõigil inimestel majas oli siis väga piinlik: «Ljubov Ljubimovna, te näete, missugune on minu olukord; minge, südamekene, Gavrila Andreitši juurde, rääkige temaga. Kas talle tõesti mingi koeranäru on kallim kui tema proua rahu, võib-olla isegi elu? Ma ei lahaks seda uskuda,» lisas ta sügavat tunnet väljendava ilmega. «Minge, südamekene, olge nii hea, minge Gavrila Andreitši juurde.»
Ljubov Ljubimovna läks Gavrila tuppa. Mine tea, millest nad vestlesid, kuid mõne aja pärast liikus terve summ inimesi läbi õue Gerassimi kambri suunas: kõige ees astus Gavrila, käega mütsi kinni hoides, kuigi tuult ei olnud; tema kõrval sammusid kokad ja teenrid; aknast vaatas Onu Saba ja tegi korraldusi, s.t. laiutas niisama käsi; kõige taga kargasid ja veiderdasid poisikesed, pooled neist kokkujooksnud võõrad põngerjad. Kambrisse viival kitsal trepil istus üks valvureist; ukse juures seisid kaks, kepid käes. Hakati trepist üles minema, kogu trepp kogunes mehi täis. Gavrila astus ukse juurde, põrutas vastu ust, hüüdis:
«Tee lahti!»
Kuuldus summutatud haukumist, kuid vastust ei tulnud. «Ma ütlen, tee lahti!» kordas Gavrila.
«Gavrila Andreitš,» tähendas Stepan alt. «Ta on ju kurt, ei kuule.»
Kõik hakkasid naerma.
«Mis siis teha?» küsis Gavrila ülalt.
«Tal on seal auk ukses,» vastas Stepan, «kobage kepiga.» Gavrila laskus kummargile.
«Ta on augu mingi kuuega kinni toppinud.»
«Torgake kuub sissepoole.»
Nüüd kostis jälle summutatud haukumist.
«Näe, näe, ise annab ennast ära,» lähendati jõugu seas ja naerdi jälle.
Gavrila sügas kõrvatagust.
«Ei, vennas,» sõnas ta viimaks. «Kuue võid ise sissepoole tõugata, kui tahad.»
«Mis seal ikka – kõige suurema lahkusega.»
Ja Stepan ronis üles, võttis kepi, tõukas kuue sisse ja hakkas avauses kepiga sorkima, ise sõnudes: «Tule välja, tule välja!» Ta sorkis alles kepiga, kui kambriuks äkki ristseliti prahvatas – kogu teenijaskond veeres kohe ülepeakaela trepist alla, Gavrila kõigepealt. Onu Saba pani akna kinni.
«No, no, noo!» karjus Gavrila õuelt. «Vaata sa mul, vaata!»
Gerassim seisis liikumatult lävel. Jõuk oli trepijalale kogunenud. Gerassim vaatas ülalt kõiki neid saksa pintsakutes mehi, ise käsi kergelt puusas hoides; oma punases talupojasärgis näis ta nendega võrreldes mingi hiiglasena. Gavrila astus sammu ettepoole.
«Vaata sa, vend,» sõnas ta. «Ära mul vallata.»
Ja ta hakkas tummale märkide varal seletama, et näe, proua nõuab tingimata su koera: anna ta kohe siia, muidu läheb