Jutustused. Aleksandr Kuprin
hakanud. Bobrovi seltsimehed, insenerid, kes vaatasid elule kõige lihtsamast, lõbusamast ja praktilisemast vaatevinklist, oleksid tõenäoliselt välja naernud põhjuse, mis temale nii palju salajasi kannatusi valmistas, ning igal juhul poleks nad teda mõistnud. Iga päevaga kasvas temas üha rohkem ja rohkem jälestus, peaaegu õudus teenistuse vastu tehases.
Oma mõttelaadi, harjumuste ja maitsete kohaselt oleks tal kõige parem olnud pühenduda kabinetitööle, professorikutsele, või jälle põllumajandusele. Töö insenerina teda ei rahuldanud, ja kui ta poleks alistunud ema tungivale soovile, oleks ta lahkunud instituudist juba kolmandalt kursuselt.
Tema õrn, peaaegu naiselik loomus kannatas julmalt kokkupuutumisest jõhkra tegelikkusega, selle argipäevaste, kuid karmide vajadustega. Ta ise võrdles end selles suhtes inimesega, kellelt on elusalt nülitud nahk. Vahel kutsusid pisiasjad, mida teised poleks üldse märganud, temas esile sügava ja kestva meelehärmi.
Välimus oli Bobrovil tagasihoidlik, mitte silmapaistev… Ta oli lüheldast kasvu ja kaunis kõhn, ent temas tundus peituvat närvilist, tormakat jõudu. Tema näos äratas kõigepealt tähelepanu suur, kaunis, valge laup. Laienenud, seejuures eri suurusega pupillid olid niivõrd suured, et silmad näisid hallide asemel mustadena. Tihedad, ebaühtlased kulmud olid ninajuure kohal kokku kasvanud ja andsid seetõttu silmadele range, terava ja otsekui askeetliku ilme. Huuled olid Andrei Iljitšil närvilised, õhukesed, ent mitte tigedad, veidi ebasümmeetrilised: suu parempoolne nurk oli vasakpoolsest pisut kõrgemal; vurrud ja habe olid tal väikesed, hõredad, valkjad, täiesti nagu noorukil. Tema üldjoontes inetu näo võlu seisis üksnes naeratuses.
Kui Bobrov naeris, muutusid tema silmad õrnadeks ja rõõmsailmelisteks ning kogu nägu veetlevaks.
Käinud maha pool versta, jõudis Bobrov künka tippu. Otse tema jalge ees avanes viiekümne ruutverstasele maa-alale ehitatud tehase hiiglaslik panoraam. See oli tõeline punastest tellistest ehitatud linn kõrgele õhku tõusvate nõgiste korstnate metsaga – linn, mis oli üleni läbi imbunud väävli ja rauavingu haisudest, täidetud kõrvulukustavast, mitte kunagi vaikivast mürinast. Neli hiiglaslike mõõdetega korstnaid meenutavat kõrgahju valitsesid tehase üle. Nende kõrval kõrgusid kaheksa kuumendatud õhu tsirkuleerimiseks ettenähtud kauperit – kaheksa hiiglasuurt ümmarguste kuplitega raudtorni. Kõrgahjude ümbrusse olid laiali paisatud teised ehitused – remonttöökojad, valuhoov, uhtmis-, veduri- ja roopavaltsimistsehhid, martään- ning puddelahjud jne.
Tehas asus kolmel hiiglasuurel looduslikul terrassil. Igas suunas sõitsid edasi-tagasi väikesed vedurid. Ilmudes nähtavale kõige alumisel terrassil, tõusid nad läbilõikavalt vilistades üles, kadusid mõneks sekundiks tunnelitesse, kihutasid taas välja, ümbritsetuna valgest aurust, ületasid mürisedes sildu ja veeresid viimaks otsekui läbi õhu mööda kivist estakaade, et visata maaki ja koksi otse kõrgahju suudmesse.
Edasi, selle loodusliku terrassi taga, eksles pilk ringi kaoses, mida kujutas endast viienda ja kuuenda kõrgahju püstitamiseks ettenähtud maa-ala. Näis, et mingi õudne maa-alune kataklüsm on paisanud maapinnale need arvutud killustiku- ning igas suuruses ja värvuses telliste hunnikud, liiva püramiidid, paekivi mäed, raua ja ehituspuidu virnad. Kõik see oli kokku kuhjatud näiliselt taibutult, juhuslikult. Sajad veovankrid ja tuhanded inimesed askeldasid siin ringi nagu sipelgad lõhutud sipelgapesas. Valge, peenike ja kibe lubjatolm hõljus uduna õhus.
Veel kaugemal, otse silmapiiri äärel, tunglesid pika kaubarongi juures vaguneid tühjendavad töölised. Mööda vagunitest allalastud kallakaid laudu veeresid katkematu vooluna vagunite ette maapinnale tellised, kolina ja tilinaga langes raud; läbi õhu lendasid paindudes ja vetrudes õhukesed lauad. Ühed veovankrid sõitsid rongi juurde tühjalt, teised pöördusid sealt täis koormatega vooris tagasi. Tuhanded helid segunesid siin pikaks hüppeliseks kõminaks: kiviraiujate meislite puhtad ja tugevad kopsimised, katlaid neetivate tööliste heledad vasaralöögid, auruvasarate raske mürin, aurutorude võimsad ohked ja vilin ning vahel harva kumedad, maad värisema panevad maa-alused plahvatused.
See oli õudne ja meelihaarav pilt. Inimeste töö kees siin nagu hiiglasuur, keerukas ja täpne mehhanism. Tuhanded inimesed – insenerid, müürsepad, mehaanikud, puusepad, lukksepad, mullatöölised, tislerid ja sepad – olid kogunenud siia maa paljudest osadest, et olelusvõitluse raudsele seadusele alistudes anda oma jõud, tervis, mõistus ja energia selleks, et võimaldada tööstuslikul progressil ainult sammu võrra edasi liikuda.
Täna oli Bobrovil eriti halb enesetunne. Vahel, kuigi väga harva – kolm või neli korda aastas – valdas teda väga kummaline, melanhoolne ja ühtlasi ärritatud meeleolu. See juhtus temaga tavaliselt sombustel sügishommikutel või õhtuti, talviste sulailmade puhul. Kõik omandas siis tema silmis igava ja ilmetu väljanägemise, inimeste näod näisid ähmastena, inetutena või haiglastena, sõnad kostsid kuskilt kaugelt ega kutsunud esile midagi peale igavuse. Eriti ärritasid teda täna, kui ta sooritas ringkäiku roopavaltsimistšehhis, tööliste kahvatud, söetolmust määrdunud, tulelõõmast kuivetuks muutunud näod. Jälgides nende pingsat tööd sellal, kui nende kehasid kõrvetas hõõgvele aetud rauamasside kuumus, avaraist ustest aga puhus sisse läbitungiv sügisene tuul, näis talle, nagu tunneks ta ise osaliselt nende füüsilisi kannatusi. Tal hakkas siis piinlik oma hästi hoolitsetud välimuse, oma peenest riidest pesu ja kolme tuhande rublase aastapalga pärast…
Ta seisis keevitusahju kõrval, jälgides tööprotsessi. Ahju suur, lõõmav kurk avanes iga minuti tagant pärani, et üksteise järel alla neelata äsja kuumutusahjust väljatulnud kahekümnepuudaseid hõõgvele kuumutatud «teraspakette». Veerand tundi hiljem, läbinud hirmsa mürina saatel kümmekond tööpinki, laoti nad tsehhi teises otsas virna juba pikkade, siledate, läikivate roobastena.
Keegi puudutas Bobrovi selja tagant õlast. Bobrov pöördus pahaselt ümber ja nägi üht oma kaasteenijat – Sveževskit.
Sveževski oma alati pisut kühmus, pooliti hiiliva, pooliti kummardava koguga, oma alatise itsitamise ja külmade, niiskete käte hõõrumisega, oli Bobrovile äärmiselt antipaatne. Temas oli midagi lipitsevat, solvunut ja õelat. Ta teadis alati varem kui teised kõiki tehase klatšijutte ja kandis viimaseid erilise lõbuga ette neile, kellele nad olid kõige ebameeldivamad kuulda; juttu ajades aga askeldas närviliselt ning puudutas järjepanu kaasvestleja külgi, õlgu, käsi ja nööpe.
«Miks teid, kullake, nii kaua näha pole olnud?» küsis Sveževski; ta itsitas ja muljus Andrei Iljitši kätt oma peopesade vahel. «Aina istute ja uurite raamatuid? Loete aina?»
«Tere,» vastas Bobrov vastu tahtmist, kätt Sveževski peost ära tõmmates. «Tundsin end viimasel ajal lihtsalt pisut haiglasena.»
«Zinenkode juures tundsid kõik teie järele suurt igatsust,» jätkas Sveževski paljutähendavalt. «Miks te enam nende juures ei käi? Direktorgi oli kolm päeva tagasi seal ja päris teie järele. Jutuajamine suundus kuidagi kõrgahjudele ja ta mainis teid väga kiitvalt.»
«Olen väga meelitatud,» tegi Bobrov pilkava kummarduse.
«Ei, ma räägin tõsiselt… Ütles, et juhatus hindab teid kõrgelt kui inseneri, kellel on suured teadmised, ja et teie, kui tahaksite, võiksite väga kaugele jõuda. Tema arvates poleks me üldse tarvitsenud tehase projekti väljatöötamist prantslastele anda, kui meil on kohapeal selliste teadmistega inimesed nagu Andrei Iljitš. Ainult…»
«Nüüd ütleb midagi ebameeldivat,» mõtles Bobrov.
«Ainult et direktor ütles, et pole hea, et te seltskonnast eemale hoiate ja jätate kinnise iseloomuga inimese mulje. Kuidagi ei saa aru, kes te tõepoolest olete, ega tea, kuidas teiega käituda. Ah jaa!» lõi Sveževski endale äkki vastu laupa. «Lobisen niisama, aga kõige tähtsama unustasin teile ütlemata… Direktor palus kõiki tingimata homme raudteejaama kella kaheteistkümnese rongi vastu ilmuda.»
«Jälle peame kellelegi vastu minema?»
«Täiesti õige. Arvake ära, kellele?»
Sveževski nägu omandas salakavala ja võidurõõmutseva ilme. Ta hõõrus käsi ja tundis nähtavasti suurt lõbu, valmistudes teatama suurt uudist.
«Tõepoolest