Jutustused. Aleksandr Kuprin
mätsides erutatult väriseva käega leivakuulikesi. «Kohe tuleb Rakitin tuppa tagasi,» mõtles Aggei Fomitš, «ja ma palun temalt raha laenuks. Tuleb ainult julgem olla… Ja tõepoolest, ega ta mind selle palve pärast maha löö!»
Viimaks tuli Rakitin tagasi ja istus oma külalise kõrvale, imestades, miks too polnud koos teistega lahkunud, kuid Aggei Fomitš, selle asemel et kohe laenu paluda, hakkas venitama pikka ja igavat juttu teenistusest ja palgast. Rakitin vaatas talle otsa väsimusest kinnivajuvate silmadega, tehes viisakusest näo, et kuulab oma kaasteenija juttu, ja haigutas kramplikult kinnipigistatud suuga. Nii möödus umbes pool tundi. Viimaks ei pidanud Rakitin enam vastu ja ringutas valjusti ning pikalt haigutades.
«Ah, missugune sigadus!» ütles ta unise häälega. «Homme on minu valvekord…»
Aggei Fomitš tõusis kiiresti püsti ja hakkas vabandama. Esikus, võtnud juba ukselingist kinni, pöördus ta äkki oma kõhklusest üle saades Rakitini poole.
«Kuule,» ütles ta silmi üles tõstmata, surutud häälega, «mul on… sinule väike… palve.»
«Missugune palve?» küsis Rakitin rahutult. «Mõistad… ma… ei hakkaks sind tülitama… Naine, tead, ootab sünnitust… Hädasti läheb tarvis… Ma, jumala eest, maksaksin ära kahekümnendal… laena mulle…» – ta tahtis ütelda: kümme, kuid ehmus ise sellisest summast – , «laena mulle kas või viis rubla…»
«Jumala eest, mitte kopikatki pole hinge taga,» vastas Rakitin, surudes veenmise mõttes mõlemad käed vastu rinda, «noh, mõistad, kogu majas pole kopikatki.»
Rakitini ülisiirast toonist mõistis Aggei Fomitš väga hästi, et viimasel on raha ja et ta kardab temale laenata. Pomisenud midagi vabanduse taolist, väljus Aggei Fomitš tänavale.
Oli kuuvalge, vaikne ja külm öö. Laiad, lund täis tuisanud tänavad, madalad valgete lumemütsidega majakesed, lumega nagu vatiga üle puistatud puud – kõik see näis surnuna. Lumi krudises teravalt jalge all.
Aggei Fomitšil oli üsna pikk tee minna.
Mõte rahast ei lahkunud temast hetkekski. Ta kujutles õudusega, kuidas ta astub praegu oma madalasse, kütmata, roheliste aknaraamidega korterisse. Aknaruudud on diagonaalselt kokku kititud, toast ei lahku kunagi alaline kehvuse ja lastemähkmete hais. Mis ta ütleb naisele, kui too temalt oma nõrga, haige häälega pärib, kas ta sai raha? Tema jõi praegu viina ja õlut, sõi põrsapraadi, seal aga heideti magama poolnäljaselt, ainsa lootusega isale, kes kindlasti muretseb raha.
«Issand jumal,» mõtles Aggei Fomitš murega, «mispärast saadad sa teistele õnne, küllust ja jõukat elu? Miks oled sa siis mind unustanud? Teised ju, näiteks, isegi leiavad raha, mida nad tegelikult võib-olla ei vajagi. Oleks see siis palju, kui mina kas või kordki, kas või ainuke kordki elus leiaksin… noh, ütleme, kümme, ei, kakskümmend rubla! Saaks ämmaemandale maksta ja Vasjutkale võiks osta saapad ning Ljolale sooja palitu… Mispärast, näiteks, ei võiks ma leida praegu tänavalt rahatasku? Tuleb ju vahel ette selliseid juhtumeid, isegi kaunis tihti tuleb: kas sellest on vähe kirjutatud ja räägitud?..»
Ning Aggei Fomitš, kel oli unistav mõttelaad, hakkas naudinguga kujutlema, kuidas ta leiab tänavalt paksu nahast rahatasku, kuidas ta avab selle ja leiab sealt terve paki sajarublaseid rahapabereid ja võidulaenupileteid, kuidas ta kolib suurde, sooja ja valgesse korterisse, muretseb mööbli, laseb kogu perekonnale soojad, ilusad riided õmmelda ja… kas on vähe head, mida võib saada suure raha eest?..
Ja vähehaaval – võib-olla mõne klaasikese joodud viina, võib-olla autosugestiooni mõjul – hakkas Aggei Fomitši hinges kindlaks kujunema kohutavalt absurdne, kuid kaljukindel veendumus, et täna, ning just praegu, peab ta leidma tänavalt imeväärse rahatasku. Mispärast see pidi juhtuma, seda ta ei teadnud ja ta ei mõelnudki sellele. Ta oli selles lihtsalt kindel ning läks, langetanud pea ja vaadates tähelepanelikult enda ette maha.
«Nüüd kohe… kohe,» sosistas ta otsekui palavikus jampsides, «teised ju leiavad… veel mõned sammud… kohe… kohe…»
Ja äkki – see polnud sugugi erutatud kujutlusest tingitud meelepete – nägi ta tänaval lumes selgesti väikest, musta, korrapäraselt nelinurkset eset. Hingeldades meeletust vaimustusest, püstitõusnud juustega, vaatas Aggei Fomits enda ümber ringi nagu varas ja sööstis maas lebavat eset üles tõstma…
Tema käes oli paks nahast rahatasku… Algul pani unistuste ja tegelikkuse imeline kokkusattuvus Aggei Fomitši mõneks hetkeks jahmatama, kuid veendunud, et tal on käes ehtne, mitte kujutletud rahatasku, surus ta selle kramplikult vastu rinda ja hakkas kiiresti kodu poole jooksma…
Tal tuli joosta umbes pool versta. Ta tundis, kuidas tal harjumatust kiirest liikumisest rinde all pistma hakkas, kuidas kõris paisus mingi kuiv ja torkiv kämp, kuidas veri tema peas pingsalt tuikas. Kuid peatuda ta ei võinud, talle näis, et kui ta kas või minutikski jooksu aeglustab, jookseb keegi talle järele ja võtab tal leitud aarde käest. Joostes kukkus tal müts peast. Ta tahtis kummarduda, et seda üles tõsta, kuid lõi kohe käega ja jooksis edasi. «Ostame tuhat mütsi!» sosistas ta vaimustusega…
Tema pöörase koputuse peale avas ukse unest äratatud, ehmunud naine, küünal käes. Ka lapsed ärkasid ja vaatasid oma vooditest isale imestuse ja hirmuga. Kahvatuna, üleni higisena, eksleva pilgu ja säravate silmadega laskus Aggei Fomitš raskelt tugitooli.
«Anjake! Lapsed!» ütles ta rahataskut käes raputades kähiseva häälega. «Vaat siin… rahataskus… on raha… Sada tuhat… üüri uus korter. Anja… šampanjat… nelisada tuhat… mõistate? Hurraa!»
Nüüd on Aggei Fomitš niivõrd rikas, et tema miljonite ees on tühised kõik Holkonda ja Kalifornia varandused. Tal on tallides kuuskümmend tuhat hobust ja tõllakuurides kolm miljonit viissada tuhat tõlda. Ta on kõigi maailma raudteede ja isegi uue, äsja Maalt Jupiterile ehitatud raudtee direktor. Ta on haruldaselt helde ja annetab igale vaesele palujale meelsasti miljoni või paar miljonit rubla. Ta on hea, vaikne, leebe ja ei talu vaid üht – kui keegi julgeb puudutada tema kallist nahkset rahataskut, milles on määrdunud kolmerublane rahapaber, pagasikviitung ja ajalehekuulutus. Siis satub ta kummalisse märatsushoogu ja virutab juuresolijate pihta kõigega, mis kätte puutub. Naine ja lapsed armastavad teda väga ja osutavad talle kõige õrnemat tähelepanu. Ta tasub neile samaga.
Ning lõppeks, kust meie teame? – Võib-olla on hullumeelsed vahel ääretult õnnelikumad meist, tervetest inimestest?
MOOLOK
Tehase vile undas pikalt, kuulutades tööpäeva algust. Jäme, kähisev, pidev heli näis väljuvat maa alt ja laiuvat madalal maapinna kohal. Vihmase augustikuu päeva ähmane koidik andis talle nukruse ja ähvarduse karmi varjundi.
Insener Bobrov istus vile ajal teelauas. Viimaseil päevil kannatas Andrei Iljitš eriti tugevasti unepuuduse all. Õhtul raske peaga voodisse heites ja iga hetk otsekui äkilistest tõugetest võpatades, suikus ta siiski kaunis ruttu rahutusse, närvilisse unne, kuid ärkas ammu enne valgehakku, täiesti väsinuna, jõuetuna ja ärritatuna.
Selle põhjuseks oli kahtlemata moraalne kaater ja füüsiline kurnatus, ent samuti ammu harjumuseks saanud vajadus morfiumisüstide järele – vajadus, mille vastu Bobrov mõned päevad tagasi oli alustanud visa võitlust.
Nüüd istus ta akna all ja rüüpas väikeste lonksude haaval teed, mis tundus talle stepirohuga segatuna ja maitsetuna. Aknaruutudelt nõrgusid siksakis alla veetilgad. Veeloigud õues virvendasid ja virendasid vihma käes. Aknast paistis väike nelinurkne järv, mis oli raamina ümbritsetud madalatest, paljaste tüvede ja halli lehestikuga hõbepajudest. Kui tõusis tuul, tekkisid järvepinnale väikesed, lühikesed lained, mis veeresid nagu rutates edasi, hõbepajude lehed aga kattusid äkki hõbeka hallusega. Närtsinud rohi liibus vihma käes jõuetult vastu maad. Lähedal asuva küla majad, puud metsas, mis laius hambulise tumeda lindina silmapiiril, mustades ja kollastes lappides põld – kõik see paistis hallilt ja ähmaselt nagu läbi udu.
Oli kell seitse hommikul, kui Bobrov tõmbas