Inglite mäss. Anatole France
seda enam tagasi ei lükata.
Väike varjutaoline lilla jumega vanamees, silmad aukus ja näol juba harjumuseks muutunud vaikse õuduse ilme, võttis neid Alexandre d’Esparvieu romantilise büsti all vastu.
«Ärge laske end segada, härra Sariette,» ütles Maurice, «ma näitan proua des Aubels’ile raamatukogu.»
Maurice ja proua des Aubels läksid suurde saali, kus kõigi nelja seina ääres seisid raamatukapid. Nende otsas olid antiikaja luuletajate, mõttetarkade ja kõnemeeste pronksikarva büstid. Kõikjal valitses ideaalne kord, mida algusest peale ei paistnud miski olevat rikkunud. Ainult kohal, kus veel eelmisel õhtul oli asunud Richard Simoni avaldamata käsikiri, haigutas must tühimik. Hr. Sariette’i kahvatu, ähmane ning tumm kuju kõndis kuulmatul sammul paarikese kõrval.
Visanud pr. des Aubels’ile etteheitva pilgu, ütles Maurice:
«See polnud teist tõesti ilus!»
Gilberte andis märku, et raamatukoguhoidja võib neid kuulda, kuid Maurice rahustas:
«Ärge pange tähelegi. See on papi Sariette. Ta on täiesti idioodistunud.»
Siis ta kordas:
«Jah, see ei olnud teist ilus. Ma ootasin, aga teie ei tulnud. Tegite mu õnnetuks.»
Pärast hetkelist vaikust, milles võis kuulda vaid astma tasast kurba laulu vaese Sariette’ikese hingetorudes, jätkas noor Maurice tungivalt:
«Halvasti tegite.»
«Mis halvasti?»
«Et minuga kokku ei leppinud.»
«Te mõtlete ikka veel sellele?»
«Muidugi.»
«Nii et asi oli tõsine?»
«Nii tõsine, kui üldse olla saab.»
Liigutatud enesekindlusest, millega Maurice neile sõnadele siira ning püsiva tundetooni andis, ja arvates end olevat juba küllalt vastu pannud, lubas Gilberte Maurice’ile seda, millest ta kahe nädala eest oli keeldunud.
Mõlemad hiilisid aknaorva tohutu taevagloobuse taga, millel olid näha sodiaagimärgid ja tähtkujud, ning seal, pilk kiindunud Lõvile, Neitsile ja Kaaludele, vahetasid nad armutõotused ja suudlesid pikalt suule, tehes seda paljude piiblite juuresolekul, kreeka ja ladina kirikuisade palge ees, Homerose, Aischylose, Sophoklese, Euripidese, Herodotose, Thukydidese, Sokratese, Platoni, Aristotelese, Demosthenese, Cicero, Vergiliuse, Horatiuse, Seneca ja Epiktetose büstide all.
Kohe pärast seda tuletas pr. des Aubels meelde, et tal on veel mõned visiidid teha ja et ta peab kiiresti lahkuma, sest armastamine polnud temas veel hävitanud hiilgamisiha. Vaevalt olid nad trepikojast läbi, kui nad kuulsid kähedat karjet ja nägid, kuidas hr. Sariette tormas ülepeakaela trepile ning kisendas:
«Võtke kinni! Võtke kinni! Ma nägin, kui ta minema lendas!.. Ta pani üksipäini riiuli pealt minema! Ta lendas läbi toa… Näe, kus ta on, näe, kus, trepist läheb alla! Võtke kinni! Nüüd ta läks alumise korra uksest välja.»
«Kes?» küsis Maurice.
Hr. Sariette vaatas trepikoja aknast välja ja pobises õudusega:
«Läks läbi aia! Aiamajja läks!.. Võtke kinni, võtke kinni!»
«No keda siis?» küsis Maurice veel kord. «Jumala eest, kelle peab kinni võtma?»
«Minu Flavius Josephus!» hüüdis hr. Sariette. «Võtke kinni!»
Ja ta vajus raskesse minestusse.
«Näete nüüd ise, et ta on põrunud!» lausus Maurice pr. des Aubels’ile, ise õnnetut raamatukoguhoidjat üles upitades.
Pisut kahvatuna ütles Gilberte, et seal, kuhu vaene mees näitas, olevat ka tema näinud midagi lendavat. Maurice polnud silmanud midagi, aga ta oleks nagu tundnud mingit tuulepuhangut.
Ta jättis hr. Sariette’i kisa peale kohale tormanud Hippolyte’i ja passija hoolde.
Vanamehel oli haav peas.
«Seda parem,» ütles passija. «See haav päästis ta võib-olla veel päris jampsiks minemast.»
Pr. des Aubels andis oma taskurätiku verejooksu peatamiseks ja soovitas panna arnikakompressi.
IX PEATÜKK,
Kuigi pr. des Aubels oli olnud Maurice’i päralt juba tervelt kuus kuud, armastas noorhärra teda ikka veel. Tõsi, ilus aastaaeg oli nad lahutanud. Rahapuuduse tõttu pidi Maurice minema koos emaga Šveitsi ning elama siis koos kogu perega Esparvieu lossis, Gilberte oli veetnud suve oma ema juures Niort’is ja sügise koos mehega kuskil kõrvalisel supelrannal Normandias, nii et nad kohtusid vaevalt neli või viis korda. Kui armastajaile nii soodus talv oma udumantli varjus nad linnas taas ühendas, võttis Maurice teda kaks korda nädalas vastu oma väikeses Rooma tänava alumise korruse toas ega võtnud seal kedagi vastu peale tema. Ükski naine polnud talle veel sisendanud nii püsivat truudustunnet. Maurice’i rõõme suurendas usk, et teine ka teda armastab. Ta arvas, et Gilberte ei peta teda, mitte et tal oleks olnud mingit alust seda uskuda, aga talle tundus õige ning loomulik, et naine rahuldub ainuüksi temaga. Kõige enam vihastas teda see, et Gilberte laskis end alati oodata ja hilines kohtumisele alati isemoodi, enamasti aga palju.
Nii ootas ka laupäeval, 30. jaanuaril, galantsesse lillelisse pidžaamasse rõivastunud Maurice juba kella neljast saati pr. des Aubels’i oma väikeses roosas toakeses heleda kaminatule valgel ning suitsetas Idamaa tubakat. Alguses unistas ta, kuidas Gilberte’i suudluste tulva ning tavatute kallistustega vastu võtta. Kui veerand tundi oli möödas, mõlgutas ta tundelisi ning tõsiseid etteheiteid. Pärast tunniajalist asjatut ootamist vandus Maurice, et võtab naise vastu jäise põlgusega.
Lõpuks see ilmuski, värske ning parfüümitud.
«Ei oleks tasunud enam tullagi,» ütles Maurice kibedalt, sellal kui Gilberte pani oma muhvi ja pisikese käekoti lauale ning sõlmis peeglikapi ees loori lahti.
Gilberte kinnitas kallimale, et iialgi veel polevat ta nii hirmsasti närveerinud, ja puistas ohtralt vabanduspalveid, mida teine jonnakalt tagasi lükkas. Aga niipea, kui tal jätkus mõistust vaikida, ei teinud Maurice enam ühtki etteheidet, sest miski ei hajutanud enam iha, mida Gilberte temas äratas.
Selleks et meeldida ja võluda, vabastas Gilberte end kähku rõivaist nagu ikka naine, kes teab, et alastiolek talle sobib ja et oma ilu näitamine on kombekas. Maurice armastas algul mingi sünge raevuga nagu ikka mees, kes on sattunud nii inimeste kui ka jumalate üle valitseva Paratamatuse kütkesse. Näilisest haprusest hoolimata leidus Gilberte’i kehas saatusejumala hoopide vastuvõtmiseks küllalt jõudu. Seejärel armastas Maurice vähem fataalselt, vastavalt erudeeritud Venuse nõuandeile ja leidliku Erose tujudele. Tema loomupärasele tublidusele lisandusid nüüd himura vaimu leiutised, nii nagu viinamarjaväät põimub bakhantide türsose ümber. Nähes, et teisele need mängud meeldivad, sest armastatud olendist rahulduse otsimine on kord juba armastajate loomuses, hakkas ta neid pikendama. Viimaks vajusid mõlemad sõnatusse ning pehmesse rammestusse.
Kardinad olid ette tõmmatud, toas levis lämbe vari, milles tantsiskles põlevate tukkide kuma. Ihu ja linad näisid helendavat, peeglid kapil ja kaminal kattusid salapäraste helkidega. Gilberte oli nüüd käsipõsakil padjal ning uneles. Üks pisike juveliir, usaldusväärne ja väga arukas mees, oli talle näidanud imekena pärlitest ja safiiridest käevõru, mis oli väga palju väärt ja mille oleks võileivahinna eest kätte saanud. Keegi hätta jäänud kokott, kellel oli vaja sellest kiiresti lahti saada, olevat selle müüa toonud. Sellist head juhust peaaegu ei esinegi ja hirmus kahju oleks seda käest lasta.
«Kas tahad seda näha, kallis? Ma palun oma pisikest kullasseppa, et ta selle korraks minu kätte usaldaks.»
Maurice ei lükanud ettepanekut just päriselt tagasi, aga oli selgesti näha, et imepärane käevõru ei huvitanud teda põrmugi.
«Kui need pisikesed kullassepad avastavadki mõne hea