Kapteni tütar. FUTU Print
osutas piitsaga itta.
„Ma ei näe midagi peale valge stepi ning kirka taeva.”
„Aga näe, seal, see pilverüngas.”
Ma silmasin tõepoolest taeva veerul valget pilvekest, mida algul olin pidanud kaugeks künkaks. Postipoiss selgitas mulle, et pilv ennustavat lumetormi.
Olin kuulnud sealsetest tuiskudest ja teadsin, et need matsid vahel terved voorid. Saveljitš, üksmeelselt postipoisiga, soovitas tagasi pöörduda. Ent tuul ei tundunud mulle nii kangena: ma lootsin õigeks ajaks järgmise jaamani jõuda ja käskisin sõita nobedamini.
Postipoiss kihutas hobuseid takka, kuid vahtis ikka ida poole. Hobused lasksid head traavi. Tuul läks järjest tugevamaks. Pilveke muutus valgeks rünkaks, mis raskelt kerkis, kasvas ning aegamisi terve taeva mattis. Hakkas helvendama lund ja korraga puistas räitsakatena. Tuul hakkas ulguma; tõusis tuisk. Ühe viivuga segunes tume taevas lumemerega. Kõik kadus.
„Noh, härra,” karjus postipoiss, „häda – tuisk!..”
Ma vaatasin kibitkast välja: kõikjal oli pilkane pimedus ning lumemöll. Tuul ulgus sellise julma väljenduslikkusega, et tundus hingestatuna; lumi mattis mind ja Saveljitšit; hobused läksid sammu ja jäid varsti seisma.
„Miks sa siis ei sõida?” küsisin postipoisilt läbematult.
„Mis seal ikka sõita!” vastas ta pukist maha astudes. „Niikuinii ei tea, kuhu umbkotti oleme sõitnud; teed ei leia, ja ümberringi on pimedus.”
Tahtsin hakata temaga tõrelema. Saveljitš astus ta eest välja.
„Oli sul tahtmist teda mitte kuulata,” torises ta pahaselt, „oleksid tagasi trahterisse läinud, teed joonud, koidikuni puhanud; torm oleks vaikinud, siis oleksime edasi läinud. Ja kuhu me õige ruttame? Oleks veel olnud, et pulma!”
Saveljitšil oli õigus. Polnud midagi parata. Lund aina kühveldas maha. Kibitka ümber kerkis hang. Hobused seisid norus päi ning värahtasid aeg-ajalt. Postipoiss sumpas ümberringi, ajaviiteks rakmeid kohendades. Saveljitš torises; mina vahtisin igasse külge, lootes silmata mingit märki elamust või teest, kuid ei suutnud midagi eraldada peale ähmaste tuisukeeriste. Korraga märkasin midagi musta.
„Hei, postipoiss!” hõiskasin ma. „Vaata, mis seal mustab!”
Postipoiss jäi silmitsema.
„Jumal seda teab, härra,” lausus ta oma kohale istudes. „On nagu koorem, või nagu puu, aga näikse liigatavat. Küllap on vist hunt või inimene.
Käskisin sõita tundmatu eseme poole, mis kohe meile vastu hakkas liikuma. Paari minuti pärast jõudsime kohati inimesega.
„Hei, hea inimene!” hüüdis talle postipoiss, „ütle, kas tead, kus tee on?”
„Tee on küll siin; mina seisan kõval pinnal,” vastas teeline, „aga mis sest kasu!”
„Kuule, külamees,” sõnasin ma talle, „tunned sa siinset ümbrust? Kas võid mind öömajale juhtida?”
„Ümbrus on mulle tuttav,” vastas teeline, „jumal tänatud, risti ja põiki läbi käidud ja sõidetud. Aga näe, misuke ilm: vägisi eksitab teelt. Parem siia paigale jääda ja ära oodata, ehk maru raugeb ja taevas selgib; siis leiame tee tähtede järgi.”
Ta külmaveresus julgustas mind. Olin juba otsustanud jumala hoolde usaldades ööbida keset steppi, kui teeline korraga nobedasti pukki istus ja postipoisile sõnas:
„Noh, jumal tänatud, elamu pole kaugel; pööra paremale ja sõida.”
„Aga miks pean paremale sõitma?” küsis postipoiss pahuralt. „Kus sa teed näed? Või arvad, et hobused on võõrad, rakmed ka, – muudkui kihuta!”
Postipoisil näis minu arvates õigus olevat.
„Tõepoolest,” ütlesin ma, „miks sa arvad, et elamu kaugel pole?”
„Eks sellepärast, et tuul puhus sealtpoolt,” vastas teeline, „mina tunnen suitsuhõngu; teadagi, et siis on küla ligidal.”
Tema taip ja terav haistmine hämmastasid mind. Käskisin postipoisil sõita. Hobused sumasid raskelt sügavas lumes. Kibitka liikus aeglaselt edasi, kord sõites hange otsa, kord libisedes jäärakusse ning kaldudes kord ühele, kord teisele küljele. See oli nagu laeva kiikumine tormisel merel. Saveljitš ohkis ühtelugu, mulle külge müksates. Lasksin saanil põlle alla, mässisin end kasukasse ja tukastasin, uinutatud tormilaulust ning tasase sõidu hällimisest.
Nägin und, mida ma iialgi ei suuda unustada ja millest praeguseni arvan leidvat midagi endelist, kui võrdlen sellega minu kummalisi eluseiklusi. Lugeja vabandab mind, sest arvatavasti teab ta omadest kogemustest, kui omane on inimesele anduda ebausule, hoolimata igasuguste eelarvamiste põlgamisest.
Viibisin tolles tunnete ning hinge seisundis, millal olelus järele andes unelmaile sulab nendega ühte esiune ebaselgeis nägemustes. Mulle näis, et maru möllab veel ja me eksleme ikka mööda lumekõrbet… Äkki silmasin väravat ja sõitsin meie mõisa õue. Mu esimeseks mõtteks oli kartus, et isake ei vihastaks mu peale tahtmatu tagasituleku pärast isamaja katuse alla ega loeks seda sihilikuks sõnakuulmatuseks. Kargasin rahutult kibitkast välja ja nägin: ema ootab mind trepil, sügav kurvastus näol. „Tasa,” sõnab ta mulle, „isa on suremas haige ja tahab sinuga jumalaga jätta.” Rabatud hirmust, lähen ta kannul magamistuppa. Näen, tuba on nõrgalt valgustatud; voodi juures seisab kurbade nägudega inimesi. Astun tasahilju voodi manu, emake kergitab eesriiet ja ütleb: „Andrei Petrovitš! Petruša jõudis pärale; ta pöördus koju tagasi, kuulda saanud su haigusest; õnnista teda.” Ma laskusin põlvili ja suunasin pilgu haigele. Mis ma nägin?.. Mu isa asemel lamab voodis mustahabemeline mees, lustakalt mind seirates. Pöördusin arusaamatuses ema poole, sõnades talle: „Mis see tähendab? See pole isa. Ja mistarvis peaksin matsilt õnnistust paluma?” – „Ükskõik, Petruša,” vastas mulle ema, „see on su kasuisa, anna ta käele suud ja las ta õnnistab sind…” Mina ei nõustunud. Siis kargas külamees üles, haaras selja tagant kirve ja hakkas sellega igasse külge vehkima. Ma tahtsin põgeneda… ega suutnud. Tuba täitus surnukehadega; komistusin kehadele ja libisesin vereloikudes… Hirmus mees hõikas mind sõbralikult, öeldes: „Ära pelga, võta mu õnnistus vastu…” Jubedus ning hämmeldus vallutasid mind… Ja sel hetkel ma virgusin. Hobused seisid: Saveljitš hoidis mind käest, öeldes:
„Astu välja, armuline härra, oleme päral.”
„Kuskohal?” küsisin silmi hõõrudes.
„Sissesõiduhoovis. Jumal aitas, sõitsime otse plangu otsa. Astu kärmesti maha, härra, ja mine sooja kätte.”
Väljusin kibitkast. Lumetorm möllas veel, kuigi väiksema jõuga. Oli nii pime, et torka või silm peast. Peremees tuli meile väravasse vastu; hoides laternat hõlma all juhtis ta mind kitsasse, kuid küllalt puhtasse tagakambrisse; peerg valgustas seda. Seinal rippus vintpüss ja kõrge kasakamüts.
Peremees, jaiki kasakas, aastat kuuskümmend, näis veel värske ja reibas. Saveljitš kandis mu kannul sisse kohvrikese teenõudega, nõutas tuld, et teed keeta, mis kunagi polnud mulle nii tarvilik tundunud. Peremees hakkas askeldama.
„Kus siis teejuht on?” küsisin Saveljitšilt.
„Siin, teie ausus,” vastas mulle hääl ülalt.
Vaatasin lavatsile ja nägin musta habet ning kaht välkuvat silma.
„Noh, vennas, kas oled külmetunud”
„Külmetuda pole ime, kui oled ainult õhukeses vammuses. Oli küll pihtkasukas, aga mis sest patust salata, panin toona õhtul kõrtsmikule panti; külm ei tundunud käre olevat.”
Sel hetkel astus peremees keeva teemasinaga sisse: pakkusin meie juhile klaasi teed; mees kobis lavatsilt alla. Ta välimus näis mulle haruldane. Ta oli aastat nelikümmend, keskmist kasvu, kõhn, aga laiaõlgne. Ta mustas habemes oli juba halli: suured elavad silmad aina vilasid. Näol oli kaunis meeldiv, kuid kelmikas ilme. Juuksed olid kaussümmarguselt