Kapteni tütar. FUTU Print
ütles ta, „jälle oled siin kandis! Kustpoolt sind jumal saadab?”
Mu teejuht pilgutas tähendusrikkalt silma ja vastas kõnekäänuga:
„Aeda lendasin, kanepit nokkisin, vanaema viskas kiviga – aga mööda. Noh, aga mis teie omad teevad?”
„Mis nüüd meie omad,” vastas peremees, jätkates mõistukõnet, „taheti õhtupalvele helistada, aga papieit ei luba; papp läks võõrsile, kuradid – kirikumõisa.”
„Ole vait, onu,” vastas mu hulgus, „tuleb vihmakest, tuleb ka seeni, ja kui on seeni, leiab ka korvi; aga nüüd (ta pilgutas jälle) torka kirves selja taha: metsavaht on väljas. Teie ausus! Teie terviseks!”
Nende sõnadega võttis ta klaasi, lõi risti ette ja tühjendas ühe sõõmuga, kummardas siis mulle ja läks tagasi lavatsile.
Tol korral ei saanud ma midagi aru sellest vargapoiste kõnest, alles pärast taipasin, et asi puutus jaiki kasakate sõjaväesse, mis sellal oli äsja rahustatud pärast 1772. a. mässu. Saveljitš kuulas nähtava meelepahaga pealt. Ta silmitses kahtlustavalt kord peremeest, kord teejuhti. Sissesõiduhoov ehk sealse nimega umjot asetses eemal stepis, kaugel igast asulast, ja sarnanes väga röövliurkaga. Kuid parata polnud midagi. Reisi jätkamisele ei võinud mõteldagi. Saveljitši rahutus tegi mulle nalja. Vahepeal asusin ööbima ja heitsin pingile. Saveljitš otsustas ahju peale pugeda; peremees heitis põrandale. Pea norskas kogu tare, ja ma uinusin nagu tapetud.
Hommikul kaunis hilja ärgates nägin, et torm oli vaibunud. Päike säras. Lumi lebas pimestava kattena ääretul stepil. Hobused olid rakkes. Ma õiendasin peremehega arve, kes võttis meilt nii mõõduka tasu, et isegi Saveljitš ei vaielnud temaga ega hakanud tingima oma tavalise viisi järgi, ning eilsed kahtlused aurasid täitsa ta peast. Ma kutsusin teejuhi, tänasin teda ülesnäidatud abi eest ja käskisin talle anda pool rubla jootraha. Saveljitš süngestus.
”Pool rubla jootraha!” ütles ta. „Mille eest? Kas selle eest, et sa ise suvatsesid teda öömajale sõidutada? Kuidas soovid, armuline härra, aga meil pole üleliigset raha. Kui igaühele jootraha anda, siis tuleb endal varsti nälga näha.”
Ma ei võinud Saveljitšiga vaielda. Raha oli mu lubaduse järgi ta täieliku meelevalla all. Siiski tegi mulle meelehärmi asjaolu, et ma ei saanud tänada meest, kes oli mind välja aidanud kui mitte just hädast, siis vähemalt väga täbarast seisukorrast.
„Hea küll,” laususin külmalt, „kui sa ei taha poolt rublat anda, siis otsi talle midagi minu rõivastest. Ta on liiga kergesti riides. Anna talle minu jänesenahkne kasukas.”
„Armas aeg, kullake, Peeter Andreitš!” ütles Saveljitš, „milleks talle sinu jänesenahkne kasukas? Ta, koer, joob selle esimeses kõrtsis maha.”
„Kuule, vana, see pole juba sinu mure,” ütles mu hulkur, „kas joon maha või ei. Tema ausus kingib mulle kasuka enda õlalt: selleks on tal härra voli, sinu, sulase, asi pole vaielda, vaid sõna kuulda.”
„Et sa, röövel, ka jumalat ei karda,” vastas Saveljitš talle vihaselt, „sa näed, lapsuke ei oska veel mõtelda, ja sina oled kohe valmis tema lihtsameelsuse tõttu teda paljaks koorima. Milleks sulle härra kasukas? Sa ei saagi seda oma nurjatutele õlgadele sikutada.”
„Ära targuta,” ütlesin oma teenrile, „too silmapilk kasukas siia.”
„Issapojuke,” oigas Saveljitš, „jänesenahkne kasukas on peaaegu uus! Ja oleks veel kellele, aga purupaljale joodikule!”
Jänesenahkne kasukas ilmus siiski. Mehike hakkas seda samas selga passima. Tõepoolest oli kasukas, millest minagi olin jõudnud välja kasvada, talle pisut kitsas. Aga ta leidis kuidagi nõu ja tõmbas ta selga, nii et õmblused rebenesid. Saveljitš pidi peaaegu ulguma hakkama, kuuldes, kuidas niidid ragisesid. Hulkur oli minu kingitusega ütlemata rahul. Ta saatis mind kibitkani ja ütles sügava kummardusega:
„Suur tänu, teie ausus! Õnnistagu teid jumal teie heateo eest. Ma ei unusta kunagi teie heategu.”
Ta läks oma teed, mina aga sõitsin edasi, jättes tähele panemata. Saveljitši raevu ja unustasin peagi eilse tuisu, oma teejuhi ning jänesenahkse kasuka.
Saabunud Orenburgi, ilmusin otsekohe kindrali ette. Nägin pikakasvulist, kuid juba vanadusest kühmas meest. Ta pikad juuksed olid täitsa valged. Vana pleekinud munder meenutas Anna Ivanovna aegset sõjameest, ta kõnes aga kajastus tugevasti saksa hääldamisviis. Ulatasin talle kirja isalt. Isa nime juures heitis ta mulle kiire pilgu.
„Minu jummal!” ütles ta. „Ammuks see oli, kui Andrei Petrovitš veel olli sinnu aastates, aga vaat nüüd missuke tubli poig tal oleb. Ah aig, aig!”
Ta avas kirja ja hakkas seda poolvaljult lugema, tehes oma vahemärkusi: „Austatud härra, Andrei Karlovitš, loodan, et teie ekstsellents…” Mis tseremoniid need on? Pfui, kas tal häpi pole! Muidugi, distsipliin on esimene asi, kuid kas nii kirjutatakse vanale kamraadile?.. „teie ekstsellents pole unustanud…” hm… „ja… kui… õnnis feldmarssal Mün… sõjakäigul… samuti ka… Karolinkat…” Oh, bruder! nii ta siis veel mäletab me vannad vembud? „Nüüd asja manu… Teie juurde minu võllarooga…” hm… „hoida teda siilinahast käpikutes…” Mis tähendab see siilinahka käpik? See on vist üks vene kõnekäänus… Mis tähendab hoida siilinahka käpikutes?” kordas ta, minu poole pöördudes.
„See tähendab,” vastasin talle võimalikult süütu ilmega, „kohelda sõbralikult, mitte väga karmilt, anda enam vabadust, hoida siilinahast käpikutes.”
„Hm, mõistan ja mitte anda talle vabadust…” ei, nähtavasti siilinahka käpikud tähendavad mitte seda… „siinjuures ta pass…” Kus see on? Ah, näe… „välja kirjutada Semjonovskist…” Hea küll, hea küll: kõik saab tehtud… Luba aukraadideta end kaelustada ja… vana seltsimehe ning sõbrana,” ahaa! viimaks taipas… ja palju muud, ja palju muud…”
„Noh, pojuke,” lausus ta, kirja läbi lugenud ja passi kõrvale pannud, „kõik saab tehtud: sind viiakse ohvitserina ** polku üle, ja et mitte aega kaotada, siis sõida juba homme Belogorskaja kindlusse, kus sa hakkad teenima kapten Mironovi all, kes on hea ja aus mees. Seal oled sa õiges teenistuses, õpid distsipliini. Orenburgis pole sul midagi teha; pillerkaaritamine on noorele inimesele kahjulik. Aga täna palun minu juurde lõunale jääda.”
„Taga paremaks!” mõtlesin ma endamisi. „Mis kasu mul sest oli, et peaaegu emaihus juba kaardiväe seersandiks sain! Kuhu mind tuul on toonud? Kuhugi polku ja kõrvalisse kindlusse kirgiisi-kaisakkide steppide piirile!..”
Lõunastasin Andrei Karlovitši juures, kolmekesi ta vana adjutandiga. Ta lauas valitses karm saksa kokkuhoid, arvan, et hirm näha vahel liigset võõrast oma poissmeheliku roavõtu man, oli osalt mu kiire garnisonisse saatmise põhjuseks. Teisel päeval jätsin kindraliga hüvasti ja reisisin oma määratud kohale.
III peatükk
KINDLUS
Kindluses me elu käib, joogiks vesi, toiduks leib.
Tuleb aga vaenlane kosti nõudma endale, võõruspeo siis talle teeme, kahuriga tulistame.
Oleme vanaaegsed inimesed, isake.
Belogorskaja kindlus asetses neljakümne versta kaugusel Orenburgist. Tee kulges mööda Jaiki järsku kallast. Jõgi polnud veel külmunud ja ta tinajad lained mustasid nukralt valge lumega kaetud ühetaoliste kallaste vahel. Nende taga laiusid kirgiisi stepid. Vajusin mõtteisse, mis olid enamasti kurvad. Garnisoni elu evis minu jaoks vähe külgetõmbavust. Püüdsin kujutella kapten Mironovit, minu tulevast ülemat, ja nägin teda range, vihase vanamehena, kes ei tea midagi peale oma teenistuse ja on valmis iga pisiasja pärast paigutama mind vee ja leiva peale. Vahepeal hakkas hämarduma. Me sõitsime üsna kiiresti.
„Kas kindluseni on veel palju maad?” küsisin oma postipoisilt.
„Pole