Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi
Rolling on ülimal määral huvitatud insener Garini katsetest, mister Rollingile oleks väga meele järgi omandada õigus sellele leiutisele, mister Rolling töötab alati range seaduslikkuse raamides; kui mister Rolling oleks uskunud kas või ühtki sõna sellest, mida siin jutustas Tyklinski, siis iseenesestki mõista oleks ta otsekohe helistanud politseikomissarile, et anda võimude kätte säärane närukael ja kurjategija. Kuna aga mister Rolling saab vägagi hästi aru, et Tyklinski on kogu selle loo välja mõelnud selleks, et võimalikult rohkem raha välja meelitada, siis lubab ta heasüdamlikult ka edaspidi osutada talle tähtsusetuid teeneid.»
Esimest korda kogu hommikusöögi ajal naeratas Rolling, võttis vestitaskust kullast hambaorgi ja torkas selle hammaste vahele. Tyklinski punaseks läinud lauba suurtel paljakutel lõid pärlendama higipiisad, põsed vajusid lonti. Rolling ütles:
«Teie ülesanne on anda mulle täpsed ja põhjalikud andmed punktide kaupa, mis tehakse teile teatavaks täna kell kolm Malesherbes’i bulvaril. Teilt nõutakse korralike detektiivide tööd – ja see on kõik. Mitte ühtki sammu, mitte ühtki sõna ilma minu korralduseta.»
21
Allmaaraudtee põhja-lõuna liini valge kristalne särav rong kihutas vaikse kõminaga pimedates maa-alustes käikudes Pariisi all. Looklevates tunnelites tormasid mööda elektrijuhtmete ämblikuvõrk, nišid tsementseinas, kus lendavatest tuledest valgustatud tööline end vastu seina surus, kollased tähed mustal põhjal: «Dubonet», «Dubonet», «Dubonet» – vastiku joogi nimetus, mida reklaamidega tambiti pariislastele pähe.
Hetkeline peatus. Allmaavalgusest särav jaam. Reklaamide värvilised nelinurgad: «Imeline seep», «Võimsad traksid», «Lõvipeaga saapamääre», «Autokummid «Punane saatan»», kummist kontsaplekid, odav väljamüük universaalkaubamajades – «Louvre», «Imeilus Lilleneiu», «La Fayette’i Galerii».
Nägusate naiste – universaaläride müüjannade, jooksupoiste, välismaalaste, ümber keha istuvates pintsakutes noormeeste, kumatšriidest vöö vahele pistetud higistes särkides tööliste kärarikas naerev summ läheneb tungeldes rongile. Silmapilkselt avanevad klaasuksed. «O-o-ooh!» käib ohe üle ja vagunisse voogab kübarate, päraniaetud silmade, ammuli suude ja punaste, lõbusate, vihaste nägude keeris. Telliskivikarva kuubedes konduktorid, haaranud kinni linkidest, litsuvad publikut kõhuga vaguneisse. Raginal plaksatavad uksed kinni; lühike vile. Rong sukeldub tulelindina maa-aluse tunneli musta võlvi alla.
Semjonov ja Tyklinski istusid põhja-lõuna vaguni külgmisel pingil, seljaga ukse poole. Poolakas ägetses:
«Palun pani silmas pidada, et ainult viisakus hoiab mind skandaali tegemast … Sada korda võisin ma ägedaks minna … Ma pole võtnud einet miljardäride juures! Sülitan nendele einetele … Nimetada mind närukaelaks!»
«Ah, jätke juba, pan Staš. Meile antakse head raha, meilt ei nõuta ju lõppude lõpuks tuhkagi. Töö on ohutu, isegi meeldiv: kola kõrtsides ja kohvikutes …»
«Ma nõuan, et mind austataks!»
«Jäta, Staš, austamise eest raha ei maksta! …»
Ukse juures pingi taga, kus jutlesid Tyklinski ja Semjonov, seisis, küünarnukiga vasest käsipuule toetudes, see, kes kord Ametiühingute bulvaril kõneluses Šelgaga oli end Pjankov-Pitkevitšiks nimetanud. Tema palitu krae oli üles tõstetud, see varjas näo alumist osa, kaabu oli silmadele nihutatud. Hooletult ja laisalt seistes, jalutuskepi luust nupuga huuli puudutades kuulas ta tähelepanelikult ära Semjonovi ja Tyklinski kogu jutu, andis viisakalt teed, kui need kohalt üles kargasid, ja väljus vagunist kaks jaama hiljem – Montmartre’il. Lähemast sidejaoskonnast saatis ta telegrammi: «Leningrad. Kriminaaljälitus. Šelgale. Neljasõrmeline on siin. Seisukord on ohtlik.»
22
Tulnud postkontorist, pöördus ta kitsukesse kõrvaltänavasse, mis viis kulunud astmeid mööda Montmartre`i tippu, vaatas tähelepanelikult ringi ja astus sisse hämarasse kõrtsi. Küsis ajalehe, klaasi portveini ja hakkas lugema.
Mõne minuti pärast tuli tänavalt kiiresti sisse purjeriidest mantlis, katmata peaga heledajuukseline kuivetu mees.
«Tere, Garin,» ütles ta sellele, kes luges ajalehte. «Võid mulle õnne soovida … Kordaminek …»
Garin tõusis hoogsalt püsti ja surus tugevasti tema käsi:
«Victor …»
«Ja-jah. Ma olen väga rahul … Peaksime võtma patendi.»
«Ei mingil juhul … Lähme!»
Nad lahkusid kõrtsist, läksid astangulist tänavat mööda üles, pöördusid paremale ja sammusid kaua, möödudes eeslinna räpastest majadest, okastraadiga piiratud hoonestamata aladest, kus nööridel lipendas armetu pesu, möödusid primitiivsetest pisitehastest ja töökodadest.
Päev oli lõppemas. Vastu sattusid väsinud tööliste salgakesed. Näis, et siin, mägedel, elas teine inimtõug, teised olid neil näod – kindlad, kõhnad, jõulised. Paistis, nagu oleks prantsuse rahvas, selleks et end rasvumisest ja degenereerumisest päästa, tulnud üles Pariisi kohal kõrguvatele tippudele ja ootab siin rahulikult ning karmilt seda tundi, millal võib all-linna ära puhastada roojusest ja uuesti pöörata Lutetia laevuke päikesepaistelisse ookeani.
«Siia,» lausus Victor, madala kivikuuri ust ameerika võtmega avades.
23
Garin ja Victor Lenoire astusid väikese kummiga tellistest ääsi juurde. Kõrval laual lebasid reas püramiidküünlad. Ääsil seisis serviti paks pronksrõngas kaheteistkümne portselankausikesega, mis olid kinnitatud rõngale. Lenoire süütas küünla ja vaatas Garinile kummalise muigega otsa.
«Pjotr Petrovitš, me tunneme teineteist ligilähedalt viisteist aastat, eks ole? Oleme ära söönud nii mõnegi puuda soola. Te võisite veenduda, et ma olen aus inimene. Kui ma Nõukogude Venemaalt jalga lasksin, aitasite te mind … Sellest ma järeldan, et te ei suhtu minusse halvasti. Öelge, mis kuradi pärast te varjate minu eest aparaati? Ma ju tean, et minuta, et nende küünaldeta olete te abitu … Teeme seltsimehelikult …»
Tähelepanelikult silmitsedes portselankausikestega pronksrõngast, küsis Garin: «Te tahate, et ma avaldaksin saladuse?»
«Jah.»
«Te tahate saada ettevõtte osanikuks?»
«Jah.»
«Kui läheb tarvis, mina aga arvan, et edaspidi läheb tarvis, peate ettevõtte edu nimel kõigeks valmis olema …»
Temalt silmi pööramata istus Lenoire ääsi servale ja tema suunurgad hakkasid värisema.
«Jah,» ütles ta kindla tooniga, «olen nõus.»
Garin vaikis viivu ja näppis küüntega habet.
«Ma võtan teid osanikuks … Kuid on üks tingimus … Ja seda otsekohe …»
«Hästi, olen nõus iga tingimusega.»
«Te teate, Victor, et Pariisi pääsesin ma võltsitud passiga. Igal ööl vahetan ma võõrastemaja. Eile sain teada, et mind luuratakse. See luuramine on tehtud ülesandeks vene valgekaartlastele. Mind peetakse nähtavasti bolševistlikuks agendiks. Mul on vaja nuhid valejälgedele viia.»
«Mis ma pean tegema?»
«Grimeerima end minutaoliseks. Kui teid kinni võetakse, esitate oma dokumendid. Ma tahan kahestuda. Me mõlemad oleme üht kasvu. Te värvite ära juuksed, kleebite ette võltshabeme, me ostame ühesugused riided. Seejärel kolite juba täna õhtul oma võõrastemajast teise linnaossa, kus teid ei tunta, näiteks Ladina kvartalisse. Kas lööme käed?»
Lenoire kargas ääsilt maha ja surus tugevasti Garini kätt. Pärast seda hakkas ta selgitama, kuidas tal läks korda valmistada püramiidküünlaid alumiiniumi ja rauaoksiidi segust (termiidist) tihke õli ja kollase fosforiga.
Ta pani rõngal olevatesse portselankausikestesse kaksteist küünalt ja läitis need süütenööri abil. Silmipimestav