Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi
selge. Ütleme, et kui mina oleksin leiutanud mõne säärase tähelepanuväärse riistapuu, siis oleksin ma vaimustusest ilmtingimata kirjutanud oma nime, aga mitte mingil juhul teie oma. Me teame, et mõrvatu töötas laboratooriumis; tähendab, tema ongi leidur, see on – Garin.»
Šelga ja Taraškin ronisid keldrist välja, panid suitsud ette, võtsid lävel päikesepaistel istet ja jäid ootama agenti koeraga.
7
Peapostkontoris sirutas ühest välismaiste telegrammide vastuvõtu luugist sisse lihav punakas käsi ja jäi rippu väriseva telegraafiblanketiga.
Telegrafist vaatas mõne silmapilgu seda kätt ja taipas lõpuks:
«Ahaa, viiendat sõrme – «väikest atsi» ei ole,» ja hakkas blanketti lugema.
«Varssavi. Marszatkowska, Semjonovile. Ülesanne on täidetud poolikult, insener lahkus, ei läinud korda dokumente kätte saada, ootan korraldusi. Staš.»
Telegrafist tõmbas punase joone Varssavi alla. Tõusis püsti ja, varjanud oma kehaga luugi, hakkas läbi võre silmitsema telegrammi saatjat. See oli haiglase, kollakashalli punsunud näoga, suud katvate kollaste sorakil vurrudega massiivse kehaehitusega keskealine mees. Silmad olid tal kadunud tursunud laugude vahele piludesse. Raseeritud pead kattis pruun sametist nokkmüts.
«Milles asi seisab?» küsis ta jämedalt. «Võtke telegramm vastu!»
«Telegramm on šifreeritud,» ütles telegrafist.
«Kuidas nii – šifreeritud? Mis lora te ajate! See on äriline telegramm, te olete kohustatud vastu võtma. Ma näitan tõendit, olen Poola konsulaadi teenistuses, te vastutate vähimagi viivituse eest.»
Neljasõrmne kodanik sai vihaseks ja väristas põski, ta ei rääkinud, vaid haukus, tema käsi aga võbises luugiletil ärevalt edasi.
«Teate mis, kodanik,» ütles talle telegrafist, «kuigi te väidate, nagu oleks teie telegramm äriline, aga mina ütlen, et see on poliitiline ja šifreeritud.»
Telegrafist muigas. Kollane härra kõrgendas vihastudes häält, vahepeal aga oli preili märkamatult võtnud tema telegrammi ja viinud lauale, mille taga Vassili Vitaljevitš Šelga vaatas läbi kõiki sel päeval esitatud telegramme. Heitnud pilgu blanketile «Varssavi, Marszalkowska», läks Šelga vaheseina taha saali, jäi vihase saatja selja taha seisma ja andis telegrafistile märku. Too krimpsutas nina, ütles mõne krõbeda sõna panide poliitika kohta ja hakkas kviitungit kirjutama. Vihane poolakas nohises valjusti ja kriuksutas jalalt jalale tammudes lakk-kingi. Šelga silmitses tähelepanelikult tema suuri jalgu. Ta läks välisuksele ja juhtis peaviipega valvekorraagendi tähelepanu poolakale:
«Jälgida!»
Eilsed otsingud jälituskoeraga viisid kasesalus asuvast suvilast Krestovka jõeni, kus jäljed kadusid: siin olid mõrvarid nähtavasti paati istunud. Eilne päev ei toonud uusi andmeid. Kurjategijad olid tõenäoliselt Leningradis hästi varjatud. Ei andnud midagi ka telegrammide läbivaatamine. Ainult see viimane – Varssavisse Semjonovile – äratas ehk mõningat huvi.
Telegrafist andis poolakale kviitungi, too pistis sõrmed vestitaskusse peenraha järele. Sel ajal astus kiiresti luugi juurde ilus tumedasilmne kikkhabemega mees käes blankett, ja oodates, kuni koht vabaneb, vaatas rahuliku pahatahtlikkusega vihase poolaka soliidset kõhtu.
Seejärel nägi Šelga, kuidas kikkhabemega mees järsku üleni pingule tõmbus: ta märkas nelja sõrmega kätt ja vaatas samas poolakale näkku.
Nende silmad kohtusid. Poolakal vajus suu lahti. Tursunud laud avanesid pärani. Ähmastes silmades välgatas õudus. Tema nägu muutus nagu koletislikul kameeleonil tinahalliks. Ja alles siis taipas Šelga – ta tundis ära poolaka ees seisva habemega mehe: see oli Krestovkal kasesalus asuvas suvilas tapetu teisik …
Poolakas karjatas kähedalt ja tormas uskumatu kiirusega välisukse poole. Valvekorraagent, kellele oli antud käsk ainult jälgida teda eemalt, laskis ta takistamatult tänavale ja lipsas talle järele.
Mõrvatu teisik jäi luugi juurde seisma. Tema külmad, tumeda sõõrikesega silmad ei väljendanud midagi peale hämmastuse. Ta kehitas õlgu ja kui poolakas oli kadunud, andis telegrafistile blanketi:
«Pariis, Boulevard Batignolle, nõudmiseni, numbrile 555. Asuge viivitamatult analüüsimisele, kvaliteeti tõsta viiekümne protsendi võrra, mai keskpaiku ootan esimest saadetist. P. P.»
«Telegramm puudutab teaduslikke töid, nendega tegeleb praegu minu sõber, kes on komandeeritud Anorgaanilise Keemia Instituudi poolt Pariisi,» ütles ta telegrafistile. Seejärel tõmbas kiirustamata oma taskust suitsukarbi, põksutas paberossiga mõne korra vastu kärpi ja süütas siis ettevaatlikult.
Šelga ütles talle viisakalt:
«Lubage teiega mõni sõna rääkida.»
Habemik mees heitis talle pilgu, langetas laud ja vastas äärmise lahkusega:
«Palun.»
«Olen kriminaaljälituse agent,» lausus Šelga, tõendit avades, «vahest otsiksime kõneluseks mugavama koha.»
«Kas tahate mind areteerida?»
«Pole mõtteski. Ma tahan teid hoiatada, et poolakas, kes siit välja tormas, kavatseb teid tappa samuti, nagu ta eile tappis Krestovkal insener Garini.»
Habemik jäi viivuks mõttesse. Ta ei kaotanud ei viisakust ega rahu.
«Olge lahked,» sõnas ta, «lähme, mul on veerand tundi vaba aega.»
8
Postkontori lähedal tänaval jooksis Šelga juurde valvekorraagent, üleni punane ja laiguline:
«Seltsimees Šelga, ta põgenes.»
«Miks te tal minna lasksite?»
«Teda ootas auto, seltsimees Šelga.»
«Kus teie mootorratas on?»
«Seal ta vedeleb,» ütles agent, näidates umbes saja sammu kaugusel postkontori uksest olevale mootorrattale, «ta kargas ligi ja torkas noaga kummi läbi. Ma andsin vilet. Tema hüppas autosse ja laskis jalga.»
«Kas märkasite auto numbrit?»
«Ei.»
«Ma teen teie peale ettekande.»
«Kuidas ma siis sain, kui tema number oli sihilikult üleni poriga kokku määritud!»
«Hästi. Minge jaoskonda, kahekümne minuti pärast olen seal.»
Šelga jõudis habemikule järele. Mõne aja kõndisid nad vaikides. Pöördusid Ametiühingute bulvarile.
«Te olete tapetuga hämmastavalt sarnane,» lausus Šelga.
«Mul on tulnud seda mitmel korral kuulda, mu nimi on Pjankov-Pitkevitš,» vastas habemik meeleldi. «Eilsest õhtulehest ma lugesin Garini tapmisest, see on kohutav, ma tundsin hästi seda inimest. Oli tubli töömees ja hea keemik. Ma käisin sageli tema laboratooriumis Krestovkal. Ta valmistas ette suurt avastust sõjakeemia alal. On teil mingit kujutlust nõndanimetatud suitsuküünaldest?»
Šelga kõõritas tema poole, ei vastanud, vaid küsis: «Mis te arvate, kas Garini tapmine on seotud Poola huvidega?»
«Ei arva. Tapmise põhjus on palju sügavam. Teated Garini töödest sattusid Ameerika ajakirjandusse. Poola võis olla ainult vaheinstantsiks.»
Bulvaril tegi Šelga ettepaneku istet võtta. Ühtegi inimest ei olnud näha. Šelga võttis portfellist väljalõiked vene ja välismaa ajalehtedest, laotas need sülle laiali.
«Te ütlesite, et Garin töötas keemia alal ja et teated tema kohta sattusid välismaa ajakirjandusse? Siin langevad mõned seigad kokku teie sõnadega, kuid mõnedki asjaolud ei ole mulle päris selged. Näete – lugege:
«… Ameerikas äratavad huvi teated Leningradist ühe vene leiduri tööde kohta. Oletatakse, et tema aparaadil on kõigist seni tuntuist kõige võimsam purustusjõud.»
Pitkevitš