Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
tuhandeid filme, miski ei suutnud teda enam üllatada. Kui ta esinemise veenvust miski segas, siis oli see harjumus liiga kiiresti rääkida. Veel kaunistas laudkonda noor andekas korrespondent Tiina Rekk. Ta paistis silma äreva kuriseva naeru ja väga ilusa käeliigutusega, millega ta aeg-ajalt kohvitassi suu juurde tõstis.
Peatoimetaja Kaspar Aus oli saabunud lühiajaliselt komandeeringult Ungarist ja valmistus väikeseks reisiks Rootsi. Mis parata, sääraseks oli ta saatus kujunenud. Ta oli head kasvu ja õiglaste näojoontega noorepoolne mees, ideoloogiliselt kindel ja isiklikult sarmikas. Ta sobis kuidagi väga hästi esindama oma suure kodumaa kõige pisemat vabariiki ning oma sünnipaika Saaremaad. Sealt pärines teisigi ühiskonnategelasi. Millalgi oli ta üht-teist kirjutanudki, aga viimastel aegadel ei jätkunud selleks kuigi palju aega. Kaspar Aus oli töötanud mitmel vastutusrikkal postil; asjaolu, et ta nüüd juba mitmendat aastat „Reipa Sõna” peatoimetaja oli, mõjus kõigile endastmõistetavalt. Hetkel jagas ta reisimuljeid, tehes muuseas paar asjalikku märkust Ungari majandusreformide kohta („Mitte kõik pole seal nii hiilgav, nagu me siin arvame,” tähendas ta näiteks mõtlikult). Muuhulgas ilmutas ta huvi ajalehe käekäigu vastu. Ta tegi seda peenetundeliselt, kedagi solvamata. Peatoimetajana oli tal mitu printsiipi: mitte sekkuda; mitte kamandada; austada iga reažurnalisti loomingulist mina. Ta oli suutnud oma põhimõtteid järgida. Ta ei sekkunud juba ammu. Ta usaldas oma meeskonda. Ta ei lugenud sugugi kõiki „Reipa Sõna” numbreid servast servani läbi. See polnud võimalikki, sest kahjuks sai ta toimetuses viibida ainult episoodiliselt. Mõnikord väga üksi olles (võõra lennujaama tollipunktis, mõne Kesk-Euroopa suurlinna hotellitoas) hakkasid Kaspar Ausi piinama rumalad kahtlused, et „Reibas Sõna” saaks viimati ka temata läbi. Aga ta tõrjus need mõtted kõrvale. Sest asja, mida sa ajad, tuleb uskuda, tuleb kõvasti uskuda, muidu pole sel mõtet. Ning varsti leidis ta võimaluse, mis laskis tal ennast taas tunda mehena omal kohal. Ta keskendus pealkirjadele. Elav huvi nende vastu kompenseeris pikad äraolekud ja lõputult leebe demokraatlikkuse. Varsti teadsid kõik peatoimetaja professionaalset nõrkust pealkirjakunsti vastu. Ajalehepealkirjad pidid olema löövad ja meeldejäävad. Loomulikult mitte säärased nagu seal, Läänes, vaid kodumaiselt löövad, positiivses mõttes sensatsioonilised. Tihtipeale lausus Kaspar Aus mõne kolleegi pintsakunööpi näppides sisendavalt: tead, ma ei taha sind küll vähimalgi määral mõjutada, aga kas sulle ei tundu, et hea pealkiri tähendab ka head loetavust? Mõtle selle üle, kui viitsid … Pealkirjadest võis ta rääkida kaua ja innukalt. Ning veel oli Kaspar Ausil salajane unistus ükskord leida nii palju vaba aega ja kirjutada tõepärane publitsistliku kallakuga romaan ajakirjanike elust neil seal ja meil siin. Pealkiri oli juba olemas. Nii see kõlaski: „Nemad seal, meie siin”.
Praegu hubises Ausi vuntside all tasane naeratusehelk. Ta ütles vaikselt ja mõtlikult:
„Aga üldiselt on ungarlased edusamme teinud. Lausa rõõm. Muide, neil hakkas hiljuti ilmuma uus noorsooajaleht. Vaatasin seda, uurisin. Koosolekul räägin ehk pikemalt. Niipalju kui ma aru saan, on see väga loetav ajaleht. Pealkirjad on neil lausa šedöövrid, seda tuleb küll tunnistada.”
„Kas lugesid neid ise?” päris Daume aupaklikult.
„Ei, kahjuks ei valda ma ungari keelt. Aga seltsimehed tõlkisid mulle. Muide, kuidas meil viimasel ajal pealkirjadega lugu on?”
Raik Daume vaatas tõsiselt lakke, luristas tühja piipu (kohvi-baaris kehtis kuiv seadus ja suitsetamiskeeld). Ta ütles enesekriitiliselt:
„Need võiksid märksa paremad olla, Kaspar. Märksa paremad. Aga me püüame.”
„Rõõm kuulda, kolleegid,” noogutas Aus entusiastlikult. „Ma usun sind, Raik.”
Tiina Rekk pahvatas äkki kõlavalt naerma. Tema oli üldse selline vahetu. Daume kehitas õlgu, Aus imestas delikaatselt. Aga ilmselt pidi öeldus midagi naljakat peituma, sest naerma hakkasid ka teised. Daume vaatas ringi. Hetke pärast kaikus tema kärisev bariton kõige valjemalt rõkata. See oli üks paljudest naerukanonaadidest Pressihoone kohvibaaris, ei midagi erilist.
„Järgmisel nädalal peaksite minult ühe asjaliku pealkirja saama,” lubas Mats Ott süngelt.
„Ohoo, see pakub huvi,” elavnes peatoimetaja. „Kuidas see kõlaks?”
„„Kogu tõde ekstrasensidest”,” pigistas Ott läbi hammaste.
„Kuule, aga minu meelest on meil juba midagi sellist olnud,” hakkas Aus muretsema.
„„Kogu tõde UFO-dest”,” tähendas Heili Heinaste häbelikult. „Autor Mats Ott.”
„„Kogu tõde lumeinimesest”. Autor sama,” lisas Erika.
„Kogu tõde Evast!” hüüatas Tiina ja hakkas jälle naerma.
Erikale see nali ei meeldinud. See oli midagi filmivallast, teistel polnud sinna asja.
„Võib-olla tõesti,” kibrutas võitlev publitsist otsaesist ja läikivat peanahka. „Aga ma ei näe siin midagi naljakat. Probleem on väga tõsine. Kõik need müüdid ja müüdikesed pole sugugi nii süütud, kui mõned siin arvavad,” lisas ta raevukalt.
„Jah, aga eelmisel nädalal rippus üks UFO pool ööd Pressihoone katuse kohal,” tähendas senini vaikinud Pista oma vaiksel ja kõlatul häälel. Elukutselise humoristi asi, tema võis endale sääraseid nalju lubada. Või polnudki see nali? Aus oleks asjast tahtnud lähemalt kuulda, aga kartis Mats Otti solvata.
„Hea küll. Ainult pealkirja osas võiksid siiski veel natuke mõtiskleda. Midagi löövat, midagi silmatorkavat. Oleme rääkinud? Sellest sõltub meie tiraaž.”
„Ei sõltu,” ümises Pista. Kõik tegid näo, nagu poleks teda kuulnud.
„Vorm ei tohi sisust üle olla,” porises Ott. Rüüpas läbi hammaste „Värskat” ja lisas: „Eks ma mõtlen.”
„Oleme rääkinud. Ma usun sinusse.”
Heili vahetas Pistaga pilgu. Mõlemad hoidsid naeru tagasi. Mats Oti huumorimeelega olid lood kehvad. Ta elu polnud kerge.
„Kui just väga tarvis, võin minagi pakkuda ühe kaunis efektse pealkirja,” lubas nüüd ka Erika Adrat. Ta rääkis kiiresti, ta hääl kähises huvitavalt. Erika oli emantsipatsiooniepohhi silmapaistev saavutus. Lõviosa ta täiskasvanud elust oli möödunud kinosaalides, mille olemasolust reavaatajal aimugi polnud. Ta oli avaldanud retsensioone vähemalt kolmesaja filmi kohta. Ta tase oli kõrge. Mõnda arvustatud filmi polnud ta näinudki.
„Põnev, põnev,” hõõrus Aus käsi.
„Palun väga: „Kes vajab neid vanu šlaagreid?”” ütles Erika ja vaatas ringi: ühtaegu raugelt ja võidukalt.
„Ah et hakkad jälle Eesti filme sõimama. Lase käia, meil ongi midagi teravat vaja. Muidu aina kiidame ja kiidame kõike ja kõike … Ära on tüüdanud. Aga eesti kinokunsti on alati sõimatud, nii et …” Daume patsutas filmiajakirjanikku omapoisilikult õlale. Adrat kirtsutas nina. Tiina langetas viivuks ripsmed. Keegi ei märganud, kui õelalt välgatas seejuures ta pilk.
„Kas me pole selle „Šlaagri” kohta omal ajal juba midagi avaldanud?” muretses Aus.
„Mis siis?” imestas Erika Adrat. „Ma vaatasin seda hiljuti telekas. Ja mul tekkisid uued ideed.”
„Ma usun sinusse, Erika,” ohkas Aus. „Muide, ungarlaste kino teeb tõsist rõõmu,” lisas ta millegipärast.
„Ja varsti näed sa rootslaste kino,” tähendas Daume.
„Jah, aga vaevalt see midagi uut pakub. Tase on neil muidugi olemas, aga ei mingit sotsiaalsust. Ja kui ongi sotsiaalsus, siis meile sobimatute aktsentidega. Ja siis muidugi see ülemäärane erootika,” ütles Aus ja puhastas prille. Ta paistis rootsi filmikunsti pärast tõsiselt mures olevat. „Muidugi, professionaalsest küljest … Bergman ja nii edasi.”
„Hm,” kehitas Erika õlgu. Ta ei sallinud, kui tema juuresolekul filmist räägiti. Mida teadsid teised Bergmanist? Siiski ei söandanud ta peatoimetajale märkust tegema hakata. Ta tõusis. „Kes veel kohvi soovib? Võin kohale toimetada.”
Daume