Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
kõige paremini meie korter, kui me muidugi nõus oleme. Kujutad ette? Kas me oleme nõus? Mul oli tegemist, et ennast valitseda ja mitte valjusti „jah” hüüda nagu pruut kirikus. Sa tead ju küll, kuidas ma ennast vajaduse korral võin valitseda.”
„Muidugi,” kinnitas Heili. Tal polnud aega ega tahtmist sel teemal pikemalt peatuda.
„Midagi sa ei tea. Sest nüüd tuleb puänt. Nagu meie vestluse käigus täiesti juhuslikult selgus, elab nende kaksikute ema … tule siia, akna alla … vaata … näed, sellessamas majas … ei, mitte vastasmajas, vaid selles kõige lähemas!”
„Aitab küll, Priit. Sa tahad ütelda, et leidub hulle, kes tahavad kolmetoalist korterit ühetoalise vastu vahetada? Hea küll, äkki leidubki. Aga mitu miljonit see operatsioon maksab?”
„Mis pagana miljonid? Ta ei taha absoluutselt mitte kui midagi! Muidugi, seda ei usu ka mina … Eks ma varsti kuule. Ta lubas oma vennaga juba homme rääkida. Võib-olla midagi ikka maksta tuleb, kui mees on kõvad remondid teinud ja mööblit sisse ehitanud … Aga kujuta ette, see kõik on köömes kooperatiivi sissemaksu kõrval. Me ostame sulle dubljonka, poisile soome kelgu ja mulle ühe korraliku valgusti.”
„Valgusti?”
„Jah, ma hiljuti nägin väga asjalikku mudelit. See sobiks seinakappi ideaalselt.”
Heili vaikis tükk aega. Ta tundis imelikku kaalutusetunnet. Ja ta ütles viimaks endalegi üllatuseks tasa, soojalt, mõtlikult:
„Mine tea, äkki ei peagi sa seal Lasnamäel … selles kolmetoalises seinakappi pugema. Seal sind ju veel ei tunta. Harjuvad ehk ära?”
„Jäta nüüd,” lõi Priit käega. „Ma tean ise, mis ma väärt olen. Paar vaskpenni. Kuule, mäletad, kui me selle sinu kooliõe juures käisime … See peaks samasugune korter olema. Kaks esikut, kui nii võtta. Ühte neist võiks raamatud panna, mis?”
Jah, sel õhtul tolles peres enam tõsiseid jutte ei räägitud.
Väljas sadas ilusat näärikuu lund, toas krabisesid kuivava kuusepuu okkad, õrna näonahaga poisike keeras oma väikeses voodis külge, köögis aga räägiti, räägiti … Köögis ehitati naeru ja naljaga pooleks õhulosse. Kui Priit viimaks teki alla läks ja „Mirabilia” sarja uue kriminulli pihku võttis, sulges Heili tihedasti köögiukse, tegi akna pisut lahti ja süütas sigareti. Selle päeva esimese ja viimase. Oma ainsa sigareti.
Tema see oligi, kes tööpäeva lõpul kasukasse pugenuna, kapuutsiga varjatuna, pakkidest koormatuna Võidu väljaku suure kuuse all kohmitsemas käis. Tema see oligi, rüsinatunni naine, kes oli ekspressbussis saanud teenimatu solvangu osaliseks, kes oli tõtanud koju oma meespere juurde, et lasta neil proovida uusi jalanõusid, neid toita, noomida, armastada. Nüüd oli ta vabanenud kasukast, kahest kampsunist, pikkadest pükstest, retuusidest, nüüd, mil ta õhukese hommikumantli väel seisis köögiakna all ja suitsetas, selgus, et ta oli hapra kehaehitusega ja graatsiline naine. Ta oli kahekümne üheksa aastane, nägi aga välja nagu plikake võimlemiskoolist. Tal olid lühikesed kastanpruunid juuksed, pikk õbluke kael ja salapärane valulik joon vasakus suunurgas. Tal olid murelikud silmad. Ta oligi alalõpmata mures. Ta sarnanes pisut kuulsa prantslanna Mireille Mathieu’ga. Talle oli seda suu sisse öeldud. Kord oli ta ise kogemata pealt kuulnud, kuidas juhatati teed: minge sinna tuppa, kus istub naine, kes näeb välja nagu M. M. Aga juba ammu ei teinud ta sellest numbrit. Tänapäeval sarnanevad kõik kellegagi. Tema mees sarnanes näiteks pisut kirjanik Rein Saluriga.
Tema ise oli H. H. Heili Heinaste. Kunagi varem – hiljuti? väga ammu? – olid tal olnud teistsugused initsiaalid, teistsugune elu, teistsugused tahtmised. Nüüd seisis ta oma väikeses kodus, oma lemmikpaigas köögiakna all, väikesed põlved tihedasti vastu tulist radiaatorit surutud. Ta tundis ennast hästi. Ta tahtis uskuda, et kõik läheb üha paremini.
Kui ta köögist lahkus, riivas pilk keset lauda seisvat telefoniaparaati. See nägi välja nagu miski, mis kuidagimoodi ei saa kuuluda siia korterisse, siia ellu, siia maailma. Aparaat nägi välja nagu mingi tilluke UFO. Heili tõstis toru kõrva äärde. Seal kahises vaikus. Ta vangutas pead.
Toauksel seisatades küsis ta sosinal:
„Priit, aga mis selle montööri nimi on?”
Mees tõstis pilgu raamatust.
„Mis nimi? Ah, kurat seda teab. Eks ma homme küsin …”
„Priit … aga äkki on see mingi bluff?”
„Kuule, jäta. Ma tunnen inimesi.”
Priit pani raamatu käest ja nuusutas õhku. Ähvardas sõrmeviibutusega.
„Jälle! Ma sulle teen salasuitsu! Aga olgu, täna ei hakka ma riidlema!”
Aknast imbus tuppa lumeheledust ja oranžikat magistraalikuma. Heili turtsatas süüdlaslikult ja puges mehe kõrvale.
„Balti jaam, lugupeetud neiu, on üks kõige vaguramaid vaksaleid Nõukogude Liidus. Kella ühe paiku öösel keeratakse kõik selle jaama välisuksed lukku ning personal siirdub koju tuduma. Viimased rongid on väljunud oma öistele radadele, teised on alles kaugel. Nad saabuvad varahommikul. Tallinn, lugupeetud neiu Annela, on lõppjaam. Nii räägivad teatmeteosed. Siit edasi pole suurtel rongidel enam kuhugi sõita.”
„Aga teie ju sõidate, Hamburg?”
„Noo?! Mis rong see diisel ikka on. Väike armas sisemaasusla. Kas te teate, mis on susla? Vanasti sõitsid neid liine hoopiski tillukesed kitsarööpmelised rongid. Need nägid välja nagu mänguasjad. Jah, sest kuhu ma siit ikka sõidan, Annela? Moskvasse? Odessasse? Või Pariisi? Amsterdami? Ma pole Wiiralt, mul pole Pariisis midagi teha. Ma pole nii kirglik tulbisõber, et ilmtingimata Amsterdami kippuda. Ei sõida ma kuhugi. Ma veeren tasakesi oma pisikesse Kapa-Kahalasse. Teate, mis on Kapa-Kahala? Alevik. Mis on alevik? See pole küla ega alev. See on midagi hoopis ilmetumat. Aga ma ei kurda. Ma lähen hommikul oma armsasse kontorisse tööle ja ongi … ongi kogu elulugu. Vaimustav, eks?”
„Oh kui naljakalt te räägite, Hamburg!”
„Tõesti?”
„Naljakalt jah. Ja vanaaegselt. Aga rääkige ikka. Mulle on see uudne elamus. Minuvanused poisid räägivad kuidagi … noh … nende sõnavara on natuke kasin. Nad ütleksid teie asemel: põrutan Kapakasse.”
„Tõesti? Lubage mul jääda siiski vanamoodsaks. Tulge vaadake ükskord Kapa-Kahala oma pilguga üle ja te leiate, et see on tõesti üks igavamaid paiku maailmas. Aga mis seal ikka, mina olen sellega harjunud. Mulle on ta isegi omamoodi armas. Ma olen loomult linnalähedane provintslane. Et mul üks teile teada olev väike nõrkus, väike veidrus on … Kellel neid pole? Tänapäeval oleme me kõik veidrad. Jah, aga mis puutub Kapa-Kahalasse, siis olen temaga kokku kasvanud. Ja nende diiselrongidega.”
„Oh, kui palju asju te teate ja tunnete! Moskva ja … Pariis … ja see Amsterdam … ja Kapa-Kahala … ja …”
„Te pilkate, neiu Annela?”
„Ei pilka, Hamburg. Teate, mul pole huumorimeeltki. Mida te oma rongis teete?”
„Mina või? Loen ajalehti ja teatmeteoseid. Sellepärast ma nii tark olengi. See oli nali. Võite naerda. Ma ei solvu. Aga kui ausalt, siis – ärge ainult meie kollektiivis sellest kellelegi hingake, eks ju? – loen ma aeg-ajalt ikka ajaviitejutte kah. Meie taidluskollektiiv on tõsine, tema ei salli, kui mõni meist tühiste asjadega tegeleb … Istun akna all, vaatan välja, ahah, vist Saku, loen edasi … Kiisa, loen veel … Vaat niimoodi, neiu Annela.”
Balti jaama perroonid olid tõepoolest võrdlemisi inimtühjad. Taamal ootas väljumist mingi pikamaarong, ent sealsed tõttamised, seismised ja saatmised jäid vagunite varju. Sisemaaperroonide vahel seisis vaid üks vana, neljast madalast punakaspruunist vagunist koosnev diiselrong. Selle akendes tumendasid üksikute istujate siluetid. Piki rongi kõndisid lumesajus edasi-tagasi kaks inimest. Öö, lumesadu, perroon. Mees ja naine. See oli klassikaline kombinatsioon. Mõnele juhusilmitsejale võis see meenutada mingit ammunähtud filmi, mõnele elulugu, mõnele veel midagi … Mees ei osanud asjast midagi arvata. Ta oli neiust viisteist