Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
ootas ees keeruline ja koguni skandaalne saatus. Algul arenes kõik tiidsalt, võiks öelda, et koguni progressiivselt. Helilooja Berlioz tervitas saksofoni leiutamist palavalt ja kirjutas kibekähku seksteti, milles oli eriline koht ka baritonsaksofonil. Seksteti esiettekanne toimus 1844. aastal Pariisis, dirigeeris Berlioz, soleeris Sax ise. Saksofon täiustus ja jagunes alaliikidesse Tänaseks päevaks on neid jäänud põhiliselt neli: sopran-, alt-, tenor- ja baritonsaksofon. On ka haruldusi, nagu näiteks sopraniinosaksofon või subkontrabass-saksofon, aga üldiselt neid ei tarvitata. Üksteise järel hakkasid saksofoni võimalusi oma teostes kasutama mitmed XIX sajandi kuulsad heliloojad, ennekõike prantslased Bizet, Saint-Saëns, Debussy. Uue instrumendi vibrato’d ja glissando’d ahvatlesid aga ka paljusid helimeistreid mujal. Kiiresti rändas saksofon üle Atlandi ookeani Ameerikasse. Venemaal tehti saksofoniga tutvust sajandi lõpul. Eriti meeltmööda oli see pill krahv Seremetjevile, kelle õueorkestris tegutses terve grupp saksofoniste. Midagi pahaendelist ei osanud aimata ka kõrgstiili viljeleja Glazunov, kes kirjutas terve kontserdi neljale saksofonile. Keerukused algasid uue sajandiga. Raksatasid revolutsioonid ja puhkesid enneolematult suured sõjad. Üha marulisemaks läks elutempo. Juba ammu ei suutnud postitõllad rongidega võistelda. Kiirusrekordite tagaajamisel uppus maailma suurim reisilaev „Titanic”. See juhtus aastal 1912. Päris kindlasti läks koos luksuslaevaga ookeanipõhja ka mõni saksofon … Selleks ajaks oli üle Atlandi tagasiteed tulnud Vanasse Maailma ka Ameerika Ühendriikide neegerorjade rütmikatest lauludest sündinud džässmuusika, milles suurt osa trummi kõrval mängis saksofon. Koos teiste maailma vapustanud pööretega toimus viimaks ka revolutsioon muusikas. Kahekümnendaid aastaid nimetatakse tänini džässiajastuks, mille ilmestamisel ja kujundamisel oli röövellikult tuikaval saksofonil oma kindel koht. Seetõttu pole tänini päris selged põhjused, miks saksofon kui selline sattus täiesti ootamatult põlu alla noore Nõukogude vabariigi mõnes teises vallas vapustavalt üliavangardistliku kunstikäsituse foonil. Võib-olla olid kõiges süüdi nälja ja kodusõjajärgse kaose järel prassivad nepmanid, kes manduva Lääne moemehi matkides saksofonisoolode saatel tantsisid diksiländi, endal ruudulised pintsakud seljas ja pikad paberossid mokkade vahel? Igatahes juhtus nii, et sõna „saksofon” kästi sootuks unustada. Kui nii võtta, teeb tromboon vajaduse korral märksa väljakutsuvamat häält, aga temaga ei juhtunud midagi halba. Saatuse teed on seletamatud. Ja kuulsa bändi veel kuulsam juht Utjossov andis allkirja, et tema orkestris ei esine enam iial ükski saksofon. Vähestele muusikariistadele on saanud osaks nii tõsiseid ideoloogilisi süüdistusi … Eestimaal jõuti saksofoni põlata lühemat aega, vaid mõned aastad pärast sõda. Ent saksofonide vibrato’d ja glissando’d püsisid pillimeestel kõigi keeldude kiuste ikkagi ahvatlevalt meeles. Mõned neist nägid unes, et nad soleerivad estraadil, saksofon kõhu peal. Nad ärkasid, külm higi otsa ees. Oma unenägudest ei rääkinud nad kellelegi. Aga aeg tegi oma, ühel päeval oli ka kõige umbusklikuma administraatori jaoks selge, et belglase leiutis pole siiski mingisugune vaenuliku ideoloogia diversioon. Suurtele lavadele ilmusid Oleg Lundströmi orkester ja Georgi Karanjan, oma pillid puhusid häälde Valter Ojakäär ja Herbert Kulm. Kasvasid peale uued virtuoosid. Pirita rannahoones improviseeris tõmmupäine nooruk Gennadi Taniel, noores televisioonis näidati suures plaanis tõsist Tiit Vartsu koos tema saksofoniga. Saksofon näis olevat lõplikult rehabiliteeritud. Kedagi ei häirinud enam probleemid, on ta sirge või piibukujuline. Saksofonid lasksid oma helidel kõlada teatrites ja sümfooniaorkestrites, estraadil ja restoranis. Nende saatel sündisid otse publiku silma all uued laulutähed. Tallinnas korraldati džässifestivale, valiti välja Liidu parimad saksimängijad … Aga siis juhtus midagi ettearvamatut. Ühel heal päeval ühendasid neli poisiohtu lauljat Inglismaal oma kitarrid elektrijuhtmetega ning hakkasid nende saatel kaeblikult, nohuselt, vihaselt kriiskama. Nad hülgasid meloodia. Nad tegid panuse narkootilistele rütmidele. See vapustas maailma. Aasta pärast heideti nurka suurem osa puhkpille. Eeter täitus biitmuusikaga. Väga kauaks. Võib-olla igavikuks? Biit, disko, punk – nimetused muutusid, elektrikitarrid jäid. Võimendikastid kasvasid. Osa neist meenutas juba väikesi maju. Sirgus põlvkond, kelle kõrvad ei kartnud eluohtlikeks peetud detsibelle … Omal ajal heitis tenorsaksofoni põlglikult nurka ka lastemuusikakooli juntsu Priit Heinaste, hankis endale elektrikitarri ja mängis aastaid mitmes kärarikkas ansamblis. Tõsi, sellest ei saanud ta elutööd. Ligikaudu kaks semestrit püüdis ta juurat õppida, kuid see jäik distsipliin ei suutnud teda kauem köita. Ta käis juhutöödel või logeles kahtlastes kampades, pärast sõjaväeteenistust aga võttis aru pähe, astus polütehnilisse instituuti, õppis seal mõndagi plastmasside ja nende töötlemise kohta, jõudis veel tudengina abielluda, sai inseneriks-tehnokraadiks ja väikese poisi isaks, vahetades kõige selle kõrval ansambleid ja kitarre, aga ikka jäi nagu millestki puudu, miski kriipis hinge, sünnitas ajapikku süngevõitu püstkriipsu laubalegi – mis see võis küll olla? Ega ometi see õige koht oma ainsas ja ajalikus elus? Ja ükskord meenus Priit Heinastele, et 1840-ndail aastail oli A. Sax leiutanud saksofoni. Parajasti olid käibel sõnad „retro” ja „nostalgia”. Koos muu vana ja väärikaga ilmus siin-seal avalikkuse ette jälle mõni saksofon. Juba loodi esimesi retropunte, taas räägiti svingist ja diksiländist, kõlasid tangod ja foksidki … Mitmedki noored mehed, kes kunagi ammu-ammu olid saksi puhunud, hakkasid unustatud oskusi taastama. Proovis ka Priit. Nagu ujumist või jalgrattasõitu, ei saa pillimängugi sootumaks unustada, aga see oli ka kõik. Sõit, see tähendab puhumine läks algul nii vinka-vonka, et tusk tahtis hinge matta. Aga Priit oli jonnakas. Ta otsustas endast maksimumi välja pigistada. Käisid jutud mingist ansamblist, kuhu ei kuulu ühtki kitarristi.
Üldiselt oli tal halb tähtede seis juba sügisest saadik. Viletsad biorütmid, kriis – ükskõik, kuidas seda ka ei nimeta. Hetkel ei kuulunud ta ühtki ansamblisse, aga ka plastmasside töötlemine ei veedelnud teda juba pikemat aega. Ta oli hooti küllaltki tubli tehnokraat, ent teda segasid rahutus, fantaasia ja ootamatud ideed. Tal oli tülikas iseloom. Ta ei arvestanud tihtilugu reaalsust kui argumenti. Ja nagu kirjutasid moodsad ajakirjanikud, polnud mingi ime, et säärase iseloomuga mees sattus tihti konfliktsituatsiooni. Terve sügise ja talvehaku oli elanud nagu mingi noor boheemlane, otsides erilise innuta uut töökohta ja uut punti. Või istus kodus, mängis nelja-aastase pojaga lauamänge ja kirjutas tuttavatele pillimeestele laulutekste. See tegevus ei nõudnud ajusid. Pubekatel oli kaunis ükskõik, mida neile tantsuõhtutel kriisati. „Ma kohtasin sind eile klubis, sa olid kõrk ja väga külm,” kirjutas Priit, ilma et silmagi oleks pilgutanud, ja tuttav pillimees viskas talle selle eest viiskümmend kulli. See oli keskmine taks. Teinekord anti ka rohkem. Priit ei tinginud. Ta ei tahtnud küüniliseks muutuda. Loomulikult ei rahuldanud teda säärane elu. Ta teadis, et see ei saa lõpmatult kesta. Mitte ainult naise murelike pool-pilkude pärast. Ta oli mures oma sisetunde pärast. Ta oli mures oma koha pärast elus. Võib-olla tasus hakata kriminulle kirjutama? Eestis neid praktiliselt ei tehtudki. Ta pidas muidki suurejoonelisi plaane. Kriis aga kestis. Paar korda jõi Priit enda täis ja teatas Heilile: need kuradi plastmassid, see kuradi tiinerite muusika, kogu see kupatus pole minu rida. Pole minu kutsumus. Sina seda ei mõista, sina oled lapsest saadik tahtnud lehenupukesi kirjutada. Mulle aga võib-olla ei meeldi teiste meeste noote mängida, mulle ei meeldi konveieri kõrval passida, selle korrasoleku pärast oma hinnalisi närvirakke kulutada. Ma väärin muud. Mul on oma au. Võib-olla olen ma sündinud juht? Andke mulle üks tehas, ma näitan, kuidas tuleb kasumiga töötada. Andke mulle üks orkester, ma näitan, kuidas tuleb dirigeerida. Andke mulle pitsat, andke mulle noodipaber! Järgmisel hommikul ei teadnud ta, kuhu häbi pärast silmad peita. Ta silmavaade oli küll järsk ja tõrges, tegelikult aga täiesti kaitsetu. Ta kuulus nende sekka, kes olid eneseleidmise määramatuks ajaks edasi lükanud. Kes sellest samas probleeme tegid. Mõnikord tundus talle, et asju on äärmiselt lihtne lahendada: piisas vaid habe ette kasvatada. Või vuntsid. Või bakid. Ta oli proovinud mitmeid variante. Hetkel elas ta raseeritud lõuaga ja nägi välja täiesti täiskasvanud inimesena. Aga ajuti tundus talle endalegi, et lapsepõlv aina kestab ja kestab ja kestab – kas tõesti surmatunnini? See olnuks küll mage. Veel paar aastat, siis pidi ta saama kolmekümneseks.
Sel talveõhtul seisis Priit Heinaste peadpidi esiku seinakapis ja mängis Straussi valsse. Ta jalad olid harkis. Ta tagumik oli otsustavalt pupsis. Seinakapis oli hea harjutada. Esiteks naabrite pärast. Teiseks sellepärast, et seal oli heli alasti, ilma kaja ja muu eksitava soustita. Noodid rippusid naela otsas. Neid valgustas taskulamp.