Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
aga …”
Priiman tõstis oma kollaka ja vaevatud pilgu. Ta särgikrae oli liiga avar ja lipsusõlm võidunud. Priiman kannatas mingite maohaavade käes. Üldse hakkas ta vanaks jääma, see toimetuse raudvara.
„Jah, tead, seff arvas ka, et see lugu on … noh, vaieldav. Homme peame nõu.”
„Ta sõidab homme ära,” ohkas Priiman. „Aga mis see minu asi on. Anna siia.”
Priiman oli nii vana kala, et Daumel polnud mõtet isegi markeerida mingit häiritust. Ta andis Sepa kaastöö üle. Priiman hakkas ridu üle lugema. See oli tema õigus. Daume ootas viisakalt. Loomulikult klappis ridade arv ideaalselt. Nii asendus tarbetult teravatooniline repliik „Pikad järjekorrad taarapunktis – on see üks loodusseadusi?” lühireportaažiga tublist noortekollektiivist kaupluses „ABC”.
Koridoris tuli vastu Külli, üks ennist itsitanud korrektoreist, samm tippiv ja tähtis nagu ehtsal naisajakirjanikud. Ära sa märgi, mõtles Daume, ise alles korrektuuriplika, aga vaata kui terane! Ilmet ja tempot muutmata näpistas Daume tüdrukuga kohakuti jõudes teda naljatlevalt rinnast, mis lausa kutsuvalt kikitas sviitri alt vastu. Külli ahhetas, punastas, sosistas:
„Jumal küll, kas teil häbi ei ole, seltsimees Daume, keset koridori niimoodi käituda, ise veel peatoimetaja asetäitja!”
„Mh-m, mh-m,” noogutas Daume muiates ja jätkas oma teed. Lollike veel, mõtles ta isalikult. Aga kohe samas kostis selja tagant hele naeruturtsatus.
Nii et polnudki eriti lollike. Jah, tema võib veel kaugele jõuda, mõtles Daume. Aga siis kuulis ta oma kabinetist telefonihelinat. Ta läks üle mõõdukale sörgile. Kõht ja lõualott rappusid, peenraha tärises taskus, aga parata polnud midagi – sel kellaajal oli igal telefonihelinal riiklik kõla.
„… niisiis, noored spordisõbrad, me jätkame oma reportaaži üleliiduliselt telekonkursilt „Lustakad matšid”. Sedapuhku on meie mikrofon üsna kaugel, meie suure ja avara kodumaa teises servas, kui nii tohib öelda … Nimelt asume me Tšeljabinski linnas. Seetõttu ei näe te otseülekannet, vaid videolindistust, mille ma teile siit kaasa toon … Need aga, kes raadioaparaatide juures viibivad, võivad meile kohe praegu kaasa elada ja pöialtki hoida. Sest tänane päev on suurpäev meie koolispordis. Poolfinaali on jõudnud tublid õppurid Juurust. Nad kõik on vanema astme pioneerid ja õppetöö eesrindlased. Praegu on neil käsil matš kohaliku 36. keskkooli võistkonnaga. Seis on … Aga sellest hiljem. Kõlaski vile, algas uus etapp! Kahju, lausa kahju, et pole võimalik sõnadega edasi anda selle omapärase noortemängu tegelikku võlu. See on sisult õpetlik ja vormilt lõbus teatevõistlus, mis arendab igakülgselt füüsilisi oskusi ja nõuab suurt taibukust … Hetkel peaks Juuru esindus vist nagu juhtima, aga kõige napimalt, paraku ei kajasta tabloo veel konkreetset tulemust … Nagu kuulete, on koduseinad siberlastele suureks toetuseks … Hetkel toimub … oot-oot … mis seal toimub? Seal toimub ratsasõit … ütleme otse, galopp! Ei, mitte hobustel, noored sõbrad, hobusega oskab igaüks ratsutada … Galopp toimub palli turjal … Jah, te kuulsite õigesti, galopeeritakse korvpallil istudes … See pole sugugi niisama lihtne … Eks katsuge ise palli seljas ratsutada … Proovisin minagi … Ei, ilma eritreeninguta ei tule midagi välja … Niisiis, hetkel juhib tubli nooruk Juurust … vaatame kavalehte … Julo … Ei, see tähendab, Ülo Ülemäe … ei, vabandust, number kuue all võistleb hoopis tubli tütarlaps Tšeljabinskist Jelena … Tšernõhh … Me jätkame oma reportaaži mõne minuti pärast …”
Voldemar Rekk lülitas mikrofoni välja ja seiskas maki. Ta näole ilmus nutune grimass, siis aevastas ta mitu korda järjest. Voldemar Reki suur ja tundlik nösunina oli siin jäises Siberis külma saanud. See eretas kahvatus ning nukras albiinonäos nii uljalt, nii väljakutsuvalt, et üks elurõõmus kolleeg Moldaaviast sai asjast täiesti omamoodi aru – tuli talle põueplaskust külmarohtu pakkuma. Rekk oli aga praktiliselt karsklane. Nina kuivaks pühkinud, vaatas reporter melanhoolselt väljakul ning tribüünidel toimuvat möllu, silmitses jäika žüriid ja vangutas kõrgelaubalist pead. Võib-olla oli ta siiski loodud millegi muu, millegi ülevama jaoks, nagu sisendas talle ta nooruke naine? Vist esimest korda elus tundis Voldemar Rekk äkki oma kitsa eriala suhtes väikest vastumeelsust. Ta esitas endale koguni paar kahtlase väärtusega küsimust. Nimelt: miks pean ma kalli riigiraha eest siin suures Siberi linnas viibima, on see tõesti hädavajalik? Ja miks peavad lapsed palli seljas ratsutama, selle asemel et seda korvi pilduda? Mida see kõik kokku peaks tähendama, mõtles ta kurvalt. Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme, lisas ta lootusetult.
Koju tahaks, sosistas ta häbelikult. Ja vaatas kähku ringi. Aga kes võis aimata pisikest sisemässu vagura Baltikumi reporteri hingesopis? Keda see huvitas? Naaberkabiinides istusid kolleegid üle terve riigi, kes rääkis, kes igavles. Keegi ei teadnud, mida mõtlevad nemad. Näe, usbekk rüüpas termosest kuuma teed. Voldemar Rekk taltus. Ta oli heasüdamlik, rahulik ja töökas mees. Tavaliselt ei piinanud teda mingid retoorilised küsimused. Ta suhtus maailma keerukaisse ilminguisse spordireporteri sisemise rahuga. Kui midagi toimus, ju see siis millekski tarvilik oli. Kaasa arvatud kolossaalne mäng „Lustakad matšid”. Kaasa arvatud see, et tema siin Siberis viibis. Hea seegi, et uus aasta sai kodus vastu võetud. Selline on spordireporteri elu!
Ega ma ometi vanaks hakka jääma, ega ometi romantika kutsele kurdiks pole muutumas? Ja üldse, tuleb ennast kokku võtta ning sellest matšist ka „Reipale Sõnale” sisukas joonealune kirjutada. Siis saab need tellitud kiudplaadid välja osta ning kuuri vaheseinad ümber ehitada. Veel tuleb homme siinsetes poodides vaadata drellipuure, samuti mingit nipet-näpet Tiinale. Hea oleks, kui saaks odavalt mingi karunaha … Või mammutikihva. Veel tuleb küsida, mida siberlased nohu puhul ette võtavad. Ja üldse, pea püsti, vanapoiss! Elame veel!
Heitmeeleolu sai ravida ainult tööga. Mis muud, kui mikrofon käima.
„Enne järgmist ala … on seis siis … üks-üks!”
Tiina tõmbas teki lõuani. Huuled torssis kui lapsel, vaatas ta, kuidas Daume riietus. Daumel oli suur karvane kõht. Tiina mõtles, kuidas sellesse suhtuda. Daume mõistis ta pilku üheselt. Ta ajas samuti huuled prunti ja ütles:
„Kiisu-kiisu.”
„Ära muutu labaseks, Daume,” tähendas Tiina haigutades. „See ei sobi sulle.”
Daume oli natuke üllatunud. Enda meelest sobis tilluke annus labast bravuuri talle küllaltki hästi. See ei lasknud delikaatsetel asjadel liigtõsiseks muutuda. Aga ta ei hakanud vaidlema. Ta sidus lipsu ette ja kummardus Tiinat põsele suudlema. See ei saanud olla labane, see oli puhas ja karge žest.
„Nii need mehed on,” nurises Tiina. „Selle asemel et daami lohutada või näiteks Vivaldi plaati kuulata … Miks sa ei taha minuga Vivaldi plaati kuulata? Võib-olla ma kardan, Daume.”
Daume vaatas kella ja lausus pehmelt, nii pehmelt, kui oskas:
„Vivaldi … Muidugi Vivaldi … Aga leht ootab. Leht ei või ju ometi selle … selle …”
„Ütle aga julgesti välja,” soovitas Tiina ja sulges ühe silma.
„Selle väikese ja küllaltki meeldiva uvertüüri pärast …”
Tiina sulges nüüd ka teise silma. Avas siis järsult mõlemad: see oli nagu tilluke helesinine plahvatus.
„Selle väikese seksi pärast, millele sa juba ammu pretendeerisid,” naeris ta helisevalt ja julmalt. Nagu ei peaks tema juhtunut millekski, nagu puutuks see ainult Daumesse.
Daume kirtsutas nina ja ütles:
„Päh.”
„See on kõik?”
„Ei ole,” torises Daume. „Kas sa ladina keelt oskad? O tempora, o mores, ütlen ma sulle siiralt. Mis banaalsed otseütlemised siin olgu!”
„Seks pole banaalne sõna,” vaidles Tiina asjalikult. „See on sama igapäevane ja tähtis sõna nagu näiteks leib, vesi või päike. Seda teavad isegi koolilapsed, Daume! Seksi vajavad isegi valvetoimetajad … Mis aga meie kordumatusse ajalehte puutub, siis ära pabista. See ilmub igal juhul. Ajalehed ilmuvad muide täiesti