Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
sosistas ta hingeldades. „Mind reedetakse igal sammul, aga mina ei alistu!”
Imelik küll, ta oli Tiina kaebusi siiski kuulnud. Aga ta jutt nii nii segane, ta pilk nii jube, et Tiina uskus: veel hetk, siis tuleb päästev minestus ja ta kukub. Kukub, kuhu juhtub, aga mis siis. Ent kivikujud ei kuku kuigi lihtsalt. Tuli edasi seista. Aga siis pöördus sissetungija vastu kõiki ootusi minekule. Veel korraks vaatas ta üle õla.
„Ja mida te laulate, daamike duši all? Mida? Amoraalseid laulukesi! Lääne mõju! „Saaremaa valssi” tuleb vabal ajal laulda või siis „Katjušat”!”
Ütles – kadus. Haihtus aurupilve, paugutas ükshaaval uksi, jättis järele ainult veekohina. Vesi uhtus Tiina jäika ihu, kananahale tõmbunud liikmeid. Vesi oli nüüd taas tema liitlane, vesi äratas ta lõpuks kivikrambist.
Ta astus aeglaselt vannist välja, sulges aeglaselt kraanid, kuulatas tükk aega vaikust, kahinaid, torustikukorinaid, koristas siis kohmetute kätega suuremad klaasikillud pühkmepange, mõtles järele ja hiilis kikivarvul kööki. Suhkrutoos oli alles. Sõrmus selle sees samuti. Ainult sõrme see hetkel ei mahtunud. Sõrm oli ikka veel kivine.
Siis hakkas Tiina naerma. Algul nagu kõheldes, nutuselt siis aga kerkivas helistikus, üha rõkkavamalt. Ta oli elus, terve, puutumatu! Ta alasti ja märg keha oli jäänud rüvetamata. See oli ilmselt õnn, arusaamatu vedamine, seletamatu lahendus. Maailmas oli veel palju saladuslikku. Ta naeris seni, kuni hakkas luksuma. Siis vajus ta taburetile ja surus küüned märgadesse juustesse. Ta märkas alles nüüd, et terve köögipõrand oli täis ta ilusaid märgi jälgi. Aga head polnud selles midagi. Kui nii võtta, oli sündmuses isegi midagi solvavat. Tiinale meenus üks ta lemmikraamatuid – Pierre Louys’ „Aphrodite”. See oli poeetiline hümn kurtisaanide raskest elust iidses Aleksandria linnas. Loomulikult ei soovinud ta olla kurtisaan, ent kibedust tekitas mõte, et tol kaugel kirglikul ajal poleks ükski nooruk niimoodi kümbleva kaunitari juurest lahkunud, olgu ta hellik õukonnaskulptor või toores meresõitja.
Ta tõmbas hommikumantli selga, lukustas hoolega välisukse, tõmbas kõikidele akendele paksud kardinad ette, läks telefoni juurde ja vajus mõttesse. Kellele sel tunnil helistada, kust lohutust leida?
Kui ta viimaks numbrit valima asus, ründas teda uus naeruhoog. Rumal ja põhjendamatu, nagu ta ka ise mõistis. Mis parata, küllap oli see lihtsalt hilinenud hüsteeriahoog.
„Reipa Sõna” peatoimetajal oli kolm asetäitjat. Energilisim neist oli Raik Daume. Ta istus oma kabinetis. Ta oli sel õhtul valvetoimetaja. Ta töötas. Kirjutusmasin tärises pausideta, piip suitses, kohv auras. Suure Pressihoone teises tiivas pulseeris trükikoda. Seal valmisid mitmed homsed ajalehed. Põrand Daume taldade all vibreeris vaevumärgatavalt. See innustas teda. Ta vaatas lakke ja kortsutas kulmu. Ta mõtles. Ta näol oli sel hetkel väga sügav ja väga kinnine ilme. Ta oli riiklik inimene. Ta mõtles paatost pelgamata sellele, kuidas vabariigi pressiaparaat selsamal õhtutunnil toimib, tegutseb, oma funktsiooni täidab, et anda poolteisele miljonile kodanikule tarvilikku eelhäälestust terveks järgmiseks päevaks. See oli huvitav mõttekäik, mis sest, et natuke konarlik. Daumel polnud vähimatki põhjust ennast alahinnata. Ta polnud kaugeltki tühiseim lüli selles lõputult korduvas infoimes.
Taas hakkas masin tärisema. Daume kirjutas:
„EESRINDLIKUS KAUPLUSES.”
Daume jämedad mehesõrmed lendlesid mesilase elegantsusega klahvilt klahvile. Ta valdas vabalt kümnesõrmesüsteemi. Sõnad jõudsid alati mõtetest ette. Rutiin ennetas alati sõnu. Daume heitus pisut. Rutiini ta ei austanud. Ta hakkas habet sügama ja aknast välja vahtima. Tal olid loomingulised kõhklused. Aken oli lai, panoraam talvine. Üksikud lumehelbed kihutasid tillukeste meteooridena oma teed. Oli see kujund? Kui jah, siis mitte Daume jaoks. Tema ampluaa oli maisem ja kargem. Korraks tegi tuul aknapraos dekadentlikku häält. Daume näksis habemekarva ja hakkas rutiini vastu võitlema. Ta teadis: need tuhanded tuled, mis talveõhtus põlesid, tähendasid ennekõike seda, et linn elas oma elu, puhkas, lõõgastus, et koguda jõudu uueks hommikuks, avada ajaleht ja lugeda: „Eesrindlikus kaupluses.” Et kogu linn ja vabariik on tema loominguga hästi kursis, selles Daume ei kahelnud. Mis parata, just seetõttu tuli tal teadmiseks võtta, et tegu oli kultuurse, hellitatud ja tujuka linnaga, lugemishimulise vabariigiga, need ootasid oma ajakirjanduselt uudsust, põnevust ja isegi andekust. Daume ohkas. Polnud kerge olla hea ajakirjanik. Aga olema pidi. Ta võttis enese kokku, võitis tahtejõu ja ande ühispingutusega rutiini, tõmbas igava pealkirja maha, sikutas habet ja kirjutas asemele hea pealkirja. Nii pidigi juhtuma. Daume oli tõeline professionaal.
„SALADUS ON LIHTNE: NAERATAGEM!”
Edasine oli juba vilumuse asi, seda enam, et loo maht oli Daumele täpipealt ette teada. Ning ta kirjutas ühest Mustamäe linnaosa „ABC-st”, mis „väliselt millegi poolest oma arhitektuurivendadest ei erine, aga ometi tunneb ostja ennast siin palju hubasemalt kui mujal. Milles siis küsimus?” – päris vilunud ajakirjanik rõhutatud retoorikaga. Ja vastas kindlalt: „Selles, et kaupluses töötab internatsionaalne noortekollektiiv T. Karjagina juhatusel. Kauplus täidab alati plaani ja kaebusi pole peaaegu üldse.”
Kui oli jäänud veel üheksa rida ruumi, läitis Daume kustunud piibu ja kirjutas üheainsa pika masinavalanguga valmis ulja finaali.
„Selles paljurahvuselises kollektiivis valitseb üksmeelne ja sõbralik õhkkond. Peale otseste tööülesannete täitmise ollakse aktiivsed ka ühiskondlikus elus ja õpingute vallas. Kassiirid Eha Arg ja Vera Hrabraja on aktiivsed rahvamalevlased, kaubatundja Laima Ozolina kireks on kudumine, kaupluse juhataja käib eesti keele kursustel ja dresseerib võluvat kutsikat, kassiir Jete Loit aga mängib tennist. Hommikuti kohtutakse taas oma kollektiivis, mille kirjutamata seaduseks on saanud teha oma tööd naeratuse saatel. Astuge sisse, lugupeetud ostja!”
Siis kirjutas Daume allkirja: R. Sepp.
See oli Daume pseudonüüm puhuks, mil polnud tegu just erilise šedöövriga. Üldse sobis see nimi hästi linnateemaga. Muuseas oli Daume tõesti fantastiliselt töökas žurnalist. Ta võinuks kihlveo peale või elulise vajaduse korral tavalise tööpäeva jooksul servast servani valmis kirjutada umbes kaks täisformaadis ajalehte, kaasa arvatud erinevate prognoosidega ilmateated kummagi sabas. Mitmel põhjusel oli tal aastate jooksul tekkinud umbes tosin pseudonüümi. Põllumajandust, maateemat ja loodust käsitles ta tavaliselt kui R. Küla. Sporti valgustas ta R. Karika nime all. Kultuuri ja kirjandust R. Poognana. Ja nii edasi. Mõnikord avaldas ta üht-teist ka venekeelsetes ajalehtedes, seal esines ta R. Kuznetskina. Ainult siis, kui mõni lugu, näiteks õnnestunud artikkel moraali ja eetika teemal edu ja elevust eeldas, kirjutas ta alla oma kodanikunime. Nii et Daume ei jahtinud liigset au ja kuulsust. Ilma nendeta oli palju lihtsam argielu elada, aga ka endale ootamatuid väljaminekuid lubada. Naine ei teadnud pooligi ta pseudonüümidest. Daume ei tahtnud tekitada ka tarbetut kadedust vähem võimekate kolleegide hulgas. Ahne mees ta polnud, ja kui mõnikord oligi, siis hakkas sellele madalale tundele ausalt vastu. Aga ükskord paljude aastate eest, mil ta veel noor, rõõsk ja aateline oli, mil ta vahetpidamata kippus eluraskustele alla jääma, sööbis talle teravalt meelde ühe aruka mehe mõttekäik: kuule poiss, ideed on pühad ja aated ausad, aga ära sa asju ikka segi ka aja. Kuni meie ühiskonnas kehtib raharinglus, siis tuleb sellest osa võtta. Mees, kellel pole igaks juhuks sada rubla taskus, polegi õige mees, vaid väike kahjur. Ta pole valmis kodumaa raharinglusele kaasa aitama. Võttis aega, enne kui Daume taipas, et tegu polnud mitte ainult banaalse elutõe, vaid lausa käitumismiinimumiga. Läks veel aega, ja siis sai temast energiline ja elegantne mees.
R. Sepa kaastöö näpus, tõttas ta koridori. See oli tühi ja piimjalt hele. Pooled uksed olid valla, pooled lukustatud. Sel kellaajal näis ajakirjandusmasin tegutsevat peaaegu iseseisvalt, ilma inimese abi või sekkumiseta. Mõned üksikud konutajad (autojuht, käskjalg, paar korrektorit, üks vanapapi, kes kirjutas lühisõnumeid esperantistidest ja näis siin lausa elavat) mõjusid juhuslike logelejatena. Ainult Daume, tema kuulus päris kindlasti siia. Nagu kapten laevas, nagu keeruka raali programmijuht kõndis ta koridoris, riiklik ilme näol, riiklik kõma sammudes. Karmi komandöripilguga vaatas ta avatud ustest sisse. Korrektuuritoast vahtisid vastu kaks ehmunud plikat. Küllap olid nad kedagi klatsinud, tööaega itsitamise peale raisanud.
„Hoogu