Dorfi suvi. Peeter Urm
Matilda ei saa kohe kuri olla, praegu isegi mitte Peeter Aune peale. Ei häiri teda ka poisi juuresolek, kuigi jah, peaks praegu vist küll üsna kuri olema, ei tohi ju nõnda vaadata. Aga las olla, see on ju Peeter Aune. Näe, istub siin, endal õnnelik-õnnetu nägu peas. Peeter Aune ei sega, istugu pealegi, kui ta vestlema ei kipu. Matilda saab mõelda küll. Teda ei ole. Ta võib ju veel tulla, rahvast tuleb kogu aeg juurde. Küllap ta peaks tulema, kas või kirja pärast. Eda ju kirjutab, mida seal haiglas muud teha? Matilda kirjutaks iga päev, igavusest ja et meeles seisaks. Ikka peab end meelde tuletama. Ah, ärgu tulgugi, kah asi, mis temal sellest? Ärgu tulgu, kui ei taha tulla, Matildagi vaatab ainult korra ja lippab tagasi. Tarvis veel pesu loputada. Võib ju õhtul uuesti jalutama tulla, kui süda lustib. Palliplatsilegi võib minna. Kui nad merele ei lähe, tuleb ta sinna, nüüd uhiuus võrkki üleval. Ja üldse, kui ei taha, ärgu tulgu, kordab Matilda enda ette. Miskipärast tunneb ta end solvununa. Siis vaatab ta uuesti istuva Peeter Aune peale. Tolle heasüdamlik tasane vaade muutub usaldavast häbelikuks. Imelik on Peeter Aune, miks ta nii õnneliku näoga on? Võib-olla on tõesti nii, et tal pole peas kõik korras, nagu paljud arvavad. Eks ta vaeseke on oma jalaga hädas. Kahju muidugi, näe, silmadki on nüüd kurvad, või mis kurvad, ennemini siirad, lihtsa hinge siirad silmad. Ja sinised, justkui taevast kääridega välja lõigatud. Kui vanaks jääb, siis luituvad need küll ära ja hakkavad vett jooksma nagu Ööri-vanal. Kaastunne liigutab end Matilda südames, kui ta poisi peale sõbralikult alla vaatab. Istub ja nohiseb siin, tea, millest ta mõtleb? Rumalad ei pidavatki mõtlema, tema aga mõtleb. Ju ta on siis lihtsalt imelik või õige vähe rumal.
Uuesti üüratab pikk läbilõikav vile. Mõlemad võpatavad. Peeter Aune ajab ennast kärmelt püsti. Laev on juba siinsamas. Kohe kinnitatakse otsad ja siis läheb saginaks.
Reisijad tulevad. Piirav ootajate sõõr neelab nad endasse. Kai sumiseb, naksub ja vabiseb paljude jalgade raskusest. Need, kes ootasid puhvetit, ronivad reisijate lahkudes kärmesti üles. Nüüd on ka puhvetipidajal madrusel tegemist. Kapten seisab üleval, käed toetumas reelingurauale, ning vaatab muiates pealt. Ta teab, see ei kesta kaua. Veel pool tunnikest, siis on lossimisruumi niipalju kui kulub.
Tulijate hulgas on ainult kaks päris võõrast. Kaks kohmetust varjavat meest, kes, kohvrid-kotid jalgade ees, kail rahvaga juttu üritavad. Rohkem räägib küll suurem habemega mehemürakas. Tema tihedad tumepruunid juuksed hoiavad lokki, ülahuult ja lõuga katab sama karva hoolikalt pöetud habe. Teda võib ilusakski pidada väga korrapäraste näojoonte, kõrge lauba ning väärikalt-elegantse oleku pärast. Aga see on laastatud, raisatud ilu. Silmad punetavad laienenud veresoontest kottis laugude all ning nägugi on kahvatuhallika jumega. Ning kui ta naeratab, seda armastab ta aga oma elurõõmsa iseloomu tõttu kogu aeg teha, siis paljastuvad kollakad lagunevad hambad, millel võib näha plommide tumedaid silmi. Ta ütleb end olevat kunstniku ning ta nimi on Peeter Vigström. Tema kaaslane on lühemapoolne ja kõhn, veidi üle neljakümne, tusase olekuga mees. Teraval kitsal ninaseljal on näha punetav jälg, mille harilikult jätavad rasked prilliraamid. Tema väga terve jumega nägu on sünge, ning kui ta püüabki aeg-ajalt justkui kaaslase juttu kinnitades naeratada, mõjub see pigem grimassina.
„…Nimi hakkas meeldima ja see kah, et nii kaugel,” seletab kunstnik Peeter Vigström soravalt oma sümpaatse kõlaga ilmekal häälel. „Üks mees, kes siin oli, kiitis väga, et otsekui kunstniku kokku pandud ja kunstnike jaoks loodud on see teie saar. Ma siis kiitsin kah omalt poolt ja meelitasin teisegi kaasa, et koos nagu kergem sisse kukkuda või nii.”
Ta naerab kaasakiskuvalt ja siin-seal naerdakse kaasa.
„Ega ta, jah, sitasti pole tehtud,” nõustub vana Oski tähtsalt. Ta võngutab oma punetava nahaga juusteta pead ning peidab käed taskutesse. Oskil on nahahaigus, mis on juuksed ära rüüstanud ja naha justkui keeva veega üle valanud.
„Sa räägi nüüd toast kah,” torkab Sanders, kunstniku kaaslane, vaikselt. Ta peab silmas rohkem kallast ning eemal asuvaid maju. Ainult aeg-ajalt laseb ta ükskõiksel pilgul vudida üle uudishimutsejate. Aga nood justkui ei saakski aru, et tulijad on suvitaja sorti rahvas, kellel omad soovid ja mured.
„Nad peavad meid korraks kaile tõstetud paavianipaariks, mis pakub huvi,” ironiseerib habemik kibestunult niisama tasa, ent jätkab kohe rõõmsal, reipal toonil: „Oleme, jah, sihukesed antvärgi-sellid, tema laialt tuntud kirjanik ja mina rohkem pintslimees. Teil siin suur küla,” ta viipab käega uljalt majade suunas, „pole korterikitsikust nagu mõnes kivikõledas linnas.”
Aga enamik ümberolijaid vaikib, nagu ei mõistaks nad vihjet. Pigem on näod umbusklikuks tõmbunud. Dorfi pole võõraid kunagi eriti sallinud. Kes neid tulijaid teab, liigub ju igat rahvast? Ametiga siinmail ei löö. Mis on kunstnik või kirjanik meistrimehe kõrval või lihtsalt tugevate käte kõrval, mis ühtviisi kiirelt saavad paadi või võrguga hakkama? Eks leidu juturaamatuidki saarel, aga need on rohkem laste jagu. Ja pildid, suured maalid, ehh. Sulaselge eputamine on midagi niisugust seinale panna.
„On see mõni pilt või?” ühmab Vipperi vanem poeg Karl, näpuga suurt riidesse pakitud lameõhukest kasti näidates.
„Raam.”
Kunstnik heidab närvilise pilgu üle õla laeva poole. Taipamatu näib see rahvas olevat, väga taipamatu.
„Kuulge, head inimesed,” sõnab ta otsustavalt ning naeratab imelahkelt, „tuba oleks tarvis, parem küll kahte, mõnes neis toredates majades. Me loomulikult maksame, maksame, mis küsitakse,” lisab ta kärmelt. Üpris nõudlikult vaatab ta ringi. Nii lihtsalt ei kavatse ta alla anda.
„Rääkige koolidirektoriga, koolis ruumi küll,” soovitab keegi põiklevalt. Kunstnik raputab jahedalt pead. Ja samas näeb ta Matildat, kelle lai roheline seelik vonkleb kerges tuules ja kellel on võrkkotike näpu otsas, kui ta laevatrepilt alla astub. Puhvet oli täna vaene: lõhnaõli, küpsiseid ning uudne asi – deodorant, mille Matilda puhvetimadruse pealekäimisel ostis. Tema järel tuleb Peeter Aune, kiri taskus. Jälle jõudis tädi uue saata, kuigi viimasest on veidi üle nädala möödas. Muidugi teeb see emale rõõmu, mõtleb noormees, suu limonaadist alles magus. Kunstnik vaatab neid mõlemaid. Uuesti muutub ta ilme energiliselt otsustavaks. Need seal peavad olema tema viimane lootus. Siis, ah, eks siis näe. Ta noogutab kaaslasele, pilgutab silma ja astub noortele vastu. Matilda kuulab teda, raputab kohe küll masinlikult pead. Ei, ta ei saa, kuidagi ei saa.
„Vahest siiski?”
Kunstnik vaatab neiut häbenematu naudinguga, silmis ehtne imetlus.
„Ei, ma ei saa,” kordab neiu ja raputab ägedalt pead.
„Kuidas ei saa, Matilda, sul ju ruumi küll,” hüüab keegi õrritades. Matilda tunneb Tiidu Oskari hääle ära. Too seisab veidi kõrval ning irvitab laialt. Kostab turtsatusi, rahulolevat naerukõhinat. Paistab, et siin saab nalja.
„Võta, võta,” kiidab keegi takka, „te ju emaga kahekesi, saate igavusest lahti.”
Matilda õhetab näost. Heameelega jookseks ta praegu siit minema. Aga samas tärkab ka viha. See sunnib paigale jääma, hõikajat pilguga püüdma. Küllap Matilda ka vastuse leiaks, aga nood võõrad…
„Teil ei pruugi meid karta,” ütleb kunstnik vaikselt.
See on mõeldud ainult Matildale. Kunstniku nägu on väga sõbralik. Muidugi, üks tuba on tõepoolest vaba ja vahest häbeneb ema võõra seltsis ja silma all?
„Tõesti, kui teie ema on üksi ja vajab seltsi, siis heameelega.”
„Ei-ei,” tõrjub Matilda kärsitult.
Kui võõras seda näeb. Ta läheb kohe ära. Mida nad muigavad, kelle asi see on? Kedagi pole neile tarvis.
„Kas tõesti ilu reedab tema loojaid?”
Võõras ütleb seda üsna vaikselt ja Matilda näeb lõbususe taga kibedusega segunenud nukrust. Heitnud pilgu enda ümber, kortsutab võõras kulmu ning kummardub päris neiu kõrva kohale.
„Neiu, uskuge, meid ei üllata miski.”
Tüdruku kindlus on korraga mõranenud. Ta vaatab tusaselt maha.
„Ma