Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
vaatlussensorite kaasabil mu teadvusse väga selge pildi, kuid arvan, et neid võinuks isegi palja silmaga näha, sest neil polnud mingeid moondekatteid.
Me lasime neil oma positsioonidest läbi sõita, sest see oli ainult vastase eelluure. Umbes viiskümmend kilomeetrit tagapool oli meie brigaadi kaitsekeskus, kus meie teine ja kolmas pataljon parajasti oma positsioone ette valmistasid; küll seal nende eest hoolt kantakse.
Nende tankid olid üsna algelised, ilmselt vesinikumootoriga, ning tundus, et gravipadjal toimivad. Seepärast olid nad maa külge aheldatud ega saanud tõusta kõrgemale õhku kui umbkaudu kümme meetrit. See asjaolu piiras oluliselt nende manööverdamisvõimet.
Nende soomukid aga olid liiga suured ja kohmakad, oma viiskümmend meetrit pikad, ning mahutasid meie mõistes rühma või isegi rohkem. Kaugelt vaadates tundusid need lagedal väljal naljakad nagu suured roomavad mardikad.
Veidi aja pärast tuli järgmine üksus, mõnikümmend tanki ja soomukit. Lasime ka neil minna. Ning seejärel oli mõned minutid kõik täiesti rahulik, kuni äkki ilmus korraga välja kümneid ja kümneid masinaid, kattes kogu välja suure lehvikuna ning pean tunnistama, et väga oskuslikult manööverdades.
Esimese laine järel ilmus peagi teine, kahes ešelonis liikuvad sajad tankid ja soomukid katsid suure välja kuni horisondini. Ma ei unusta kunagi, kuidas see hääletu võimas laviin liikus, saatjaks ainult kaitseväljade tasane punakas sädelus, meeltes küllap vaid üks eesmärk: meid leida, meiega lahingusse astuda ning hävitada või kosmosesse tagasi paisata.
Lasime esimesel ešelonil jõuda meie granaadiheitjate tule ulatusse, samal ajal oli mul üle poole minuti aega, et teine laine sihikule võtta. Selle ajaga jõuaks õnneks isegi kogenematu lahingukooli esimese astme õppur sihtmärgid ette valmistada. Minu käsutuses oli kaheteistkümne väikesekaliibrilise plasmakahuri tuli, mida laevastik tuletoetusrelvana… ”
“Sa juhtisid korraga kaheteistkümne plasmakahuri tuld, kasutades iga kahurit eraldi ning järjestikku mitmete sihtmärkide pihta?” küsis kommodoor siira imetlusega.“Ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks suutnud korraga juhtida üle kolme-nelja kahuri tuld.”
“See pole üldse raske. On vaja lihtsalt keskendunult sihtmärkidele mõelda, panna need mõttes järjekorda alates kõige ohtlikumatest ning ülejäänu teeb lahinguarvuti ise ära. Lahingulaeva tuletoetusrelvad on uskumatult täpsed, umbes kolmesaja tuhande kilomeetri kõrguselt tabasid need umbes kümne – viieteistkümne sentimeetrise täpsusega. Täiesti piisav tankide hävitamiseks,” kinnitasin.
“See oli vähem kui millisekundiline sinakas sähvatus, kui tank pihta sai. Tavaliselt jätkasid masinad veel mõne hetke inertsi mõjul liikumist, prantsatasid maha ja tegid seejärel õhus kukerpalle. Kaugelt vaadates näisid pihta saanud tankid nagu puulehed, mida tuul edasi kannab. See kõik toimus täielikus vaikuses, sest nii plasma- kui ka laserkahurid, mis neil tankide tornides olid, on hääletud relvad, ning tankid ei plahvatanud, kuna pardal polnud lõhkevat laskemoona. Nad jäid lihtsalt väljale, tihtipeale torn alaspidi, nagu suured selili pööratud kilpkonnad.
Laevakahurid lasid nelja ja poole sekundiga kuuskümmend kaks tanki puruks. Siis pidin ma kahjuks tulejuhtimise katkestama ning positsiooni vahetama, sest mitu esimese laine tanki võtsid mu laskepesa koondtule alla, kaitseväli ütles üles ning kalju sulas laserkiirte mõjul. Sulav kivim hakkas mu kaevikusse voolama ning ma ei saanud sinna enam jääda, sest laava oleks mu peaaegu enda alla matnud. Kuni ma sealt välja ukerdasin, sai mu välivorm kahjustada ning selle moondekate lakkas toimimast.
Püüdsin parajasti söösta oma lahingupaarilise kaevikuni, mis oli minust umbes kakssada meetrit vasakul, kui tugev lööklaine paiskas mu pikali ja kõrvulukustavad kärgatused kurdistasid mind täiesti. Mu paariline kapral Audie Murphy VIII oli just avanud granaadiheitjast tule esimese ešeloni tankide pihta.
Meie brigaad oli äsja saanud välikatsetusteks uued kerged antiaine-granaadiheitjad. Nende jaoks oli kolme sorti tankivastaseid granaate – ühe viiekümnendiku, ühe kahekümne viiendiku ning ühe kümnendiku grammiseid ning mu paariline põrutas igaks juhuks kõige suurematega. Kujutage ette, mis tunne on olla vähem kui kilomeetri kaugusel kohast, kus sellised antiaine kogused ridamisi ümbritseva ainega reageerivad. Nägin, kuidas tanki küljest rebitud torn lendas mitmesaja meetri kõrgusel õhus nagu lind. See oli nii rabav vaatepilt, et kulutasin vähemalt sekundi selle tummale jälgimisele selle asemel, et ellujäämisega tegelda.
Seejärel sööstsin edasi ning jõudsin peaaegu oma lahingupaariliseni, kui tundsin oma reites justkui hetkelist sooja sähvatust ja lendasin uperkuuti. Olin saanud tabamuse soomuki laserkahurist ning kolmefaasiline võimas laserkiir purustas isikliku kaitsevälja, tungis läbi välivormi ning lõikas mul mõlemad jalad otsast. Siitmaalt,” näitasin kohta ülalpool põlvi, umbes reie keskosas.
“Esimesel hetkel oli šokk nii tugev, et ma ei tundnud mitte midagi. Suutsin ennast selili pöörata ning nägin, et mu jalad ei ole enam osa minust, vaid vedelevad eemal maas. Vormiriie oli mu haavad juba sulgenud ning alarm jõudnud nii lahingupaarilise kui ka jao sanitarini. Audie tiris mind kraedpidi oma kaevikusse ning andis esmaabi, meditsiinikonteiner lendas kohale minu arvates vähem kui paarikümne sekundiga. Mu paariline tõstis mind konteinerisse, see sulgus ning kaotasin kohe teadvuse. Minu jaoks oli Paradise Valley lahing läbi.”
“Üldiselt öeldakse laevastikus, et kui tulejuht suudab intensiivses maalahingus laevade toetustuld juhtida kauem kui kolm sekundit, on ta õnnesärgis sündinud, sest tulejuht on alati sihtmärk number üks,” lausus kommodoor mõtlikult.
“Õnneks oli ülevõim kosmoses meie käes, oli tuld, mida juhtida, ning tuli oli täpne. Palju hullem oleks, kui meie peaksime olema need, kes vastase tulejuhte jahivad,” kinnitasin omalt poolt.
“Edasine lahing? Mis edasi sai?” küsis arst seejärel siira, teesklematu huviga.
“Edasisest lahingust tean ma ainult ellujäänud kamraadide jutustuste põhjal. Parim selle kohta käiv allikas on loomulikult 527. jalaväebrigaadi lahingupäevik. See on väga põhjalik ja korrektne dokument, mille interaktiivsed lisad võimaldavad teil soovi korral lahingu läbi käia kuuekümne kaheksas eri rollis – brigaadiülemast reasõduriteni välja. Kui olete lahingu edasisest käigust tõsiselt huvitatud, võiksite sellega tutvuda,” andsin kommodoorile soovituse.
“Kas sinu roll on seal ka esitatud?” küsis arst seepeale.
“Jah, ma olen üks kaheksast reamehest ning ainuke õppursõdur, kelle tegevus on seal esitatud. Mu roll on kõikidest kõige pisem, sest olin üks esimesi, kes pihta sai, üks koma kaks sekundit, mis ma taevasse vahtima jäin, läks kalliks maksma. See pandi mu kogenematuse arvele,” kinnitasin kommodoori oletusi.
“Ega ometi sellepärast ei peetud vajalikuks sinu rolli esitada?” oli arst mu vastuse üle imestunud.
“Lahingupäeviku koostajad arvasid, et minu tegevusest tulejuhina oleks teistel kasulik teada ning üht-teist õppida. Minu sooritust kasutatakse koolides ja üksustes näidisena, mis on väga halb,” olin sunnitud tunnistama.
“Väga halb? Vastupidi, see on väga suur au,” ei saanud kommodoor aru, mida ma tahan öelda.
“See, et jalaväekompaniis leidub ainult kaks meest, põhi- ja varutulejuht, kes on võimelised laevastiku tuld juhtima. See on ju põhimõtteliselt vale lahendus. Invasioonijalaväe edu või läbikukkumine sõltub laevastiku tuletoetusest, sest me oleme kerge üksus, meil pole raskeid tuletoetusrelvi. Mis kasu on võimsatest laevadest, kui me ei suuda nende tuld korralikult juhtida?” Vakatasin korraks, sest mõistsin, et olen taas teemast kõrvale kaldumas ja ilmselt raiskan kommodoori kallist aega, või kas teda need detailid üldse huvitavadki.
“Ma korraldasin oma kompaniis asjad nii, et meil on nüüd kaksteist tulejuhtimisvõimelist võitlejat. Neid ei ole tänapäeval raske leida ja välja õpetada, sest kogu noorem generatsioon saab lahinguarvutid juba kuueaastaselt kätte. Mu otsesed ülemad kiitsid lahenduse heaks, nii et meil on nüüd brigaadis kokku kakssada kaheksa tulejuhtimisvõimelist meest. Kui tuld pole saada, võitlevad nad nagu tavalised jalaväelased