Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
kõigest pool aastat enne meie rännaku algust. Me ei jõudnud uut süsteemi kiiremini käiku lasta,” ütlesin süüdlaslikult. “Minu tegevuse järgi, mida on kahjuks eeskujuks toodud, õpivad teised vale asja. See on väga halb,” kinnitasin veel kord.
Kommodoor silmitses mind mõne hetke väga tähelepanelikult. Oli näha, et ta tahab midagi öelda, kuid ta vaikis. Nii ei saanudki ma mitte kunagi teada, mida ta oleks öelnud.
“Lahing,” ütles ta seejärel.“Sa pidid lahingust rääkima,” pöördus ta mõne hetke pärast vana teema juurde tagasi.
“Mu meditsiinikonteiner lendas viperusteta pataljoni haavatute kogumispunkti, mis oli ühes koopas umbes kakskümmend kilomeetrit tagapool. Pataljoni arst tegi otsuse jätta kõik kergemalt haavatud kohapeale ning evakueerida vaid need, kelle elu oli otseses ohus. Enne portaali valmimist ei olnud nagunii mõtet haavatuid edasi saata.
Samal ajal jätkasid mu kamraadid esimesest pataljonist lahingut ülekaaluka vaenlasega. Vähem kui kahe minutiga kaotasid ar’ashw’arhanghirid kakssada kuuskümmend kolm tanki ja soomukit ning nende rünnak takerdus. Nende meeskonnad hukkusid peaaegu eranditult, sest keskkond, kus me lahingut pidasime, oli neile väga vaenulik, iga väiksemgi rebend kaitseülikonnas tähendas seda, et nad said paari minutiga hapnikumürgituse. Kui nende gaasieemaldamisgeneraatorid isegi tööle hakkasid, külmusid nad ikkagi vähem kui poole tunni jooksul surnuks, rääkimata meie relvade tulest, mis oli juba iseenesest hävitav.
Meie jao sanitar kapral Carlos Martinez VI, üks neist, kes selle lahingu üle elasid, rääkis mulle hiljem sõjavangide laagris, kuidas ta oli püüdnud anda esmaabi kahele haavatud vaenlasele, kes olid pihtasaanud soomukist eluga pääsenud. Kuid vahenditega, mis on head inimeste abistamiseks, polnud mitte midagi teha. Ning loomulikult ei teadnud Carlos sel hetkel isegi põhjuseid, miks tema hinnangul kergesti haavatud ar’ashw’arhanghirid kiiresti surevad.”
“See on väga oluline seik,” segas arst järsku vahele. “See võib olla põhjus, miks ar’ashw’arhanghirid meie haavatuid ei tapnud. Kollektiivse teadvuse paradoks – mida teab või kogeb üks indiviid, seda teab põhimõtteliselt kogu nende tsivilisatsioon.”
“See võis ka nii olla, sest ma ju poleks praegu siin, kui nad oleks vangilangenud haavatud tapnud. Seejärel katkestas vastane rünnaku, rebis end lahingukontaktist lahti ja eemaldus organiseeritult umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusele, kus asus viivitamatult kaitsepositsioone ette valmistama,” rääkisin edasi.
“Kolm minutit pärast lahingu algust andis esimese pataljoni ülem eesliini kompaniidele samuti käsu eemalduda ja mehitada varupositsioonid umbes viis kilomeetrit tagapool, mida meie neljas jalaväekompanii oli vahepeal palavikuliselt ehitanud.
Oli ka viimane aeg, sest laevastiku luure oli vähem kui minuti jooksul registreerinud ligi kolmesaja juhitava raketi stardi, mis lasti välja ar’ashw’arhanghirite ookeani põhjas paiknevatest tugipunktidest. Laevastiku raketitõrjesüsteem ja brigaadi õhutõrje hävitasid neist valdava enamuse, kuid kuue kuni kaheksa minuti pärast tabasid seitseteist raketti ikkagi väga täpselt meie endisi positsioone.
Samal ajal olid meie Paradise Valley stratosfääris patrullivad laevastiku kosmosehävitajad juba astunud lahingusse vastase hävituspommitajatega. Need vertikaalstardiga lennuvahendid, mis olid peidetud sügavale kaljušahtidesse, lendasid suhteliselt aeglaselt. Nende maksimaalne kiirus vaevalt ületas seitsme mahhi piiri, kuid mis kõige hämmastavam: need ei olnud automaatjuhtimisega, vaid ar’ashw’arhanghirid ise lendasid nendega.
Kuid mitte ükski neist ei pöördunud tagasi oma baasi, sest kosmosehävitajad ja brigaadi õhutõrje lasid nad viimseni alla. Ja neid polnud vähe – sada kaheksakümmend kuus, kuid laevastik kaotas samuti patrullis osalenud viiekümne kahest kosmosehävitajast üheksa. Selline kaotuste tempo oli lubamatult kõrge, lennukiemalaeval on ju vaid kolmsada kuuskümmend hävitajat.
Vastane ei üritanud enam uusi frontaalrünnakuid, selle asemel maandasid nad kuue tunni pärast varjatult allveevahendeid kasutades umbes pataljonisuuruse üksuse poolsaare kaguosas. Laevastiku luure ei suutnud seda õigel ajal avastada, sest vastase allveetransport liikus üle tuhande meetri sügavuses vee all. Õnneks oli selle aja peale ka brigaadi neljas, raske soomusjalaväepataljon jõudnud maabuda ning seal on teatavasti kaks tanki- ja kaks soomusjalaväekompaniid. Brigaadiülem käskis nad kohe vasturünnakule ning neil õnnestus laevastiku tule toetusel hävitada ar’ashw’arhanghirite maabunud üksus vähem kui viieteistkümne minutiga.
Vastane häiris hoopis meie tegevust pidevate raketirünnakutega, nende väikesed üksused imbusid allveevahendeid kasutades meie tagalasse, ja kui neil õnnestus sihtmärke fikseerida, oli nende tuli väga täpne, muidugi juhul, kui nende raketid suutsid meie raketi- ja õhukaitsest läbi murda.
Ning nende elektroonilised võitlusvahendid osutusid üllatavalt tõhusaks. Nad olid võimelised mitme tunni vältel segama meie portaali häälestamist, ning pioneeripataljonil kulus tavapärase kaheksa tunni asemel koguni seitseteist ja pool tundi portaali ülespanekuks ja häälestamiseks, ehkki pioneerid andsid kindlasti oma parima.
Kohe, kui meil õnnestus portaal häälestada, evakueeriti selle kaudu raskelt haavatud. 1003. tankibrigaad alustas läbimarssi, kuid me teadsime, et see võtab umbes kuus tundi aega, enne kui nad on koos oma tehnikaga portaali läbinud ja suudavad alustada operatsiooni järgmist etappi, milleks oli teise portaali rajamine meist umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel Põhjamandril. Seejärel oli kaheksa tundi reserveeritud 3862. soomusjalaväebrigaadile, kes pidi rajama kolmanda portaali umbes tuhande kahesaja kilomeetri kaugusele Lõunamandrile.
Veel kakskümmend üheksa soomusjalaväe- ja tankibrigaadi ning vastav hulk lahingutoetus- ja tagalaüksusi, mis paiknesid kuuel eri planeedil kolmekümne valgusaasta raadiuses, pidi järgneva viie ööpäeva jooksul portaalidest läbi marssima. Kuna see oli suhteliselt tähtsusetu operatsioon, pidi sektor oma jõududega toime tulema. Nendest üksustest pidi piisama planeedi tagasivallutamiseks, mis oli ju lõppude lõpuks kogu operatsiooni eesmärk.
Kaheksateist tundi ja kolm minutit pärast maabumist kandis esimese pataljoni ülem ette, et tema vastutusalas olevad vastase üksused on lahingukontakti katkestanud ja eemalduvad kiires tempos. Kui ka teistelt üksustelt ei tulnud vastase tegevuse kohta enam mingit informatsiooni, justkui oleksid ar’ashw’arhanghirid järsku kuskile haihtunud, muutus brigaadiülem väga murelikuks, sest see kummaline rahu ja tegevusetus ei ennustanud midagi head.
Admiral Nelson taipas kohe, milles oli küsimus ning kuulutas kogu talle alluvas operatsiooniruumis välja valmisoleku alfa vastase massihävitusrelvarünnaku tõrjumiseks. Tema käsul saadeti orbiidile kolm täiendavat raketitõrjesatelliiti ning sada kaheksakümmend kosmosehävitajat startisid emalaevalt, et tõkestada vastase hävituspommitajate võimalikku rünnakut.
Kui tankibrigaadi esimene pataljon oli just jõudnud portaali läbida, registreeris meie lahingugrupi koosseisus olnud erivägede pataljon kahekümne ühe kvasarlõhkepeaga raketi üheaegse stardi. Need pidid vähem kui kuue minuti pärast meie positsioone tabama. Loomulikult rakendasid nad kõik oma vahendid ning tegid ülimaid jõupingutusi, et lõhkepead kahjutuks teha, ning laevastik nagu ka brigaadi õhutõrje koondasid kogu oma tulejõu, et raketid enne sihtmärgini jõudmist hävitada. Kuid see ei õnnestunud.”
Jäin vait ega öelnud mõne hetke sõnagi, sest mu endise üksuse saatus rusus mind siiamaani, ehkki sellest oli möödunud juba kuusteist mu isiklikku, bioloogilist aastat ja üle viiekümne kaheksa kalendriaasta.
“Üks rakett pääses siiski läbi. Kaheksateist tundi ja viiskümmend kaheksa minutit pärast seda, kui esimene meie sõdur Paradise Valleyl jala maha pani, lõhkes portaali läheduses umbes kahe tuhande megatonnise võimsusega kvasarpomm,” ütlesin rahulikul, neutraalsel toonil, nagu räägiksin millestki tavapärasest, isegi igavast.
“Plahvatus tekitas planeedi pinnale kraatri, mille sügavus epitsentris oli ligi seitsesada meetrit ning läbimõõt üle kolmekümne kilomeetri. Seenekujuline pilv, mis sisaldas pinnast ja vett, tõusis kõrgele stratosfääri. Kümnete meetrite kõrgune hiidlaine tulvas üle ookeanide ning vesi ujutas üle nii Põhja- kui ka Lõunamandri madalikud. Kolmesaja kilomeetri raadiuses hävis kogu elav