Ilusate asjade püha. Ülo Mattheus
Aja pilgu ees
Śrīvatsa, olemise keerukus ja lihtsus
Dalai-laama on öelnud, et inimese elu tõeline mõte on teha head. Sellekohase bänneri, mis trükitud kas paberile või kangale, võib osta igast maailma nurgast, kus asub tiibetlasi. Mina ostsin selle Indiast MacLeodganjist, sealt, kus dalai-laama praegu elab. Tema mõttekäik eesti keelde ümber panduna kõlab umbes nii: „Me oleme sellel planeedil vaid külalised. Me viibime siin kõige rohkem üheksakümmend kuni sada aastat. Selle aja jooksul, kasutades meile antud elu, peaksime püüdma teha midagi head, midagi kasulikku. Kui sa pühendud teiste inimeste õnnele, siis leiad sa tõelise eesmärgi, elu tõelise mõtte.”1
Seoses elukohavahetusega seisis elu mõte mul rulli keeratuna nurgas ja tolmus. Nüüd, neid ridu kirjutades, võtsin ma selle ümbrisest välja ja riputasin seinale. Mõte on kirjutatud pruunile paberile, mille üla- ja alaservas on pulk. Ülemise pulga otstesse on seotud nöör, et seda saaks seinale panna, ja alumise küljes on kuldsed tutid, et oleks ilusam. Teksti ümber on joonistatud raam, mille igas nurgas on korrapärane sõlm. See on viide nn lõputuse sõlmele, mis budismis sümboliseerib nii elu ringkäiku kui ka Buddha igikestvat kaastunnet ja tarkust. Sanskriti keeles on sümboli nimi śrīvatsa ja tavaliselt kujutab see rombikujulist sõlmestikku. Śrīvatsa osutab, et olemine ja ümbersündimine pole lineaarne, vaid keeruliselt põimitud protsess, kus kõik lülid on seotud ühte tervikusse.2
Vanade õpetuste geniaalsus selgub ikka tagantjärele. Buddha õpetas 2500 aastat tagasi, et kogu olemine on seotud ühte protsessi, kus kõik mõjutavad kõike ja igal teol on tagajärg. Kui Buddha elas, tundus Maa nii suur, nii ääretu, et tervikut suutsid tajuda vaid silmapaistvad visionäärid. Muuhulgas õpetas Buddha, et inimese teadvus koosneb informatsioonist, mis ei hävi, vaid kandub elust elusse edasi. Needsamad mõtted jõuavad pikkamisi ka tänapäeva teadlaste töödesse. Samale järeldusele teadvuses sisalduva informatsiooni püsivusest on jõudnud näiteks rakubioloog Bruce H. Lipton. Ta väidab, et meie bioloogiat ei kontrolli mitte geenid ja DNA, nagu teadlased on seni arvanud, vaid hoopis DNAd kontrollivad väljastpoolt rakku saabuvad signaalid, sealhulgas energeetilised sõnumid, mis võivad sisaldada meie varasemat identiteeti.
„Minu identiteet, minu „mina” eksisteerib keskkonnas olenemata sellest, kas mu keha on siin või ei ole. Teleri analoogiat kasutades: kui mu keha sureb ja tulevikus sünnib uus inimene („bioloogiline teler”), millel on täpselt sama komplekt identiteediretseptoreid, hakkab see uus inimene jälle „mind” alla laadima. Ma olen jälle olemas. Mu füüsiline keha võib küll surra, kuid ülekanne jääb alles. Minu identiteet moodustab tohutus infohulgas – millest koosneb keskkond – kompleksse allkirja, keeruka signatuuri. Minu veendumust, et indiviidi „edastatakse eetrisse” ka pärast tema surma, toetavad siirdorganitega patsientidega tehtud uuringud. Paljud nendest patsientidest väidavad, et kogesid uue organi saamise järel käitumuslikke ja psühholoogilisi muutusi.”3
Need tõed, mis vanades kultuurides olid iseenesestmõistetavad, on tänase teaduse jaoks uued ja novaatorlikud. Lipton raputab teaduse kõige sügavamaid aluseid, sest kui seni on vähemasti rakendusteadustes hoitud religioon ja teadus lahus, siis Liptoni arvates on see piir kunstlik. Veelgi enam, ta omistab arusaama maailma terviklikkusest ja (vaimsest) seotusest teadusele endale: „Uusimad teadusavastused viitavad enam-vähem samasugusele maailmapildile, nagu oli varastel tsivilisatsioonidel, kes arvasid, et igal looduses leiduval materiaalsel objektil on vaim. Väike hulk tänaseks säilinud pärismaalasi leiab seniajani, et universum on Üks. Pärismaistes kultuurides ei tõmmata kivide, õhu ja inimeste vahele tavapärast eristusjoont, sest kõik objektid on vaimust, nähtamatust energiast, läbi imbunud. Kas ei kõla tuttavlikult? Samasugust maailma, kus mateeria ja energia on lahutamatult läbi põimunud, kirjeldab ka kvantfüüsika. See on Gaia maailm [-] – maailm, kus kogu meie planeet moodustab ühe elava ja hingava organismi, mida tuleb inimeste ahnuse, ignorantsuse ja oskamatu planeerimise eest kaitsta.”4
Täna, kui maakera on meile väikseks jäänud, mõistame eriti hästi śrīvatsa kui seotud terviku tähendust. Globaliseeruvas maailmas sõltume me üha enam protsessidest, mis toimuvad kuskil kaugel. Tehastest pihkuv süsihappegaas sajab meile kaela happevihmadena, jõkke paisatud reostus saastab meie toiduaineid, leke mõnes Venemaa tuumajaamas ähvardab meid kiiritustõvega, Nigeerias lennukile istunud terrorist tapab meie lähedased, plastmass, mida toodavad kõik maailma riigid, koondub tohutute ujuvsaartena ookeanidele, mürgitades kõik elusa. Seda rida võib lõputult jätkata.
Maailma terviklikkus ja hingestatus on arusaam, millest lähtub ka James Cameron oma 2009. aastal valminud filmis „Avatar”, kus Maalt saabunud tulnukad, kes on selleks ajaks oma planeedi elukeskkonna juba hävitanud, üritavad sama teha ka planeedil Pandora, mille humanoididest asukad elavad harmoonilises kooskõlas (hingestatud) loodusega. Cameroni sõnum on lihtne ja jõuline: inimene on osa loodusest, ning rumal ja brutaalne on seda sidet lõhkuda. Tohutu vaatajamenu näitab, et see mõte kannab. On iseküsimus, kas tarbimist nautiv inimkond suudab või tahab pärast selle sõnumi vastuvõtmist ka midagi muuta.
Vähemasti üksikisiku tasandil on see ju võimalik. Meist igaühe võimuses on jätta endast maha võimalikult väike ökoloogiline jalajälg. See eeldab vaid suuremast või väiksemast osast oma tarbimismõnudest loobumist.
Suuremal pildil mängib võtmerolli globaliseerunud ja anonüümne tööstus, kus nii otsustamine kui ka vastutus on kollektiivne ja ainus määrav eesmärk tootja jaoks on kasumlikkus. Kuid globaalsed sündikaadid on vaid kurja üks pool – teisel pool on tarbija ja inimene ise, kellele needsamad sündikaadid pakuvad töökohti, sissetulekuid ja sellega ka tarbimisvõimalusi. Ka siin on kõik põimunud üheks, ennasthävitavaks tervikuks.
Minul isiklikult on küll kartus, et ülerahvastumise ja ületarbimise tingimustes tabab elu Maal juba õige varsti kollaps ja see variseb kokku. Looduse kui terviku seisukohalt on inimkond vähkkasvaja, mis hävitab kogu ülejäänud looduse. Lihtsa loogika kohaselt on kaks võimalust – vähk kas ravitakse välja või elu oma kõrgemates vormides hävib.
Meenutades Buddha väidet, et me sünnime lõputult uuesti, siis võiks siit järeldada, et need, kes meie planeeti tulevikus asustavad, oleme me ise. Või kui tugineda Liptoni käsitlusele: oma tänast identiteeti puudutavat informatsiooni keskkonda maha laadides määrame me ära, millise ja missuguse kvaliteediga informatsiooni salvestavad sellestsamast keskkonnast meie järglased. Ehk siis määravad meie tänased teod ära meie tulevase elu kvaliteedi.
Me sünnime just sellisesse maailma, millisena me selle endast maha jätame. Me tahaksime ju sündida ilusal päikesepaistelisel päeval, kui taevas on sinine, lilled õitsevad ja muru rohetab. Ja me ju päris kindlasti ei taha sündida maailma, kus taevast katab läbitungimatu sudu; kus tolm on matnud enda alla kõik elava ja hingamiseks peab kasutama maski. Me tahaksime sündida puhtas hästi lõhnavas sünnitusmajas ja mitte haisvas peldikus. Me tahame sündida maailmas, kus inimesed armastavad üksteist, ja me ei taha sündida maailmas, kus käib pidev sõda ja piiratud ressursid kuuluvad neile, kes on tugevamad ja jõhkramad ning suudavad kõige efektiivsemalt oma konkurente eemale tõrjuda.
Tagantjärele tark ehk miks minust ei saanud peaministrit
Legend prints Siddharthast räägib, et enne lõplikku virgumist, enne Buddhaks saamist, nägi ta kõiki oma eelnevaid elusid ja just sellest sündis kirgas äratundmine elu ning olemise olemusest. Me võime käsitada seda vaid müüdi või suutratele omase ülepaisutatud metafoorina, kuid kindel on see, et sellest hetkest edasi elas Siddhartha, Buddhaks saanu, juba ühe teistsuguse teadmise valguses. Temast sai inimene, kes muutis maailma.
Aga see on kättesaamatu eeskuju. Enamik meist näeb tagasivaates vaid iseenda elu. Ainult väga vähesed meist kasutavad oma kogemust selleks, et midagi maailmas paremaks teha. Tagasi vaadates paistavad tehtud vead hästi silma. Tagasi vaadates oleme targad. Teame täpselt, mida oleks võinud teha teisiti või kuidas võinuks oma elu paremini kujundada. Eriti selgelt näeme asju siis, kui elatud aastaid on juba üksjagu kuhjunud ja aeg hakkab käest libisema.
Mind ennast, kui heidan pilgu viimasele kahekümnele aastale ehk siis ajale, kui Eesti taasiseseisvus, tabab sageli hämming ja ma ei oskagi sellele ajale alati selgeid hinnanguid anda, olgugi et ajakirjanikuna olin ma otse ajaloosündmuste keskel.
The true meaning of life: „We are visitors on this planet. We are here for ninety or one hundred years at the very most. During that period, we must try to do something good, something useful, with our lives. If you contribute to other people’s happiness, you will find the true goal, the true meaning of life.” H.H the 14th Dalai Lama.
Bruce H. Lipton, „Uskumused ja bioloogia”. Pilgrim, 2009, lk 201.
Sealsamas, lk 194.