Ilusate asjade püha. Ülo Mattheus
poliitilisi huve. Näiteks avaldas Postimees 2009. aasta detsembris loo sellest, kuidas endine siseminister Jüri Pihl ja puhkusel olev põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder sõidutasid poolteist aastat tagasi, 2008. aasta juulis, päästekopteriga oma lapsi11. Lugu ilmus vahetult pärast seda, kui sai teatavaks Jüri Pihli avaldus Kapole, milles Pihl süüdistas peaminister Andrus Ansipit, justiitsminister Rein Langi ja välisminister Urmas Paeti riigireetmises. Poolteist aastat vana kopteri-uudis oli ilmselgelt otsitud ja näis kõnelevat poliitilisest kättemaksust Pihlile.
Mõistagi on niisugusel toetusel ka oma hind. Vaatamata näiteks Reformierakonna seisukohale, et kõik käibemaksuerisused tuleb kaotada, on ajalehtede käibemaks jätkuvalt vaid 9 protsenti üldise maksumäära 20 protsenti asemel. Ehk siis sõprus ajakirjandusega kaalub üles erakondliku käibemaksuideoloogia. Tõsi, ka perioodiliste väljaannete käibemaksu on siiski tõstetud, kuni 2009. aastani oli see 5 protsenti.
Kui kõnelda nn tõsisema (era)meedia üldisest perspektiivist ja suunitlusest, siis majandushuvide ja kasumlikkuse kõrval näibki ainuke sisuline eesmärk olevat kanda parempoolset ideoloogiat, mis omakorda toetab kahte esimest eesmärki. Metoodika ja sisu osas iseloomustab ajakirjandust negatiivsete uudiste kunstlik tekitamine (niisugused uudised on tihti väga otsitud ja põhjendamatud), ebaterve huvi tuntud ühiskonnaliikmete eraelu ja rahakoti vastu, samuti krimiuudised ja glamuurne seltsielu. Uhkest valvekoerast on saanud kuri klähvija, kes haarab püksisäärest igaühel, kes millegi vastu eksib. Eesti ajakirjandust iseloomustab analüüside ja ülevaadete taandumine väikese lugejaskonnaga nišitooteks. Väga halvasti on esindatud välispoliitika ja kultuur. Ehk siis, see ei ole see ajakirjandus, mida mõned on tavatsenud nimetada kvaliteetajakirjanduseks.
Ajakirjanduse sisu dikteerib täna ühelt poolt raha ja reklaamiturg ning teiselt poolt meediatarbija maitse ehk klikkide arv väljaande kodulehel, kui väljenduda veidi kujundlikumalt. Kuid võiks olla vastupidi, ajakirjandus võiks püüda oma auditooriumi kujundada, selle asemel, et kiire kasumi nimel alluda halvale maitsele põhjusega, et sellist ajakirjandust on odavam toota ja kasumlikum müüa.
Tagantjärele mõistan suurepäraselt, mille Eesti ajakirjandusruum 2003. aastal kaotas, kui RVE Eesti toimetus suleti. RVE oli tõeliselt vaba hääl, see ei sõltunud ei rahamaailma pitsitustest ega parteikontorite survest. RVE oli üks vaba ja missioonitundelise ajakirjanduse lipuhoidjaid. Täna tundub, et ajakirjanduse lipud on vaid pooles mastis.
Ükskord on hiina keel
80ndatel ja 90ndatel sündinud ei taju enam niisuguseid pingeid põlvkondade ja rahvuste vahel, nagu tunnetasid nende eelkäijad, kellel on veel väga selgelt meeles 1987.–88. aastal toimunud ühiskonna terav polariseerumine. Ühiskond jagunes Interrindeks ja Rahvarindeks, seejärel Eesti Kongressi ja Rahvarinde pooldajaiks, endisteks ja praegusteks, rahvuslasteks ja venemeelseteks, uustalunikeks ja nõukogudeaegseks maa-nomenklatuuriks, erastajaiks ja ärastajaiks, võitjaiks ja luusereiks.
Rahvusküsimuses on mu meelestatus olnud rahvuslik ja poliitilises elus pole ma kunagi suutnud värvi vahetanud komparteilasi käsitleda ausate inimestena. Oma varasemates kirjatöödes olin vägagi radikaalne ja süüdistav. On ilmselt asjade loomulik areng, et ühiskonna stabiliseerudes on ka minu hoiakud leebunud: sedamööda, kuidas on vähenenud oht kakskeelse riigi tekkeks ja venekeelse haridussüsteemi põlistamiseks, sedamööda, kuidas ekskommunistid on ühiskonna esiplaanilt taandunud, olen ka mina aina vähem rahvuslane ja minu vaen kameeleon-poliitikute vastu on peaaegu raugenud.
Lõpuks on ju kõige olulisem see, et eesti rahvas siin väikesel maalapil püsima jääb. Ka eestlastest ekskommunistide, kolhoosiesimeeste ja ärastajate-uusrikaste lapsed on eestlased, ning oleks ääretult vale sildistada iga järgnevat põlvkonda mõne süüteoga vanemate paturegistrist.
Ühiskonna elujõu seisukohalt on oluline ühiskonna homogeensus ja vaenu puudumine. Vaenu puudumise eelduseks on andestamine. Omalt poolt olen püüdnud unustada ekskommunistide mineviku ja üritanud neid näha selles rollis, mille nad on tänaseks võtnud.
Keerulisem on rahvusküsimusega. 2007. aasta aprillisündmused näitasid, et pinged rahvuste vahel köevad kuskil sügaval edasi. Omalt poolt olen püüdnud ka venelastesse suhtuda eelarvamusteta ja sõbralikult. Oma kodu ehitamisel töid tellides olen sageli valinud just vene taustaga firma, kuna need töötavad odavamalt ja pakuvad samas ka konkurentsivõimelist kvaliteeti.
Natuke imelik on küll minna mõnda Maxima keti kauplusesse, kus müüjad mind kõnetades eelistavad vene keelt. Võib-olla siis näen sedamoodi välja. Aga olen sealgi suhtunud leplikult, sest kui lähen eesti keelele üle, tulevad ka nemad järele. Veidi võõristavalt vaatan spordivõistlusi, kus reporter elab kaasa Eesti sportlasele, kes kannab vene nime. Siin on reporterid oma tolerantsuselt minust ette jõudnud. Mina ei oska veel vaimustuda, kui mõne spordiala võidab Ivan Ivanov. Aga püüan. Reporteri entusiasm kisub kaasa ja kuldmedali korral tõuseb ju vardasse Eesti lipp ning kõlab Eesti hümn. Ma püüan end veenda, et see lipp ja hümn on ka nendele sportlastele südamelähedane. Ja võib-olla ongi.
Üha rohkem jääb mulle silma inimesi, kellel on kas vene ees- või perekonnanimi või mõlemad vene nimed, aga kes räägivad puhast eesti keelt. On nad integreerunud või assimileerunud? Kas nad on ainult eestikeelsed või ka eestimeelsed?
Need küsimused on olulised ilmselt vaid minu ja veel mõne põlvkonna jaoks, kelle mälestused on juba muutunud ajalooks. 90ndail ja hiljem sündinud ei teagi teistsugust Eestit, nii nagu mina ei tea seda Eestit, mis oli enne viimast maailmasõda. Et mõista, missuguseks kujuneb Eesti ühiskonna hoiak tulevikus, peaksin laenama tunnetuse tänaselt teksapõlvkonnalt. Kui see oleks võimalik. Mingi ühtset tunnetust ju ei eksisteeri.
Uute põlvkondade puhul on olulised hoopis teised asjad. Üha enam dikteerib inimeste hoiakuid heaolu nautimise soov, mida teiselt poolt iseloomustab maailmavaate hägusus või suisa selle puudumine. Oluline on küsimus „kuidas” ja mitte „miks”, ehk „kuidas ma elan”, mitte „miks ma elan”.
Soov elada paremini või ka huvitavamalt on peamine põhjus, miks vähegi ettevõtlikud inimesed suunduvad tööle või elama välisriikidesse. Tänased noored põlvkonnad on multikulturaalsed ja uutes keskkondades kohandudes ka oluliselt tolerantsemad. Väikesed rahvused globaliseeruvas maailmas kaovad ajapikku, domineerima jäävad mõned suured keeled – inglise keel, hispaania keel, hiina keel… On aja küsimus, millal hiina keel muutub ka keskkooli tasemel üheks valikaineks, ülikoolides võib seda õppida juba praegu.
Kui asjad arenevad selle piirini, kus mul on raske neid omaks võtta, siis olen end ikka lohutanud mõttega, et mitte miski ei ole püsiv ja ükskord muutub kõik tolmuks tagasi ning Maa ja kogu ülejäänud Universum imendub peene niidina musta auku. See viimane protsess toimub mõistagi oluliselt hiljem, kunagi pärast seda kui kõik inimesed planeedil räägivad vaid hiina ja inglise keelt.
Eesti pehmed ja karvased
Ajakirjanikuna Eesti poliitikaelule tagasipilku heites torkab silma hulganisti tegelasi, eelkõige poliitikuid, kelle tegevus on omandanud müütilise mõõtme. Seetõttu pole ime, et suur osa neist moodustab ka telesaate „Pehmed ja karvased” tegelaskonna, sest karikeerida on võimalik vaid silmatorkavaid inimesi.
Tuntumaist poliitikuist on konkurentsituim müüdilooja Edgar Savisaar. Kuigi ta oli üks Rahvarinde asutajaist ja Eesti taasiseseisvuse võtmekujudest, kõrbes ta ometi peaministrina12 põhja nn võilao juhtumiga, kus ta, kang käes, demonstreeris, kuhu on talongimajanduse Eestist kadunud toiduained – nimelt ahnete spekulantide ladudesse, kuna nood ei soovi neid riiklikult kehtestatud piirhindadega müüa. Tegelikult oli see Savisaare suletud majanduspoliitika krahh, mis sundis ta 1992. aasta algul tagasi astuma, kui osa ta kabinetti keeldus temaga koos töötamast. Küllap koos võilaoga kõrbesid ka tema võimalused saada taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimeseks põhiseaduslikuks peaministriks. Veelgi enam, Savisaare juhitud Keskerakond jäi koguni poliitilisse isolatsiooni. Valitsusse pääses Savisaar uuesti Tiit Vähi kabineti13 siseministrina 1995. aastal, kuid põrus seejärel nn lindiskandaaliga, salaja salvestades poliitikutega peetud vestlusi.
Lausa
„Pihl ja Seeder sõidutasid oma lapsi helikopteriga”. Postimees, 16.12.2009.
Edgar Savisaar oli Eesti Vabariigi üleminekuvalitsuse peaminister 3.4.1990–30.1.1992.
Tiit Vähi Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) ning Keskerakonna põhjal moodustatud valitsus oli võimul 17.4–6.11.1995, see lõppes Vähi tagasiastumisega lindiskandaali tõttu. Uus valitsus moodustati seejärel koos Reformierakonnaga ja see püsis kuni 17. märtsini 1997.