Kapten Hatterase seiklused. Jules Verne
kivikõva jääseina. Pikkamööda suundus ta looklevasse, lumekeeristest täidetud mäekitsusse. Triivivad jääpangad põrkasid vastamisi ja purunesid kurjakuulutaval mürinal.
Kuid varsti selgus, et mäekitsus oli väljapääsuta. Sinna tunginud tohutu jääpank triivis kiiresti “Forwardi” suunas. Paistis olevat võimatu teda vältida, kuid sama võimatu oli ka ummistunud teed mööda tagasi minna.
Shandon ja Johnson seisid priki ninas ja arutasid olukorda. Parema käega näitas Shandon tüürimehele sõidusuunda ning vasakuga tegi James Walli kaudu korraldusi masinistile.
“Kuidas see küll lõpeb?” küsis doktor Johnsonilt.
“Niimoodi nagu soovib jumal,” vastas pootsman.
Saja jala kõrgune jääpank asus “Forwardist” veel ainult ühe kaabeltau kaugusel, ähvardades priki täielikult lömastada.
“Oh häda ja needust!” hüüdis Pen kohutava vandesõna saatel.
“Vait!” hüüdis hääl, mida orkaani tõttu oli võimatu tunda.
Jääpank näis prikile otsa tormavat. Hetkeks valdas kõiki sõnulkirjeldamatu ahastus. Mehed jätsid pootshaagid sinnapaika ja põgenesid Shandoni korraldustest hoolimata ahtrisse.
Äkki kostis kõrvulukustav mürin; tekile sööstis veekeeris ja võimas laine tõstis laeva kõrgele üles. Meeskond karjatas hirmust, ent Garry hoidis rooli juures seistes “Forwardi” õiges sõidusuunas, hoolimata kohutavast kõrvalhüppest.
Kui hirmunud pilgud uuesti jääpangale pöördusid, polnud seda enam – läbipääs oli vaba, viltustest päikesekiirtest valgustatud pikk kanal võimaldas laeval teekonda jätkata.
“Eh, härra Clawbonny, kas teie oskate seda fenomeni seletada?” küsis Johnson.
“See nähtus polegi nii keeruline, mu sõber,” vastas doktor, “ja esineb üpris sageli. Kui need triivivad jäämassid sulamise perioodil üksteisest eralduvad, ujuvad nad üksikult ja suurepärases tasakaalus, ent vähehaaval jõuavad nad lõuna poole, kus vesi on üsna palju soojem; nende alus, mis kokkupuutest teiste jääpankadega on hakanud kõikuma, sulab tasapisi, muutub õõnsaks ja lõpuks saabub hetk, kus taoliste jäämassiivide tasakaalutsentrum nihkub paigast ning nad kukuvad ümber. Ent kui see jäämägi oleks langenud mõni minut hiljem, oleks ta sööstnud prikile otsa ja selle kukkudes purustanud.”
IX PEATÜKK
UUDIS
Lõpuks oli polaarjoon ületatud. 30. aprilli keskpäeval mööduti Holstensborgist. Idapoolsel horisondil kerkisid maalilised mäenõlvad. Meri tundus peaaegu jäävabana, või õigemini, nüüd olid jääpangad kergesti välditavad. Tuul pöördus kagusse ja prikk sõitis fokkpurje, brigantiinpurje, marsspurjede ja raapurjedega Baffini lahte.
Päev kujunes erakordselt rahulikuks ning meeskond sai pisut hinge tõmmata. Laeva ümber ujus ja lendas rohkelt tiivulisi, kelle hulgas doktor silmas rägaparte meenutavaid linde, kelle rind oli valge ning kael, tiivad ja selg must. Linnud sukeldusid kärmesti, püsides tihti üle neljakümne sekundi vee all.
See päev ei oleks millegagi silma paistnud, kui poleks aset leidnud järgmine, täiesti ebaharilik sündmus.
Sisenedes pärast vahikorda kell kuus hommikul oma kajutisse, leidis Richard Shandon laualt ümbriku, millel seisis:
Komandör Richard Shandonile “Forwardil”
Baffini laht.
Shandon ei uskunud oma silmi. Enne kui ta ümbriku avas, laskis ta kutsuda doktori, James Walli ja pootsmani ning näitas neile kirja.
“Kummaline!” lausus Johnson.
“Vaimustav!” mõtles doktor.
“Lõpuks ometi hakkab saladus lahenema…” hüüatas Shandon.
Ta rebis ümbriku kiiresti lahti ja luges:
Komandör!
“Forwardi” kapten on väga rahul meeskonna, ohvitseride ja Teie enda külmaverelise, osava ja julge käitumisega äsjastes raskustes, ning palub Teid oma tänu meeskonnale edasi anda.
Võtke palun suund otse põhja, Melville’i lahele ja sealt püüdke tungida Smithi väina.
“Forwardi” kapten K. Z.
Esmaspäeval, 30. aprillil Walsinghami neeme kohal.
“Ja ongi kõik?” hüüatas doktor.
“Ongi kõik,” vastas Shandon.
Kiri kukkus tal käest.
“Noh,” sõnas Wall, “see vaimust kapten ei räägigi enam pardale tulemisest; järeldan sellest, et ta ei tulegi siia.”
“Aga kuidas see kiri siia sai?” küsis Johnson.
Shandon vaikis.
“Härra Wallil on õigus,” sõnas doktor, tõstnud kirja üles ja silmitsenud seda mõlemalt poolt. “Kapten ei tule pardale, ja väga lihtsal põhjusel…”
“Miks?” küsis Shandon elavalt.
“Sellepärast, et ta juba ongi siin,” vastas doktor.
“Ongi juba siin!” hüüatas Shandon. “Mida te sellega mõtlete?”
“Aga kuidas muidu seletada selle kirja saabumist?”
Johnson noogutas nõusoleku märgiks pead.
“Võimatu!” hüüdis Shandon energiliselt. “Tunnen kõiki mehi; teie oletuse järgi tuleb vist välja, et ta oli juba laeva teeleasumisel nende keskel? Võimatu, ütlen teile. Iga meeskonnaliiget nägin ma Liverpoolis rohkem kui kahe aasta jooksul vähemalt sada korda. Teie oletus, doktor, on vastuvõtmatu.”
“Öelge palun, mida teie oletate?”
“Kõike, ainult mitte seda. Oletan näiteks, et sel kaptenil või mõnel tema meestest õnnestus pimeduse või udu või pagan teab mille katte all pardale lipsata; kaldast me kaugel ei ole, eskimotel leidub kajakke9, mis liiguvad jääpankade vahel täiesti märkamatult. Keegi võis tulla laevale ja tuua kirja… udu oli küllalt tihe, et seda soodustada…”
“Ja takistada prikki nägemast,” lisas doktor. “Kui meie juba ei näinud, et prikile tuli kontvõõras, kuidas siis tema selles udus suutis priki üles leida?”
“Täiesti õige,” lausus Johnson.
“Niisiis mina jään oma oletuse juurde,” sõnas doktor. “Mida teie arvate, Shandon?”
“Kõike, mida soovite,” vastas Shandon tuliselt, “ainult mitte seda, et see mees oleks minu laeva pardal.”
“Võib-olla on meeskonna hulgas mõni tema inimestest, kellele ta andis vastavad instruktsioonid?” oletas Wall
“Võib-olla,” nõustus doktor.
“Aga kes?” küsis Shandon. “Kinnitan teile, tunnen kõiki oma mehi, ja juba pikemat aega.”
“Igatahes kui see kapten ilmub, olgu ta siis inimene või kurat, me võtame ta vastu,” lausus Johnson. “Aga tema kirjas seisab veel üks juhis, õigemini veel üks korraldus.”
“Missugune?” küsis Shandon.
“Nimelt see, et meil tuleb sõita mitte ainult Melville’i lahe poole, vaid ka Smithi väina.”
“Teil on õigus,” lausus doktor.
“Smithi väina,” kordas Richard Shandon masinlikult.
“Sellest ilmneb,” jätkas Johnson, “et “Forwardi” ülesandeks pole uurida loodepoolset läbikäiku, sest ainus sissepääs sinna, Lancasteri väin, jääb meist vasakule. Näete, millest järeldub, et meil seisab ees vaevarikas retk tundmatutele meredele.”
“Jaa, Smithi väina…” sõnas Shandon, “1853. aastal sõitis seda teed ameeriklane Kane, ja milliste raskuste
kajak – eskimote kerge süst.