Kapten Hatterase seiklused. Jules Verne
läbis “Forward” tugeva Golfi hoovuse, mis kulgeb piki Ameerika idarannikut Newfoundlandini, suundudes seejärel kirdesse, Norra rannikule. Laev asus laiusel 51° 37´ ja pikkusel 22° 58´, kakssada miili Gröönimaast eemal.
Ilm muutus külmemaks, termomeeter langes kolmekümne kahele kraadile4, teiste sõnadega jäätumispunkti.
Doktor ei pannud veel selga Arktise talveriietust, vaid kandis madruste ja ohvitseride eeskujul meremeheülikonda. Tore oli vaadata, kuidas ta kõndis oma pikkades saabastes, kadudes nendesse peaaegu tervenisti, oma laias õliriidest kübaras, samast materjalist pükstes ja kuues; tugeva vihma käes ja pardale sööstvates lainetes sarnanes ta mingi mereelukaga – võrdlus, mis põrmugi ei riivanud ta enesetunnet.
Kaks päeva püsis meri erakordselt rahutuna, tuul pöördus loodesse, aeglustades “Forwardi” käiku. 14.–16. aprillini möllas kõrge lainetus, kuid esmaspäeval hakkas sadama tugevat vihma, mille tagajärjel meri peaaegu silmapilkselt rahunes. Shandon juhtis doktori tähelepanu sellele iseärasusele.
“Noh, see kinnitab vaalapüüdja Scoresby huvitavaid tähelepanekuid,” lausus doktor. “Scoresby kuulus Edinburghi Kuninglikku Ühingusse, mille korrespondendiks mul on au olla. Vihma ajal, nagu te nägite, on laineid vaevu tunda, isegi sel juhul, kui puhub tugev tuul. Kuiva ilmaga aga, vastupidi, teeb palju nõrgem tuul mere hulga rahutumaks.”
“Kuidas seda fenomeni seletada, doktor?”
“Üsna lihtsalt: seda ei saagi seletada.”
Sel hetkel märkas polaarloots, kes oli valves raamasti saalinguil, mingit massiivset kogu laevast paremal, umbes viieteistkümne miili kaugusel allatuult.
“Jäämägi siinseis vetes!” hüüatas doktor.
Shandon vaatas binokliga näidatud suunas ja kinnitas lootsi sõnu.
“Tõepoolest huvitav!” sõnas doktor.
“Teie imestate?” küsis komandör naerdes. “Kas meil tõesti lõpuks õnnestus näha, et teid ka miski üllatab?”
“See üllatab mind, ilma et ma oleksin üllatunud,” vastas doktor naeratades, “sest prikk “Ann de Poole” Greenspondist sattus 1813. aastal neljakümne neljandal põhjalaiusel tõelistele jääväljadele. Dayement, tema kapten, loendas sadu jäämägesid.”
“Küll on lugu,” tähendas Shandon, “te teate ikkagi meist rohkem.”
“No mis te nüüd,” lausus armastusväärne Clawbonny tagasihoidlikult. “Jääd on nähtud veelgi madalamatel laiustel.”
“Seda ei kuule ma siiski esmakordselt, kallis doktor. Kui olin laevapoisiks korvetil “Fly”…”
“…Sõitsite 1818. aasta aprilli või märtsikuu lõpul neljakümne teisel laiuskraadil kahe triiviva jääsaare vahelt läbi.”
“See on juba liig!” hüüatas Shandon.
“Ent tõsi. Sellepärast ma ei imestagi, kohates kaks kraadi kaugemal põhjas “Forwardi” traversis triivivat jääd.”
“Te olete nagu kaev, kust aina ämbriga tõsta,” sõnas komandör.
“Ah, see kaev kuivab rutem, kui te oletate. Ent oleksin õnnelikem kõigist doktoreist, Shandon, kui saaksin seda huvitavat nähtust lähemalt silmitseda.”
“Kahtlemata. Johnson,” sõnas Shandon pootsmani poole pöördudes, “mulle näib, et tuul kipub paisuma.”
“Seda küll, komandör,” vastas Johnson. “Kuid me jõuame aeglaselt edasi, Davise väina hoovused hakkavad end varsti tunda andma.”
“Teil on õigus, Johnson. Kui tahame olla 20. aprillil Farveli neeme lähedal, peame kasutama auru, või muidu paisatakse meid Labradori rannikule. Härra Wall, käskige palun katlad kütte panna.”
Komandöri käsk täideti. Tunni aja pärast, kui aur oli saavutanud juba küllaldase rõhu, tõmmati purjed pingule ja vint, mille tiibade vahel vesi kobrutas, aitas “Forwardil” söösta loodetuulele vastu.
VI PEATÜKK
TUGEV POLAARHOOVUS
Peagi teatasid järjest suurenevad albatrosside ja kajakate – siinsete kurbade elanike – parved Gröönimaa lähenemisest. “Forward” liikus kiiresti põhja suunas, jättes tuulehõlma pika musta suitsuriba.
Teisipäeval, 17. aprillil kella üheteistkümne paiku hommikul teatas polaarloots esimese jääsära5 ilmumisest umbes kahekümne miili kaugusele Nord-Nord-Westi. Kuigi taevas oli tihedais pilvis, muutis see pimestavalt hele riba horisondilähedased õhukihid säravvalgeks. Kogenud meremehed ei võinud eksida, nad järeldasid sära kiirgusest, et see nähtus pärineb hiigelsuurelt jääväljalt, mis asub inimese pilgu ulatusest umbes kolmkümmend miili eemal, ning et seda tekitab valguskiirte peegeldumine.
Õhtu eel pöördus tuul uuesti lõunasse, muutudes prikile soodsaks. Shandon sai heisata rohkesti purjesid. Kokkuhoiu mõttes laskis ta katelde all tule kustutada. “Forward” suundus marsspurjede, kliivri ja fokkpurjega Farveli neeme poole.
18. aprillil kell kolm pärast lõunat märgati valget, mitte eriti tihedat, kuid säravat polaarhoovust, mis eraldas järsult mere taevast. Ta saabus arvatavasti mitte Davise väinast, vaid Gröönimaa idarannikult, sest jää eelistab hoiduda Baffini lahe lääneossa. Tunni aja pärast liikus “Forward” juba polaarhoovuse üksikute jääpankade vahel. Isegi kohtades, kus hoovus oli kõige tihedam, allusid üksteise vastu surutud jääpangad lainetuse mõjule.
Järgmisel hommikul päikesetõusu ajal juhtis vahimadrus tähelepanu ühele laevale: see oli “Valkiria”, Taani korvett. “Valkiria” sõitis “Forwardi” suunas, minnes Newfoundlandi saarele. Väinast tulev hoovus andis end tunda ja Shandon oli sunnitud purjesid juurde heiskama, et edasi jõuda.
Komandör, doktor, James Wall ja Johnson olid kogunenud ahtritekile, et uurida hoovuse suunda ja tugevust. Doktor küsis, kas on tehtud kindlaks, et see hoovus esineb ühesugusena terves Baffini lahes.
“Kahtlemata,” vastas Shandon, “ja purjekad näevad palju vaeva, et temast jagu saada.”
“Seda enam,” lisas James Wall, “et teda kohtab niihästi Ameerika idarannikul kui Gröönimaa läänerannikul.”
“Näete, ja see õigustabki loodepoolse läbipääsu otsimist,” tähendas doktor. “Hoovuse kiiruseks on umbes viis miili tunnis ning raske on oletada, et ta algaks mõne lahe põhjast.”
“See muutub usutavamaks veel seepärast, et kuigi see hoovus suundub põhjast lõunasse, kohtame Beringi väinas lõunast põhja kulgevat hoovust, mis ilmselt samast väinast alguse saab,” sõnas Shandon.
“Selle põhjal, mu härrad,” tähendas doktor, “võib oletada, et Ameerika on polaarmaadest täielikult eraldatud ja et Vaikse ookeani veed jõuavad, tehes ringi ümber oma rannikute, Atlandi ookeani välja. Pealegi annab Vaikse ookeani kõrgem tasapind tema vetele omakorda võimaluse voolata Euroopa meredesse.”
“Ent seda teooriat peaksid tõestama faktid,” tähendas Shandon. “Kui neid on esinenud,” lisas ta mõninga irooniaga, “siis meie universaalne teadlane peaks neid tundma.”
“Miks ei,” vastas doktor mõnusa rahuloluga. “Kui teid huvitab, võin teile öelda, et Davise väinas haavatud vaaladest on mõned saadud hiljem kätte Ida-Aasia rannikutel, kusjuures neil oli veel küljes euroopa päritoluga harpuun.”
“Kui nad ei läinud ümber Kap Hoorni või Hea Lootuse neeme, siis ümber Ameerika põhjaranniku pidid nad ikkagi minema. Selle vastu te vähemalt vaielda ei saa, doktor,” tähendas Shandon.
“Et teid täielikult veenda, armas Shandon,” lisas doktor naeratades, “võiksin tuua veel mõningaid fakte: näiteks kubiseb Davise väin triivivatest puudest, mille hulgas leidub lehtmände, haabu ja veel teisi soojade maade puuliike. Me teame, et Golfi hoovus ei lase neil puudel väina pääseda, aga et neid siiski seal
Fahrenheiti järgi.
Jääsära – suurte jääväljade kohal esinev eriline särav atmosfääri värvus.