Kapten Hatterase seiklused. Jules Verne
peale võtsid kuulujutud, oletused ja kartused veelgi suurema ulatuse, kuid see ei seganud “Forwardi” vettelaskmist, mis toimus 5. veebruaril 1860. Kaks kuud hiljem oli laev täiesti sõidukorras.
15. märtsil, nagu kapten oma kirjas oli teatanud, saabus Edinburghist rongiga Liverpooli Richard Shandoni nimele taani tõugu koer. Loom näis tige, kartlik, isegi pisut sünge ning tal oli kummaline vaade. Tema kaelarihmal seisis nimi “Forward”. Komandör viis ta veel samal päeval laevale ning teatas ta kättesaamisest Livornosse, kirjas märgitud initsiaalidele.
Nüüd oli siis “Forwardi” meeskond täielik, kui kapteni puudumist mitte arvestada. Nimestikku kuulusid: 1. – kapten K. Z.; 2. – Richard Shandon, kapteni abi; 3. – James Wall, kapteni teine abi; 4. – doktor Clawbonny; 5. – Johnson, pootsman; 6. – Simpson, harpuunija; 7. – Bell, puusepp; 8. – Brunton, peamehaanik; 9. – Plover, mehaanik; 10. – Strong (neeger), kokk; 11. – Foker, polaarloots; 12. – Wolsten – relvameister; 13. Bolton, madrus; 14. – Garry, madrus; 15. – Clifton, madrus; 16. – Gripper, madrus; 17. – Pen, madrus; 18. – Waren, kütja.
IV PEATÜKK
KOER KAPTENIKS
Jõudis kätte 5. aprill, teeleasumise päev. Doktori pardalevõtmine rahustas veidi meeste meeli. Kuhu Clawbonny läks, sinna julges igaüks järele minna. Kuid enamikku madruseid valdas siiski ärevus. Kartes, et mõni neist võib ära joosta, oli Shandoni ainsaks sooviks kiiremini merele jõuda. Kui kallas enam ei paista, küllap siis ka meeskond talle allub.
Doktor Clawbonny kajut asus ülateki tagumises osas, võttes enda alla terve ahtrilaiuse. Kapteni ja tema abi kajutid olid eespool ja ka neist pääses tekile. Kapteni kajut lukustati pärast seda, kui sinna olid paigutatud üksikasjalises loetelus märgitud mitmesugused instrumendid, mööbel, reisiriided, raamatud, tagavarariided ja tööriistad. Vastavalt tundmatu korraldusele saadeti kajuti võti talle Lüübekisse. Seega oli ainult kaptenil endal võimalus oma kajutisse pääseda – asjaolu, mis ei meeldinud Shandonile, sest see vähendas ta väljavaateid jääda laeva komandöriks. Mis puutub tema oma kajutisse, siis selle ta oli täielikult kohandanud kavatsetavaks sõiduks, teades täpselt, mida polaarretkel vaja läheb.
Wall leidis endale eluaseme kubrikus, kus oli ka madruste avar magamisruum. Mehed tundsid end seal suurepäraselt. Ühelgi teisel laeval ei oleks neid kahtlemata nii mugavalt majutatud. Nende eest hoolitseti, nagu oleksid nad olnud hinnaline laadung. Ühise eluruumi keskel seisis tohutu suur ahi.
Doktor Clawbonny tundis end laeval täiesti nagu kodus. Ta asus oma kajutisse juba 6. veebruaril, laeva vettelaskmisele järgneval päeval.
“Õnnelikem kõigist loomadest,” sõnas ta, “on tigu, kes ehitab endale karbi oma tahtmise järgi. Mina püüan olla mõistusega tigu.”
Teokarbi kohta, kust elanik niipea ei lahku, nägi ta tuba tõesti kena välja. Teadlase või lapse siira rõõmuga paigutas ta kohale oma teadusliku pagasi. Oma raamatud, herbaariumid, alajaotustega kastikesed, hinnalised instrumendid, füüsikaaparaadid, termomeetrite, baromeetrite, niiskusemõõtjate, sademetemõõtjate, kompasside, sekstantide, kaartide ja plaanide kollektsioonid, pulbrid ja pudelikesed ning oma täiusliku reisiapteegi seadis ta sellisesse korda, et Briti Muuseum oleks võinud tunda kadedust. Tema kuue ruutjala suuruse põrandapinnaga kajut sisaldas hindamatuid rikkusi. Doktoril tarvitses vaid sirutada käsi, sealjuures kohta vahetamata, ja juba ta oligi kas arst, matemaatik, astronoom, geograaf, botaanik või konhioloog.
Peab tunnistama, ta oli uhke oma otstarbekale majapidamisele ja õnnelik oma kõikuvas pühapaigas, kuhu oleks mahtunud ainult kolm ta kõige kõhnemat sõpra. Sõpru voolas muide siia varsti kokku nii rohkearvuliselt, et see muutus juba tüütavaks isegi niisugusele kannatlikule inimesele nagu doktor, ja ta oli sunnitud ütlema vastupidiselt Sokratesele:
“Mu maja on väike, kuid andku taevas, et ta kunagi ei oleks sõpru täis.”
“Forwardi” kirjelduse täiendamiseks piisab, kui lisada, et suure taani koera kuut oli ehitatud otse müstilise kapteni kajuti akna alla. Kuudi metsikule elanikule aga meeldis rohkem jalutada vahetekil ja kiiluruumis. Teda näis olevat täiesti võimatu kodustada ja tema kummalistest harjumustest ei saanud keegi jagu. Tihti, peamiselt öösiti, oli kuulda ta meeleheitlikku ulgumist, mis laeva sügavusest võikalt vastu kajas.
Kas ta igatses oma eemal viibivat peremeest? Või tundis ta vaistlikult, et läheneb ohtlik reis, ja aimas juba ette kõiki saabuvaid raskusi? Madrused kaldusid viimase oletuse poole; nii mõnigi neist küll naeris selle üle, kuid pidas koera siiski saatanlikuks loomaks.
Pen, muide väga toores mees, sööstis teda ühel päeval püüdma, ent kukkus nii õnnetult vastu ankrupeli serva, et lõi endale sügava haava pähe. Teadagi arvati see juhtum fantastilise looma süüks.
Clifton, kõige ebausklikum inimene meeskonnas, tegi ebatavalise tähelepaneku. Ta märkas, et kui koer oli teki ahtriosas, jooksis ta alati sealpool, kust puhus tuul; hiljem, pärast avamerele jõudmist ja priki loovides vahetas kummaline loom iga kursimuutmise järel oma asukohta, hoides end vastu tuult, täpselt nagu “Forwardi” kaptengi oleks teinud.
Doktor Clawbonny, kes oma maheda meele ja hellitustega oleks taltsutanud isegi tiigri, püüdis asjatult võita koera poolehoidu; ta ainult raiskas aega ja kaotas sellegi, mis oli saavutanud.
Loom ei reageerinud muide ühelegi jahikalendris esinevale koeranimele. Et ta aga näis pardal valitsevaid kombeid hästi tundvat, andsid madrused talle nimeks Kapten. See koer oli kindlasti varem merd sõitnud.
Nüüd mõisteti pootsmani imelikku vastust Cliftoni sõbrale, ja seda, miks see leidis uskujaid. Nii mõnigi kordas seda vastust naerdes ning ootas, et koer võtab ühel heal päeval taas inimese kuju ja hüüab kõlaval häälel käsklusi.
Richard Shandon midagi taolist ei oodanud, kuid ta oli väga rahutu. 5. aprilli õhtul, päev enne ärasõitu, vestles ta doktori, Walli ja pootsman Johnsoniga ühiskajutis sellel teemal.
Kõik neli nautisid juba kümnendat grokki, mis pidi muidugi jääma viimaseks, sest Aberdeenist tulnud kirjas esitatud nõude kohaselt pidi terve meeskond, kaptenist kuni kütjani, koosnema täiskarsklastest, teiste sõnadega – nad ei leia pardalt ei veini, ei õlut ega muid kangeid jooke, välja arvatud ainult haiguse puhul arsti ettekirjutusel.
Juba tund aega keerles jutt ärasõidu ümber. Kui kõik lõpuni kulgeb kapteni instruktsioonide kohaselt, saab Shandon järgmisel päeval temalt kirja viimaste juhtnööridega.
“Kui see kiri ka kapteni nime ei sisalda, siis sihtsadam peab seal ikkagi olema,” sõnas Shandon. “Me ei tea ju muidu, kuhu sõita.”
“Mina teie asemel, Shandon, sõidaksin välja ka ilma kirjata, ausõna. Küll ta meile järele jõuab, olen selles päris kindel,” lausus kärsitu doktor.
“Teie ei kahtle kunagi milleski, doktor. Aga missuguse ilmakaare suunas te purjetaksite, palun väga?”
“Loomulikult põhjapooluse suunas. Iseenesestki mõista, selles pole üldse võimalik kahelda.”
“Pole võimalik kahelda!” kordas Wall. “Aga miks mitte lõunapooluse suunas?”
“Lõunapooluse suunas!” hüüatas doktor. “Ei iialgi! Kas tõesti kapten oleks tulnud mõttele saata prikki läbi terve Atlandi ookeani? Võtke ometi vaevaks pisut järele mõelda, kallis Wall.”
“Doktor oskab ka alati kõigele vastata,” lausus Wall.
“Suundumegi põhja poole,” tähendas Shandon. “Aga ütelge, doktor, kas läheme Teravmägedele või Gröönimaale, või siis Labradori või Hudsoni lahte? Ja kui kõik teed ka peaksid kulgema ühte sihtpunkti, nimelt läbipääsmatute jäämägedeni, on neid ikkagi rohkesti ja ma ikkagi ei teaks, missugust valida. Kas teie oskate sellele küsimusele õiget vastust leida, doktor?”
“Ei,” vastas doktor õnnetuna, et jäi vastuse võlgu. “Aga mis te siis lõppeks teete, kui te kirja ei saa?”
“Ei