Helleri hind. Katrin Oja
üle – see oleks ideaalne variant. Midagi, mis George’i kahtlemata rõõmustaks, lõppude lõpuks on see passiivirännaku soovitud tulemus ja samas midagi, mis ei oleks Luna jaoks nii lõplik, läbilõikav ja armistav, sest Margaret jääks alles. Teda võiks juhuslikult kohata Kodu terrassil ja Lunale jääks õigus kutsuda teda mõnikord sushit sööma või varbaküüsi lakkima või mis iganes see on, mida Lunale meeldib oma tuttavate naistega teha.
Luna katkestab mu taasalanud sisekeskustelu säästlikult süütu suudlusega huultele ja kaob uksest välja. Paari sekundi pärast näen aknast, kuidas ta oma punastesse tennistesse kätketud imelistel jalgadel kergelt tantsiskleval sammul nurga taha kaob.
2
Umbes tund aega hiljem on minu kord mööda korterit tammuda ja asju kokku otsida, ainult et mul on neid Lunast tunduvalt vähem ja nad kõik mahuvad taskutesse – sigaretid, tikud, rahakott, telefon, päikeseprillid. Seisatan enne ukse avamist paariks hetkeks peegli ette ja vaatan ennast pealaest jalatallani üle. Nimetan ennast ära, loen ennast ette, tajun seda, et ma olen füüsiliselt olemas, et mul on varbad, sõrmed, munn ja huuled. Peatun korraks sellel, millise tunde tekitavad mu nahka puudutavad riided ja korjan endale sügavalt silma vaadates välja hetkel domineerivad emotsioonid. See on osa minu ettevalmistusrituaalist, enne kui ma oma rändajaga kokku saan. See on veidi gei ja väga emo, aga elu on juba kord selline. Peale selle on see üks George’i heakskiidetud eemaldumisnippidest, viisidest, mille abil ma tagan selle, et ma mäletan, et mina olen mina ja teine inimene on teine inimene; meetod, millega ma suudan ennast oma rändurist enamasti piisavalt distantseerida, et tema abistamisel mitte segadusse sattuda.
Peeglist vaatab mulle vastu kergelt muigav, võrdlemisi rahulolev, laisalt silmi kissitav Heller.
Mina, Heller.
Näen võrdlemisi hea välja.
1,82 meetrit, 72 kilogrammi.
Tihedad, tumedad kulmud.
Rohelised silmad.
Sirge nina, hetkel punaseks põlenud.
Sügava, pisut plikaliku kaarega huuled.
Pruunid, lõualuuni ulatuvad juuksed. Kammimata – seda on nad alati.
Kerge lohk lõuas.
Must V-kaelusega T-särk, see on korduvalt pestud ja pehme, aga ei ole veel räbal. Ma ei mäleta, kust see pärit on. Lõhnab pesupulbri, sigarettide, apelsiniõie eeterliku õli ja Luna järele. Treenitud käed, aga kitsamapoolsed õlad.
Vasakust särgivarrukast piilub osa mu tattoost, mis lõppeb mõned sentimeetrid enne küünarnukki, see on ümber mu biitsepsi mässitud räbalduva köie tätoveering, samasugune on ümber parema randme, vasaku reie ja parema pahkluu. See oli ammu. See on pikk lugu.
Pleekinud karvadega päikesepõlenud käsivarred.
Parema randme ümber on musta nahast rihma ja mitme pandlaga kell. Selle kinkis mulle George kolm aastat tagasi, aga ma tean, et Luna valis selle välja.
Pikad sõrmed, laiad sõrmeküüned, veresooned käeseljal on selgelt näha. Eriti siis, kui on palav ja täna on väga palav. Õhk on niiske ja kuum – kleepub tihke ja kammitsevana su ümber, nagu kellegi ahne suu.
Kitsad puusad, pigem peenikesed jalad. Mustad kitsad Dieselid, aga mitte skinny’d, rihma ei ole. Tumepruunid madalad kauboisaapad, ka Dieselid. See on juhus. Ma armastan neid saapaid, juba ainuüksi nende saabaste kandmine aitab mul ennast maandada, sest neid kandes on raske unustada, et su jalad puudutavad igal sammul maad. Et gravitatsioon hoiab sind, nagu iga teistki.
Tõmban sügavalt hinge ja vaatan endale otse silma. Nopin oma hetkeolu nurgakivid välja ja seon igale mõttes sõlme peale, nagu hajameelne teeb oma taskurätiga, et see talle meenutaks midagi, mida ta kindlasti tegema pidi. Kõnnin kööki, valan Madaamile värsket vett ja krõbuskeid.
Ja ma olen valmis uksest välja astuma, kõndima need mõnisada meetrit Koju, kus mind ootab esmalt tavapärane jutuajamine George’iga ja seejärel pärastlõunane seanss Patrikuga.
Kodu on suur heleroosaks värvitud kahekorruseline maja, mille ümber on linnaosa arvestades võrdlemisi avar, viljapuude ja hoolitsetud muruga aed. Umbes poolel teel hargneb kellanupu ja kaameraga varustatud väravast eesukseni viiv kividest laotud teerada kaheks ja kitsam haru teeb aupakliku ringi ümber maja ning viib tagaukseni. Just selles hargnemiskohas tabab mind täna veider kõhutunne, mis sunnib mind seisatama ja selja taha vaatama. Värav minu järelt on sulgunud, kõik on vaikne ja rahulik. Rada palistavad puusakõrgused laternad, mis praegu, augustis, lähevad põlema õhtul kell kaheksa. Muru on hiljuti niidetud, ilmselt täna hommikul. Huvitav, kes seda tegi? Kas haldusfirma? Või mõni ränduritest oma vajaliku füüsilise puhastuse programmi raames? Tõmban suure suutäie magusat rohelist õhku ja püüan kõhutunnet tõlgendada. Veidrust paigutada. See ei õnnestu. Kõik, mida ma näen, haistan ja kuulen, on perfektses harmoonias, täiuslikult ootuspärane ja hindamatult rahumeelne. Aga ärev kõhutunne jääb. Kehitan õlgu ja loobun põhjuste otsimisest ning luban kõhutundel mind vedada. See sunnib mind jalapealt kitsamale rajale pöörama ja tagaukse juurde minema. Ma ei lase ennast sellest ülemäära häirida, seda juhtub empaatidega sageli. Empaat, näed, ma olen alles paar sammu George’i territooriumil ja ma kasutan juba terminoloogiat. Ma vihkan tegelikult seda sõna, seda nime, seda määratlust ja silti. Kuigi see on see, mis ma olen ja mul ei ole midagi selle vastu – mulle lihtsalt ei meeldi iseendast ja Lunast seda sõna kasutades mõelda. Aga George ütleb, et see on oluline, ja nagu alati, suudab ta mind mõjutada, tundub, et umbes viiekümne meetri kauguselt. Turtsatan ja kougin taskust tagaukse võtme, kui see just hetk enne, kui ma lukuauguni jõuan, avaneb. Minu ees seisab leebelt naeratav George, jalas kummalised idamaised sussid, naturaalvalged, linased nööriga püksid ja seljas must linane nööpideta ja pika kaeluselõhikuga särk. Ta pikad, arutult blondid juuksed on hobusesabas ja särgikaelusest paistavad naharibad, mille küljest ripuvad tema kristallid ja talismanid.
„Oi, Heller,” ütleb George meeldivalt ja ma ei saa aru, kas ta ootas mind, teades või olles näinud, et ma tagaukse kaudu tulen, või on ta üllatunud mind siitkaudu sisenemas nähes.
Surume kätt ja ma astun sisse, ta pöördub kandadel ja kõnnib piki savipunast koridori. Järgnen talle sõnatult, osa mu tähelepanust on millegipärast endiselt mind just äsja tabanud ja tagaukseni nihutanud kõhutundel. George kõnnib oma nahksussides vaikselt nagu loom, suhteliselt suur saavutus, arvestades, et ta kaalub üle üheksakümne kilo.
Panen tähele, et George juhib meid oma kontorisse välisukse ette jäävat trepihalli vältides, sulgeb ukse tihedalt ja lülitab kohe muusika sisse. Ta asetab õlilambi alla küünla ja süütab ühe väikese seinalambi. Seisan akna all lösutava tugitooli ees ja jälgin küsivalt ta toimetamist. George teab seda, aga ei vaata minu poole, enne kui on ringisebimise lõpetanud ja ruumis valitseb täielikult tema valitud õhkkond – heli, valgus, lõhn. Ta naeratab veel korra ja me istume nii, nagu me alati istume: George sellele tugitoolile, kust avaneb vaade värava poolt tulevale teerajale, ja mina sellele, kust avaneb vaade majaseina kallistavale lillaõielisele elulõngale.
„Kuidas Lunal Margaretiga läks?” küsin ma elulõngale keskendudes.
George’i küünarnukid on tugitooli käetugedel ja ta puudutab mõlema käe sõrmeotsi järgemööda teineteise vastu, pöialdest väikeste sõrmedeni ja tagasi. Tap-tap, tap-tap. Ootan, et ta vastaks, aga ta ei tee seda, kuni mul hakkab ebamugav. Ilmselt olen ma teda oma küsimusega kuidagi pahandanud: George on inimeste mugavustsoonide vahel laveerimise ekspert. Kui mul on ebamugav, siis ta tahab, et mul oleks ebamugav. Võitlen sooviga pea longu lasta ja pattu kahetseda. Lõppude lõpuks olen ma juba suur poiss. Nihutan oma pilgu elulõngalt George’i sõrmedele ja lasen sel tema tap-tap-idega kaasa hüpata.
Mõned hetked veel ja George hakkab rääkima.
„Kas sa tead, et holistilises meditsiinis usutakse, et sõrmed ja varbad esindavad elu üksikasju? Ritale meeldib sellest rääkida, ise ma olen seda alati lihtsakoeliseks pidanud, aga võibolla selles idees siiski on midagi,” ütleb ta ja tema hääl on sile, ühtlane, pehme. Armastusväärne, aga ebasõbralik. Nii et mul oli õigus – ta on pahane.