Helleri hind. Katrin Oja
ta enda ja meie vahele segaja paigutanud ja nii ei jõua lained infoga meieni. Aga ma tean ikkagi, sest empaat on tundlik nii nähtamatule kui ka nähtavale, sellele, mis on kõigile lugemiseks valla. Kehakeelele, hääletoonile, liigutustele, sõnadele, mida inimene otsustab kasutada; sõnadele, mida ta valib vältida; loogikale, mida ta järgib. Ka seda õpetas mulle George. „Täielikult arenenud empaat loeb 360 kraadi ulatuses,” ütles ta. Ja George teab, et ma tean, see ongi nii mõeldud. George’iga ei ole asi kunagi varjamises, teesklemises või näitlemises. George’iga on asi kontrollis. Kui ma tean, et ma pahandasin teda, siis on see nii mõeldud. See, et ma tean, on minu karistus. Või osa sellest.
George on oma alustatud jutlustusse pausi teinud, et lasta mul oma järeldusteni jõuda. Ta naeratab vaevumärgatavalt, kui näeb, et ma olen kohal. Aga ma ei ole ikka veel valmis pead norgu laskma.
„Pöial esindab väidetavalt intellekti; nimetissõrm – „mina” ja hirmu; keskmine sõrm – viha ja seksuaalsust; nimetu sõrm – liitusid ja muret, väike sõrm – perekonda ja teesklemist,” jätkab George ja jälgib mind teraselt. Mina jälgin endiselt ta sõrmi, nagu kassipoeg lõngakera.
„Ja kui sa mõnda neist vigastad, siis viitab see allasurutud pahameelele pisiasjade pärast,” lisab ta ja ma lõpetan ta sõrmede jälgimise ning vaatan talle otsa. Kuhu ta sellega jõuda tahab?
„Noh umbes nii, et käed teevad üht ja teadvus hekseldab sel ajal millegi muu kallal.” Ta naeratab ja ta hääl on järjest sõbralikumaks muutunud. Olen segaduses.
„Täna otsisin ma Lunat, me olime kokku leppinud, et me sööme koos hommikust, aga teda ei olnud kusagil.” George lõpetab sõrmedega mängimise ja katsub veidi hajameelselt läbi särgi üht oma kaelas rippuvatest kristallidest.
„Ma olin mures, ta ütleb mulle tavaliselt, kui ta kuhugi läheb. Seega ma olin hajameelne ja jätsin väikese sõrme sahtli vahele,” lisab ta natuke nukralt ja vaatab siis minu süles lebavaid käsi.
Neelatan. Lasen pea longu. Sest ma tunnen ennast nüüd tõesti süüdi, mitte selles, et Luna minu juures käis, isegi mitte selles, et George oli mures ja hajameelne ning jättis oma perekonnasõrme sahtli vahele, vaid selle pärast, et ma arvasin, et George üritab mind lihtsalt profülaktika mõttes suruda.
George laseb mul mõne hetke longuspäi norutada, enne kui püsti tõuseb ja külmikust kaks pudelit vett toob. Ta ulatab ühe mulle ja vastab ükskõiksel, pisut pettunud toonil mu esialgsele küsimusele, täpsustamata, et see on see, mida ta teeb. Aga ma saan aru.
„Nad ei ole veel lõpetanud,” ütleb ta uuesti maha istudes.
Joon oma vett ja tunnen ennast halvasti.
„Luna oli hommikul minu juures,” pakun George’ile vabatahtlikult, sest patukahetsus on puhastav. Süütunne George’i ees annab pisut järele, aga selle asemele sigineb veidi reeturitunnet Luna pärast.
George noogutab isalikult ja pöörab oma pilgu tagasi mu nüüd külmahigist veepudelit pigistavale käele. „Sõrmedest rääkides,” ütleb ta ja need neli lonksu vett, mille ma just alla neelasin, ähvardavad tagasi tulla, „milliseid sa täna Lunaga kasutasid?”
Jõllitan teda, ilmselt avatud suuga. George naeratab maailma kõige valgemat, puhtamat, patust priimat naeratust ja vaatab mind kalginõudliku pilguga ning näib tõsimeeli vastust ootavat.
Mõne hetke pärast tõstan abitult parema käe nimetissõrme, keskmise sõrme ja nimeta sõrme ja hoian neid minu ja George vahel õhus nagu lippu. Valget alistumislippu. Üle muusikasse tekkinud vaiksema koha kostab trepihallist millegi koliseva kukkumine kivipõrandale ja järsk uksepauk.
George noogutab, joob pisut vett. Laseb mul ennast koguda, järeldustele jõuda, tänase õppetunni salvestada ja selle eest tänulik olla. Oma tõlgenduse lisab ta võibolla kunagi hiljem, mingis kontekstivälises situatsioonis, et seeläbi mind korra veel raputada. Aga hetkel ma tean, et see oli kaks ühes. Minu karistus küsimuste küsimise eest, selle asemel, et vastuseid oodata, ja tema meeldetuletus, et ta teab kõike. Luna kuulub talle.
Ta kõnnib kirjutuslaua juurde, võtab sülearvuti ja tuleb tagasi, siis küsib ta muretult: „Täna on sul Patrik? On sul sellega mingeid muresid? Tahad midagi arutada?”
Ja mina vastan peaaegu sama muretult: „Vist mitte, ta ei suuda endiselt vastu võtta teadmist, et välised asjad ei põhjusta ta viha. Me oleme viimased paar korda peamiselt rääkinud ja lõpetuseks koos mediteerinud. Sellest, mis sa eelmine nädalal soovitasid, piisab endiselt. Aga tal läheb paremini, ma ei ole pidanud sekkuma ega ta reaktsioone kohendama, ma teen lihtsalt aeg-ajalt meie jutuajamisse pausi, et ta tähelepanu tema reaktsioonidele ja emotsioonidele juhtida,”
George noogutab.
Mingi osa minus tunneb kahetsust, et mul ei ole saba, mida entusiastliku kutsikana liputada.
„Nii et sul on kõik kontrolli all,” ütleb George kõrvale vaadates ja ninajuurt sügades. See ei ole küsimus, see on konstateering.
Noogutan, oleksin tahtnud, kiitust kuulda.
„Ma soovitasin talle tšakraanalüüsi, ta paistis sellest huvitatud olevat. Kas ta võttis sinuga ühendust?” lisan lootusrikkalt.
George vaikib, sest loeb midagi süvenenult oma sülearvuti ekraanilt. Tõstab pilgu ja noogutab.
Mina noogutan samuti, joon vett, tajun selle külmust mööda neelu alla voolamas, vaatan oma elulõnga, sõrmitsen läbi kodus peegli eest teadvusesse seotud sõlmed. Selleks ajaks kui George oma kabineti ukse lahti teeb, olen ärksam, vähem rahulolev. Noogutan iseendale. See ka veel, kolm ühes. George tahtis mind äratada, et ma Patrikule parem teejuht oleksin.
„Heller,” ütleb George, enne kui ma ukse enda järelt sulgeda jõuan. Vaatan üle õla tagasi. Ta istub laua taga ja tõstab mingeid pabereid ühest virnast teise.
„Täna on reede,” lõpetab ta oma lause, ega tõsta pilku.
Noogutan. Tõepoolest. Tõepoolest on täna reede.
3
Kõnnin George’i juurest otse trepihalli, aga seal ei ole kedagi. Kondan ruumist ruumi ja otsin Lunat, püüan kõhutunnet tegudele utsitada, aga mind tervitab kõikjal, kuhu ma pöördun, ainult vaikus. Vaatan kella ja mul ei ole rohkem aega, sest umbes kümne minuti pärast on Patrik siin, ja isegi, kui ta jääb hiljaks nagu tavapäraselt, on see napilt piisav, et ennast tema jaoks valmis panna.
Lesin kollases toas põrandal ja vahin mulle aknast paistvat taevasiilu. Ma olen George’i, Luna, Margareti ja elulõnga küsimused kontrolli ning elu ja ande kohta, enam-vähem rahuldavate tulemustega läbi vaadanud ja ära paigutanud. Kollane tuba on ainuke koht, kus Kodus suitsetada võib, seetõttu kohtume me Patrikuga alati siin.
Rap-tap-tap, kuulen ma Patriku sõrmenukke uksel ja seejärel seisab ta minu kohal, kaks kohvilõhnalist papptopsi käes ja vaatab naeratades alla. Ta on jälle oma naeruväärselt kitsastes hallides teksastes, mille puhul mul aimugi ei ole, kuidas ta need jalga ja jalast ära saab, oma kohustuslikus, silmile lükatud hipsteri kaabus ja suure raamiga prillides. Patrik on üks kahest mu praegusest rändurist, aktiiv. Või noh, nagu George alati rõhutab, ei ole niipidine määratlus korrektne. Patrik on Patrik, kes iganes ta hetkel ajas ja ruumis on, lihtsalt momendil olen mina ta teejuht, olen seda olnud viimased kolm kuud ja esialgsete plaanide järgi olen seda mõned kuud veel. Ja Patrikust on vaikselt saanud midagi mu sõbralaadset. Mida iganes määratlus „sõber” ka ei tähendaks. Patrik on mees, kes peale meie igateisipäevastele ja – reedestele kohtumistele siin ilmub aeg-ajalt mu korteri ukse taha või helistab ja ütleb, et ta on jätnud mulle piletid, kutse, käepaela või mingi muu säärase staatusesümboli, mida asjaolu, et tema pilt oli iga teise teismelise tüdruku, iga kolmanda teismelise poisi ja iga neljanda ema kapiuksel, võimaldab.
„Patrik,” ütlen ma sõbralikult ja osutan enda kõrval vedelevale padjale, mis lubaks tal, kui ta seda sooviks, samuti pikali visata ja pisut teistsugust, aga peaaegu samasugust taevasiilu, kui mulle paistab, nautida.
„Heller,” ütleb Patrik vastu, kükitab, asetab kohvitopsid neile mingit tähelepanu