Kameeleonmees. Ketlin Priilinn
löödud ja rabatud. Mõlema noore politseiniku jaoks oli see esimene mõrvajuhtum.
Sest jah, just mõrvaga neil tegemist oli, see oli saanud selgeks praktiliselt kohe. Keegi oli virutanud Mirko Johansonile selja tagant kõva obaduse vastu pead, võimalik, et mitu obadust. Mõrvarelva tema juurest ei leitud, kuid tõenäoliselt oli tegemist mingi nüri esemega. Esialgu olid nad kõik kindlalt arvanud, et küllap on tegemist lihtlabase rööviga, ent peatselt võttis kogu lugu üpriski kummalise ilme. Mehe rahakott koos sularaha, pangakaartide ja isikutunnistusega – tänu sellele nad tema isiku nii kiiresti tuvastasidki – olid alles, samuti jäme kullast kaelakett, kadunud oli vaid mobiiltelefon. Seega tuli röövivariant tõenäoliselt kõrvale heita, sest milline varas tapaks inimese ainuüksi mobiili pärast, kui tal oleks võimalik võtta samalt inimeselt tunduvalt väärtuslikumaid asju? Siiski, täielikult välistada seda muidugi ei saanud, inimesi oli mõrvatud ju isegi tühisemate asjade pärast. Mitu teist imelikku asjaolu vajas samuti selgitamist ja tõtt-öelda polnud Silveril aimugi, kust otsast seda sasipundart üldse harutama hakata. Ta kahtles sügavalt, kas temasugune algaja üldse oli õige inimene nii tõsise ja keerulise asjaga tegelema. Kuid boss, Karl Tuhkmets, oli uurimise juhtimise talle ja Marekile usaldanud ning palunud noormeestel näidata, mida nood suudavad. Kõigile raskustele ja ebameeldivustele vaatamata oli see suurepärane võimalus. Jah, just seesama võimalus, millest ta siia tööletulekust saadik nii kangesti oli unistanud.
„Ma olen laupäevast saati samamoodi muudkui mõelnud,” kostis Silver lõpuks tujutult. „Ainult et kuskile see mõtlemine mind viinud küll ei ole.”
„Jah, selle naise jutust ei saanud ju targemaks miskit,” nõustus Marek. „Kas sulle ei tundunud ta kuidagi … noh, imelik?”
„Kas see pole mitte loogiline? Sa ise poleks imelik, kui keegi sulle lambist sellise uudisega ukse taha ilmuks?”
„Muidugi. Aga sellegipoolest. Selline hajameelne ja udupäine nagu tundus teine olevat.”
Silver ei vaielnud vastu. Midagi Grethel Rosenbergi olemuses näis tõesti kuidagi teistmoodi, naine oli jätnud kummaliselt ara ja eemaloleva mulje ning kõiki sõnu tuli temalt justkui tangidega välja kiskuda. Ja Marekil oli õigus ka selles, et need vähesedki sõnad ei aidanud neid uurimises eriliselt edasi.
„Rosenberg ütles, et tema teada ei olnud mehel vaenlasi,” lausus Silver mõtlikult. „Samas väitis ta, et ei tunne mehe sõpru peaaegu üldse ega isegi mitte tema sugulasi – sellest ma ei saa hästi aru. Kuidas sa elad inimesega koos ja ei tea absoluutselt, kellega ta läbi käib? Okei, vanemad, nagu ma aru saan, on tal surnud. Kõiki sõpru ei tea, ka okei, aga tema polnud neist ju isiklikult ühtegi näinud. Hea, et ta sedagi teadis, kus mees töötab!”
„Jah, no tegelikult ei oma see vist ju erilist tähtsust,” arvas Marek. „Võtamegi alustuseks ette tema töökaaslased seal sporditarvete poes, äkki saame midagi teada. Ehk ometi näkkab midagi, vähemalt ehk seda, mis asja tal sinna Toompeale oli. Et tal ka seda telefoni ei olnud, sealt oleksime kindlasti igasuguseid kontakte saanud!”
Silver noogutas mõtlikult. Teine imelik asjaolu lisaks telefoni puudumisele oligi see, et mees leiti varahommikul Toompea pargist, kus ta paar meetrit enne pinki kokku oli vajunud. Mida ta seal tegi? Grethel Rosenbergi sõnul oli ta elukaaslane reede või laupäeva õhtuti sageli sõprade pool napsitamas käinud ja sinna ööbima jäänud, kuid Toompea kohta ei osanud ta küll midagi arvata, nagu ka mitte selle kohta, kelle juurde konkreetselt tema mees seekord üldse läinud oli. Silverile jäi mulje, et eriti kursis ta oma elukaaslase käikude-tegemistega küll ei olnud ja need otsekui ei paistnudki teda eriti huvitavat.
Kolmandaks suureks mõistatuseks olid mehe taskutest leitud esemed. Nad olid leidnud tema koduse võtmekimbu ja paki pabertaskurätikuid, kuid lisaks veel massiivse meeste käekella, mis Gretheli sõnul kindlasti tema elukaaslasele ei kuulunud. Muidu nii kinnine, ebalev ja kõhklev naine oli selles täiesti veendunud olnud, ta polnud kella kunagi varem näinud. Kell oli pealt veidi kriimustatud ja selle rihm kulunud, mistõttu polnud tõenäoline, et mees oli selle äsja ostnud. Laenas ehk kelleltki? Milleks? Võis sellel üleüldse mingisugust tähtsust olla? Silver ei tahtnud seda eriti uskuda, kuid oma ameti jooksul oli ta selgeks saanud, et kontrollida tuli kõiki vähegi kahtlaseid asjaolusid. Niisiis tuli kella päritolu ja võimalik omanik kindlasti selgeks teha.
Peamurdmist tekitasid neile ka taskust leitud kaks kinopiletit ühe äsja linastunud action-filmi seansile mehe tapmisele eelnenud õhtul. Järelikult ei vastanud tõele Grethel Rosenbergi info, et mees oli lihtsalt mingi sõbra juurde viina viskama läinud. Ta oli käinud hoopis kinos. Kellega? Kuna pileteid oli kaks, viitas see justkui sellele, et ta oli käinud seal koos mõne naisega. Milleks muidu kaks piletit tema taskus, kui kaaslaseks olnuks vaid mõni sõber? Samas võis ta muidugi sõbrale ka välja teha või mingil põhjusel tolle pileti lihtsalt enda kätte võtta, nii et mingeid põhjapanevaid järeldusi siit veel küll teha ei saanud. Muidugi klappinuks kõrvalsuhte teooria üsna hästi pargis jalutamisega …
Kõige enam tekitas uurijates hämmastust aga üks pealtnäha tühine kokkukortsutatud pisike paberitükk. See oli kütusetšekk. Mees oli käinud eelmisel õhtul kell 21.47 – järelikult üsna varsti pärast kinost tulekut – Haabersti Statoilis ja tankinud oma autosse pea sada viiskümmend liitrit bensiini. Sada viiskümmend liitrit! Kuhu ta selle kõik oli pannud ja mis peamine – mille jaoks säärane kogus? Mis pikale teekonnale oli ta plaaninud asuda?
Autot ennast, 1998. aasta türkiissinist BMW-d, ei leidnud nad kusagilt. Nad olid läbi otsinud kõik Toompea läheduses ja kaugemalgi asuvad võimalikud ja võimatud parkimiskohad, kuid auto oli justkui maa alla vajunud. Muidugi plaanisid nad sõita sinna Statoili ja paluda näha turvakaamerate salvestusi. Põhiline lootus oli tuvastada, kas ja kes oli Johansoniga kaasas olnud. Samuti tuli küsida tol õhtul tööl olnud müüja käest, kas tollele oli mehe juures midagi kahtlast meelde jäänud. Need, nagu ka nood töökaaslased, tundusid aga kõik kuidagi kesised juhtlõngad ja Silveri sisetunne ütles, et ega need vist eriti kusagile edasi vii. Proovida aga loomulikult tuli, proovida leida ja uurida kõike tapetud mehega seotut.
Mis ometi võis olla tapmise põhjuseks? Kuna Rosenberg ei olnud teadnud suurt midagi mehe perekonnast, sõpradest ega kavandatavast autoreisist, siis loomulikult oskas ta veel vähem anda infot potentsiaalsete vaenlaste kohta. Naise teada polnud kellelgi mingit põhjust tema meest vihata, ammugi teda tappa soovida. Nad olid otsinud teavet mehe kohta kõigepealt oma andmebaasidest, seejärel guugeldanud, kuid ei leidnud midagi peale tema sünniaja, elukoha ja keskkooliaegsete olümpiaaditulemuste ning info, mis pärines spordipoe kodulehelt. Mees oli kohtulikult karistamata. Tal ei olnud kontot Facebookis ega üheski teises suhtlusportaalis. Ka tema kodusest arvutist ei leidnud nad midagi huvipakkuvat.
Pärast Mareki lahkumist lösutas Silver tükk aega lihtsalt oma toolis, keerutas end sellega ja vaatas aknast välja. Maja eest möödus parajasti üks keskealine paar, poisipeaga naine kõvasti oma mehel käe alt kinni hoidmas. See vaatepilt rikkus tema tuju veelgi, kuna tuletas meelde vanemaid, kelle juurde Kuusallu ta sel nädalavahetusel külla minna oli lubanud. Ehk võis ta nüüd ära ütelda, tuues vabanduseks ootamatult kaela langenud mõrvaloo?
Asi polnud selles, nagu ei saanuks Silver oma vanematega läbi või ei hoolinuks ta neist. Hoolis. Läbisaamine oli ka alati hea olnud. Noormees tundis end lihtsalt nende ees süüdi.
Ja miks ei olekski ta pidanud end süüdi tundma, kui ta oli oma ema-isa ainukese lapsena valinud igas mõttes sootuks teistsuguse tee ja eluviisi kui nemad?
Silveri ema-isa olid veendunud luterlased, kes palvetasid iga päev ning käisid igal pühapäeval kirikus. Siiski ei kuulunud kumbki vähimalgi määral sedasorti usklike hulka, kes teisi pöörata oleksid üritanud. „Usk on iga inimese enda asi,” oli Silver oma lapsepõlve jooksul sageli kuulnud isa mainimas. „Seda ei saa kellelegi peale suruda, igaüks peab ise oma tee selleni leidma.” Tema, Silver, ei olnud seda teed vist senini päriselt leidnud. Ei, ei saanud öelda, nagu poleks ta Jumalasse üldse uskunud. Vist isegi uskus, kuid tema usk oli erinevalt vanemate omast leige, ta ei mäletanudki enam, millal ta viimati oli palvetanud – vist millalgi lapseeas – ja kirikusse jõudis ta üksnes jõulude ajal ja sedagi vaid koos vanematega. Ka ei olnud ta Lili-Hannaga abielus