Kameeleonmees. Ketlin Priilinn
on ta ikkagi liiga naiivne ja usaldav olnud. Kõik viitas ju sellele, et Mirko sai seal kellegagi kokku.
„Millal sina viimati Mirkot nägid?” küsis Grethel. Ta ei saanud enam üldse aru, mis toimub – kuidas oli ta nüüd järsku võimeline selle naisega rääkima, kui muidu suutis ta vaevu naabrinaisele tere öelda ning pages ta eest kärmesti korterisse? Lili-Hannast aga õhkus mingisugust kodust sõbralikkust ja temaga oli üllatavalt kerge suhelda.
Küsimuse peale kerkis Lili-Hanna näkku kerge puna. „See oli ammu,” vastas ta. „Nüüd tahtsin lihtsalt natuke uurida, et mis siis ometi võis juhtuda. Ma … ma ei usu eriti politseisse. Ja pealegi tahtsin ma sinuga tuttavaks saada.”
Grethel jõudis vaevalt mõelda, mispärast too võõras poolsugulane temaga tuttavaks saada oli tahtnud, kui järsku uksekella kärsitu helin ta võpatama pani. „Sulle tuleb külaline? Ma pean niikuinii minema hakkama,” märkis Lili-Hanna. „Jätan sulle oma numbri, kui tahad, võid mulle alati helistada. Võiksime veel kohtuda.” Ta koukis oma kleidi taskust välja mingi vana poetšeki ja kritseldas laualt leitud pastakaga sinna oma nime ja telefoninumbri.
Grethel ajas end vaevaliselt ja väsinult püsti. Kes see nüüd veel siia oli tulemas? Mis päev see täna ometi on, kas tõesti ei saa inimene isegi enam rahus leinata? Korra käis tal peast läbi, et peaks öösärgi peale miskit tõmbama, kuid loobus sellest. Tema pole ju kedagi siia kutsunud, tal pole mingit vajadust ennast sättida. Uksekell helises taas, pikalt ja närviliselt. Järgmisel hetkel hakati ukse peale prõmmima. „Grethel! Oled sa seal?” See oli Gerhardi hääl. Naine ohkas ja tõmbas ukse lahti, mispeale venna hiiglaslik kogu otsemaid esikusse paiskus. „Miks sa telefoni välja oled lülitanud? Skype’is ei ole, meilidele ei vasta …? Ma olen ennast segaseks muretsenud su pärast!” Enne kui Grethel midagi vastata jõudis, peatus Gerhardi pilk Lili-Hannal, kes endale parajasti mantlit selga tõmbas ja teda oma roheliste silmadega rahulikult uuris. „Kes … mis …?” sattus Gerhard segadusse. „Mis toimub?”
„Gerhard, see on Mirko sugulane, Lili-Hanna,” ütles Grethel.
„Ja mida paganat ta siit tahab?”
Vist esmakordselt elus tundis Grethel venna otsekohesuse pärast piinlikkust. Ta tahtis midagi öelda, kuid Lili-Hanna jõudis ette. „Ta tahab tõde teada saada. Ja nüüd on ta juba lahkumas. Meeldiv tutvuda.” Kärme sujuva liigutusega oli ta oma nöörsaapad jalga tõmmanud ja kadus uksest välja. Gerhard vahtis talle vapustatult järele.
„Mis kuramuse sugulane? Sa lased mingeid jumala võhivõõraid oma korterisse?”
„Ta … Ma …” kogeles Grethel. „Ta tahtis Mirkost rääkida, arutada, mis võis juhtuda …”
„Mida on mingil võõral sinuga arutada?” Gerhard paistis olevat lausa raevus. „Minuga ei kõlba sul rääkida, minu eest kaod sa nagu maa alla ja sul on täiesti suva, et ma murest hulluks võin minna, aga mingisuguse võõra kaltsaka, mingi kuradima hipinäraka lased sa endale koju, nagu oleks ta sul mingi parim sõbranna …”
„Ära karju mu peale,” hüüdis Grethel pisarsilmil. „Sa ei saa üldse aru – ta ise samahästi kui tungis sisse. Ma magan päevad läbi, sellepärast ei ole ma sinuga suhelnud. Mul pole lihtsalt jaksu. Nagu polnud jaksu ka seda naist tõrjuda.”
Gerhard raputas pead ja pööritas silmi, nagu ei suudaks ta kuuldut uskuda. „Mis asja ta siin üldse nuhkis? Mis kuramuse tõde teada?”
„No et mis Mirkoga juhtus. Ta on tema onutütar.”
„Onutütar? Kas natuke nagu kahtlane ei ole, et mingi onutütar nüüd järsku välja ilmus? Kas sa ei arva, et ta võis valetada?”
„Misjaoks? Kes ta sinu arust siis võis olla?”
Gerhard koputas endale sõrmega vastu otsmikku. „Sa oled vahel ikka nii naiivne, et lihtsalt uskumatu. See oli sinu Mirko armuke, ma olen selles enam kui kindel.” Ta toetus seljaga vastu seina ja hingas siis sügavalt sisse. „Kuule – aga järsku just tema ise koksaski su mehe maha? Sellepärast tuligi nüüd siia luurama, et saada teada, ega keegi midagi ei kahtlusta.”
5
Silveri meelest võttis kogu see krempel järjest segasema ilme. Nad olid Statoilis ära käinud ja palunud näha sealse turvakaamera salvestusi. Kaamerast oli selgesti näha, kuidas Mirko Johanson sõidab oma autoga ette ja tangib osa kütust paaki ning osa kanistritesse. Tema kõrvalistmel võis näha kedagi meest, kes kahjuks kordagi autost ei väljunud ja seega ei saanud tema isikut kuidagi tuvastada. Johansonist endast sai see-eest päris hea ülevaate, kui ta tuli kauplusesse maksma oma kütuse eest ja justkui impulsi ajel leti äärest veel ühe suure šokolaadi haaras. Mees kandis samu rõivaid, milles ta päev hiljem surnuna oli leitud – tumedad teksased, must oranži äärega T-särk ja selle peal veel nahast jakk, musta värvi ja valged kirjad peal. Asja tegi huvitavamaks see, et enne kauplusest väljumist helises mehel telefon. Oli näha, kuidas ta kougib selle oma jakitaskust välja, võtab ukse poole lonkides kõne vastu ja tardub siis paigale. Seejärel kiirendab ta ootamatult sammu, väljub kauplusest ja peaaegu et jookseb oma autosse. Auto aga ei hakka kohe liikuma, vaid võib näha, kuidas Johanson seal sees tolle teise mehega millegi üle seletab ja aeg-ajalt kätega žestikuleerib. Teine näib vastavat samaga, igatahes tunduvad mõlemad ärritunud. Oli üsna ilmne, et selle põhjustas too äsjane telefonikõne.
Nüüd siis võis teha oletuse, et Johansoni oli tapnud kas too mees kõrvalistmel või siis helistaja. Kuidagimoodi oli tarvis mõlemad isikud tuvastada. Aga mismoodi? Sealt udusest kaamerast ei olnud võimalik kõrvalistuja kohta küll midagi muud teada saada, kui et tegemist oli meesterahvaga. Ja telefoni ju ka polnud, et helistajat kindlaks teha, nagu oli endiselt kadunud ka see kuramuse auto. Nad Marekiga olid arutanud, et kas armukese-hüpotees sai üldse kõne alla tulla või tuli see kõrvale lükata. Muidugi oli endiselt teadmata, kellega mees kinos käis. Ja Lili-Hanna poolt väljapakutud teooria, et armukese mees sai asjast haisu ninna ja lõi näiteks vihahoos Johansoni maha, oli tegelikult kõlanud päris loogiliselt. Ainult et mis asja tal siis ikkagi sinna Toompeale oli? Kes oli see sõber – või vaenlane – ta kõrvalistmel? Ja mis paistis olevat kõige tähtsam – mis sõnumi ta telefonis oli saanud, et see ta niiviisi rivist välja lõi? Silver oli üsna veendunud, et sel asjaolul peab olema tema surmaga mingisugune seos. Midagi kahtlast oli sel Johansonil teoksil olnud ja kuidagi oli see talle saatuslikuks saanud. Oli ta ehk mingil moel seadust rikkunud ja kavatsenud põgeneda? Oli keegi sellest haisu ninna saanud ja teda ähvardanud, võib-olla tahtnud talt midagi välja pressida? Selleks olnuks tarvis tõendeid. Kuid kas põgeneda plaaniv mees oleks samal õhtul rahulikult kinno läinud? Võib-olla oleks. Küsimus seisnes selles, mismoodi nüüd edasi tegutseda, kust saada kõige kohta rohkem infot.
Nüüd lootsid Silver ja Marek kõige rohkem tapetud mehe töökaaslaste peale, sest muud juhtlõnga neil lihtsalt ei olnudki. Johanson oli töötanud Kristiine keskuses asuvas sporditarvete kaupluses müüja-konsultandina, ja just sinna nad nüüd teel olidki.
„Ega ma muidugi ette ei kujuta, mis sorti abi neist töökaaslastest olla võiks,” ütles Silver, kui nad olid auto ära parkinud ja nüüd keskuse peaukse poole suundusid. „No äkki annavad mingi vihje vähemalt selle kohta, mis inimene see Mirko üldse võis olla,” lootis Marek. „Tema naise vähese jutu järgi võiks teda nagu mingiks ideaalmeheks pidada – tore ja rõõmsameelne ja optimistlik ja mis kõik … Kuigi, kui minu arvamust tahad teada, siis üks selline supermees ikka ei jäta oma viimase vindi peal rasedat naist üksi koju ja ei lähe mingite sõpradega viina viskama.”
Üsna sama mõte oli ka Silveril juba korduvalt peast läbi käinud. „Jah, ja ehk on ta töö juures näidanud mingit väheke teistsugust palet kui kodus. Oleks ehk natukegi abiks mingisuguse pildi kokkupanemisel.”
Rahvas piidles politseinikke uudishimuga, küllap arvates, et kusagile kauplusesse on sisse murtud või varas kinni saadud. Õigusega arvasid, varasemalt olid nad siin korduvalt just sellistel põhjustel käinud. Tänane juhtum oli aga sootuks teisem.
Nad olid siia ette helistanud ning seepärast teadsid müüjad neid juba oodata. Pikemat kasvu põskhabemega noorepoolne meesmüüja tervitas neid