Ilusad. Scott Westerfeld
uued lihased olid tugevamad, kui ta arvas. Sõrmed tugevasti ümber Zane’i randme, vinnas Tally end kergesti aknalaualt üles. Vaba käega haaras ta katuseäärest ja leidis ühele varbale villa kiviseinast tuge. Mõmina saatel oli Tally üleval ja veeretas end üle ääre katusele. Ta lamas julgustavalt kindlal kivil ja itsitas teda haaranud kergendustundest.
Zane irvitas. „Ma mõtlesin seda tõsiselt. Seda, mida ma enne ütlesin.”
Tally vaatas talle küsivalt otsa.
„Ma olen kedagi sinusugust oodanud.”
Ilusad ei punasta, vähemalt mitte inetult, kuid Tally upitas end püsti, et oma reageeringut varjata. Nende surmatrotsiva ronimise erksus oli Zane’i pilgu liiga pingsaks muutnud. Tally seisis ja nautis vaadet.
Katuselt nägi ta Uute Ilusate linna torne, mis siiski nende kohal kõrgusid, ja lõbuaedade rohelisi viirge keskmise mäe nõlvadel looklemas. Teisel pool jõge oli Inetuküla juba ärkvel. Jalgpalliväljakutäis uhiuusi inetuid siblis ümber musta-valgekirju palli ja tuul kandis tema kõrvu raevuka vile. Kõik tundus olevat kohutavalt lähedal ja selge, tema närvisüsteem kumises veel kajana hetkedest, mil ta Zane’i käe otsas rippus.
Kivikatus oli lame, seal olid vaid kolme ventilaatori pöörlevad labad, kõrguv sidemast ja metallist kuur, mis polnud suurem mõne inetu riidekapist. Tally osutas viimasele. „See on täpselt lifti kohal.”
Nad läksid üle katuse. Kuuri iidvanal uksele, mis kujutas endast roostetanud metallplaati, mida varemetes rohkelt vedeles, oli hoolikalt kraabitud: VALENTINO 317.
„Väga mitte-nõme, Tally,” ütles Zane naeratades. Ta kiskus ust, kuid läikiv kett tõmbus kolinal pingule. „Hmm.”
Tally vaatas seadet, mis ketti kinni hoidis, ja pingutas oma veel pöörlevat mõistust. „Selle nimi on… tabalukk. Vist.” Ta sõrmitses siledat teraseset, püüdes meenutada, kuidas need töötasid. „Londonis olid sellised, et kaitsta asju, mida teised võisid varastada.”
„Väga tore. Pärast kõike seda on meil ikka sõrmuseid vaja.”
Tally raputas pead. „Londonlased ei kasuta liidessõrmuseid, Zane. Tabaluku avamiseks on vaja…” Ta sobras oma ajus, otsis mälust veel üht vana sõna ja leidis selle. „Kuskil peab olema võti.”
„Võti? Nagu salasõna?”
„Ei. See võti on väike metallist asi. See tuleb siia sisse pista, keerata ja siis tuleb lukk lahti.”
„Milline see välja näeb?”
„Lame terasetükk, umbes pöidla pikkune, hammastega.”
Zane itsitas selle kirjelduse peale, kuid hakkas otsima.
Tally vahtis ust. Kuur oli selgelt palju vanem kui kett, mis seda lukus hoidis. Huvitav, milleks seda kasutati? Ta kummardus lähemale kitsale praole, mille Zane oli lahti tõmmanud, varjas kätega päevavalguse ja piilus pimedusse. Tema silmad harjusid tasapisi, kuni ta suutis eristada tumedaid piirjooni.
Seal paistis olevat tohutu trossiratas ja rohmakas mehaaniline mootor nagu need, mida Londonis kasutati. Varem liikus lift trossiga. See kuur oli vana; ilmselt loobuti selle kasutamisest siis, kui uus liftisüsteem leiutati, ja see juhtus ka juba väga ammu. Kaasaegsed liftid töötasid samal põhimõttel kui hõljuklauad, benjijakid ja muu. (Mis oli palju turvalisem kui trossi otsas kõlkuda… Tally värises selle mõtte peale.) Kui uuele süsteemile üle mindi, jäeti vana mehhanism ilmselt siia katusele roostetama.
Ta sikutas uuesti tabalukku, kuid see oli kindlalt kinni. Raske ja robustsena ei sobinud see kuidagi siia linna. Kui valvurid tahtsid midagi kaitsta, siis seadsid nad üles sensori, mis käskis sul eemale hoida. Vaid uus-londonlased oleksid kasutanud metallist tabalukku.
Croy oli käskinud tal siia tulla, nii et võti pidi kuskil siin olema.
„Veel üks tobe test,” pomises ta.
„Misasi?” küsis Zane. Võtit otsides oli ta kuuri otsa roninud.
„Nagu Croy eriliseks riietumine,” seletas ta. „Ja meid Valentino 317 otsima saatmine. Võtit peab olema keeruline kätte saada, sest see kõik on test. Nende eesmärk oli selle Croy jäetud asja leidmine keeruliseks teha. Nad ei taha, et me selle erksad olemata üles leiaksime.”
„Või äkki,” ütles Zane kuuri ääre kohal kõlkudes, „tahavad nad, et otsimine meid erksaks muudaks, et meie pead oleksid selged, kui me selle üles leiame.”
„Mis iganes see ka pole,” ütles Tally ja ohkas. Ta tundis, kuidas temas võttis võimust ärritus koos tundega, et see test ei saagi kunagi läbi, et iga lahendus viib nad vaid järgmise mõistatuste tasemeni, nagu mõni tobe pöidlamäng. Võib-olla oleks kõige targem käega lüüa ja lihtsalt hommikust süüa. Miks ta end üldse uus-londonlastele tõestada tahtis? Nad pole olulised. Tema on kaunis ja nemad on inetud.
Aga Zane’i mõistus käis veel täiskäigul. „Nad peitsid võtme ilmselt kuhugi, kust seda eriti keeruline kätte saada oleks. Aga mis saab olla keerulisem kui siia üles ronimine?”
Tally silmitses kogu katust, kuni tema pilk peatus vibalikul sidemastil. Selle otsas, kakskümmend korrust neist kõrgemal, lehvis tuules Valentino lipp. Kui ta seda nägi, muutus maailm taas kargeks ja ta naeratas.
„Sinna üles ronimine.”
KÕRGE MAST
Sidemast, Valentino Villa uusim lisandus, oli tehtud terasest ja valgete polümeeridega üle värvitud, et roostet eemal hoida. See oli osa liidessõrmuste süsteemist, mis pidi väidetavalt aitama leida eksinuid või haavatuid väljaspool tarku hooneid.
Valged postid terendasid Tally ja Zane’i kohal, omavahel risti nagu ämblikuvõrk ja sädelesid päikese käes kui portselan. Tundus, et masti otsa ei ole raske ronida, kui välja arvata see, et see oli viis korda kõrgem kui Valentino Villa, isegi kõrgem kui peotorn. Kui Tally kõrgusse vaatas, kostis tema kõhust korinat. Ta oli päris kindel, et see ei olnud näljast. „Vähemalt pole siin lohet valvamas,” ütles ta.
Zane langetas oma äreva pilgu. „Ah?”
Tally raputas pead. „Lihtsalt midagi, mida ma unes nägin.”
„Kas sa tõesti arvad, et võti on seal üleval?”
„Ma kardan küll.”
„Kas uus-londonlased ronisid tõesti sinna üles?”
Vanad mälestused naasid. „Ei. Nad võisid sinna hõljuklaudadega saada. Laudadega saab nii kõrgele küll, kui nad on piisavalt lähedal mõnele suurele metalltükile.”
„Tead, me võiksime ju hõljuklaua tellida…” ütles Zane vaikselt.
Tally vaatas teda üllatunult.
Zane pomises: „See poleks muidugi eriti ergastav, ega?”
„Ei oleks. Ja kõigel, mis lendab, hoitakse silm peal. Kas sa tead, kuidas hõljuklaua turvasüsteemi ära petta?”
„Kunagi oskasin, aga ma ei mäleta.”
„Mina ka mitte. Olgu, siis ronime”
„Olgu,” ütles Zane. „Aga enne…” Ta ulatas Tallyle käe, tõmbas ta endale lähemale ja nad suudlesid uuesti.
Tally pilgutas korra silmi ja tundis siis, kuidas ta suu laialt naerule tõmbus. „Et erksana püsida.”
Esimene pool oli lihtne.
Tally ja Zane püsisid koos, ronisid torni vastaspooltel, otsides kaablite ja postide rägastikust kätele ja jalgadele toetuspindu. Aeg-ajalt tabasid neid tuulepuhangud, kõigutasid Tallyt mängeldes nii, et see tegi ta murelikuks, kuid piisas vaid põgusast pilgust alla, et taas keskenduda.
Poolel teel võis ta näha kogu Valentino Villat, igas suunas laiuvaid lõbuaedasid ja isegi hõljukautode parkimiskohti keskhaigla katusel – seal haiglas tehti ka talle operatsioon. Jõgi sädeles keskpäevase päikese käes ja teisel pool jõge Inetukülas nägi Tally puude vahel oma vana ühikat. Jalgpalliväljakul oli