Ilusad. Scott Westerfeld
eriti raske. Aga kui nad tipule lähenesid, läks torn peenemaks ja kohad, kust kinni haarata, muutusid ebakindlamaks. Polümeerkate oli libe ja veel kastemärg nurkades, kuhu hommikune päike polnud jõudnud. Torn oli täis mikrolaineantenne ja tihedaid kaablitevõrgustikke ja Tallyl hakkasid tekkima kõhklused. Kas võti on ikka seal üleval? Miks paneksid uus-londonlased ta mingi testi läbimise pärast eluga riskima? Kui ronimine muutus keerulisemaks ja kukkumine tekitas üha enam hirmu, hakkas Tally mõtlema, kuidas ta üldse selle kõrge ja tuulise torni otsa oli sattunud.
Eelmisel õhtul oli olnud tema ainuke eesmärk saada Krimmiks, ilusaks ja populaarseks, ja olla ümbritsetud uute sõprade klikist. Tal oli õnnestunud saada kõik, mida ta tahtis. Ja sellele lisaks suudles Zane teda – ergastav areng, millest ta enne tänast hommikut polnud unistadagi osanud.
Loomulikult ei läinud kõige soovitu saamine kunagi nii, nagu sa lootsid. Krimmiks olemine ei tähendanud, et sa oled rahul sellega, mis sul on, ja Zane’iga olemisega kaasnes nähtavasti oma elu ohtu seadmine ja hommikusöögi vahele jätmine. Tally oli alles eile õhtul kliki liikmeks hääletatud ja juba pidi ta end uuesti tõestama.
Ja mille nimel? Kas ta tõesti tahtis seda roostetanud tabalukku lahti saada? Mis tahes seal ka on, ilmselt ajab see teda veel enam segadusse ja kindlasti meenutab see Davidit, Londonit ja kõike seda, mille ta seljataha oli jätnud. Tundus, et iga kord, kui ta oma uues elus sammu edasi astub, tõmbab miski teda tagasi inetuaja poole.
Mõtted nende küsimustega tegelemas, astus ta ühe hooletu sammu.
Ühe kinga tald libises libeda plastikuga kaetud paksul kaablil, tema jalad kaotasid toetuspinna, tõmmates ta lahti veel kastemärja toru küljest. Tally langes allapoole, tema keha läbistas vabalangemise erutus. See tunne oli tuttav neist kordadest, kui ta hõljuklaual minema oli pühkinud või kuskilt alla hüpanud.
Instinktid sundisid teda lõdvestuma, kuni ta taipas, mis vahe on sellel ja kõigil neil teistel kukkumistel – Tallyl polnud avariikäevõrusid ega benjijakki. Seekord ta tõepoolest kukkus ja miski ei püüa teda kinni.
Tema uhiuue ilusa refleksid asusid tööle ja käed sirutusid kaablist kinni haarama. Tally peopesad libisesid mööda plastikkatet, hõõrdumine põletas nahka, nagu oleks kaabel põlema süttinud. Tema jalad liikusid hooga torni poole, ta tõmbas põlved kõverasse, keeras külje ette ning peatas kokkupõrke puusaga. Hoop raputas kogu tema keha, kuid põlevate käte haare jäi püsima.
Tally vehkis jalgadega tuge otsides, kuni tallad leidsid laia toru ja halastasid kätele, võttes suurema osa keharaskusest enda kanda. Ta põimis käed ümber kaabli, iga lihas pingul ja vaevu kuuldes Zane’i hõikeid enda kohal, vaatas ta jõe poole ja oli ise oma nägemisvõimest hämmingus.
Kõik säras, nagu oleks Inetuküla teemantidega üle valatud. Tema mõistus tundus puhas nagu õhk pärast hommikust vihma ja lõpuks mõistis Tally, miks ta sinna üles oli roninud. Mitte selleks, et Zane’ile või londonlastele muljet avaldada või mõnda testi läbida, vaid selleks, et osa temast ihkas seda hetke, seda selgust, mida ta pärast operatsiooni polnud tundnud. See oli enam kui ergastav.
„Kas sinuga on kõik korras?” kostis kauge karje.
Tally vaatas üles Zane’i poole. Kui ta nägi, kui kaugele ta kukkunud oli, neelatas ta, kuid manas näole naeratuse. „Ma olen ergas. Täiesti ergas. Oota mind ka.”
Nüüd ronis ta kiiresti ja ei teinud muljutud puusast väljagi. Kõrvetatud peopesad tegid haiget iga kord, kui ta kusagilt kinni haaras, kuid minuti pärast oli ta juba uuesti Zane’i kõrval. Poisi kuldsed silmad olid rohkem pärani kui kunagi varem, nagu oleks Tally kukkumine teda veel enam ehmatanud kui Tallyt ennast.
Tally naeratas uuesti, mõistes, et ilmselt nii see oligi. „Tule.” Ta läks Zane’ist mööda ja ronis veel viimased paar meetrit.
Üles jõudes leidis Tally lipuvarda alt musta magneti ja selle küljes oli uus läikiv võti. Ettevaatlikult tõmbas ta võtme ära ja libistas selle taskusse. Valentino lipp tema kohal laksatas kargelt nagu värskelt seinast välja tulnud riided.
„Kätte sain,” hüüdis ta ja hakkas alla minema. Ta möödus Zane’ist, enne kui poiss, ehmunud ilme ikka veel näol, liigutadagi jõudis.
Alles siis, kui Tally uuesti katusel seisis, tajus ta, kui valusad tema lihased olid. Ta süda peksis endiselt ja maailm oli kristallselge. Ta võttis taskust võtme, libistas väriseva sõrmega üle selle hammaste, meeled salvestamas sakilise metallserva iga detaili.
„Tule ruttu!” hüüdis ta Zane’ile, kes oli alles poolel teel alla. Poiss hakkas kiiremini liigutama, kuid Tally turtsatas, pööras kanna pealt ringi ning läks kuuri juurde.
Kui ta võtit keeras, hüppas tabalukk lahti, vana roostes uks ägas ja selle alumine äär kraapis kivi. Tally astus sisse, aga hetkeks ei näinud ta pimeduses midagi ning silme ees olid vaid erutusest peksleva südame taktis välkuvad punased jutid. Kui londonlased olid korraldanud selle kõik selleks, et ta ergas oleks, siis oli see neil õnnestunud.
Väikeses ruumis oli vana lõhn, õhk oli soe ja liikumatu. Kui Tally silmad pimedusega harjusid, võis ta näha mahakooruvat grafitit, mis kattis iga sentimeetrit seintel. Kihtide kaupa lööklauseid, kritseldatud märke ja oma armastust kuulutavate paaride nimesid. Mõne kuupäeva juures olid ka aastaarvud, mis olid täiesti arusaamatud, kuni Tally mõistis, et need olid roostekate ajaarvamise järgi kirjutatud ja seal olid kirjas kõik sajandid enne Rooste lagunemist. Kokkuvarisemise äärel liftimehhanismi kaunistas samuti grafiti ja põrand oli täis iidset salakaupa: vanad spreivärvi purgid, kurikuulsalt kleepuva nanoliimi kokkusurutud tühjad tuubid, kasutatud ilutulestikuraketid, mis lõhnasid lõkke järele. Tally nägi neljakandilist kollast paberit, mis oli ühest nurgast kortsus ja must nagu sigareti pilt vanast Rooste ajalooraamatust. Ta võttis selle kätte, nuusutas ning viskas maha, kui tal selle haisu peale kõhus keerama hakkas.
Sigaret? Ta meenutas endale, et see kuur siin oli vanem kui tõstemehhanismid, ehk isegi vanem kui linn ise. Veider unustatud ajalookild. Ta mõtles, kui mitu inetute ja Krimmide-suguste riukalike uute ilusate põlvkonda olid selle enda omaks teinud.
Kukkur, mida Croy talle oli näidanud, rippus liftimehhanismi ühe vana roostes käigukangi küljes ja ootas.
Tally võttis selle kätte. Kulunud nahk tundus käe all imelik ja meenutas vanu kulunud tekstiile Londonist. Ta tegi kukru lahti ja võttis välja paberilehe. Kivipõrandalt kostis vaikne klõbin ja ta mõistis, et kukrust oli mingi väike asi välja kukkunud. Tegelikult lausa kaks asja. Tally kükitas, kissitas silmi ning libistas oma veel kipitava peopesaga üle jaheda kivipõranda, kuni leidis kaks väikest valget tabletti.
Ta vahtis neid ja tajus midagi oma mäluserval.
Ruum läks pimedamaks ja ta vaatas üles. Zane oli ukseavas, ta hingeldas ja tema silmad välkusid pimeduses. „Noh, aitäh, et ootasid, Tally.”
Tally ei vastanud. Zane astus lähemale ja kükitas tema kõrvale.
„Kõik korras?” Ta pani käe Tallyle õlale. „Ega sa kukkudes pead ära ei löönud?”
„Ei. See tegi pea selgeks. Ma leidsin selle.” Ta ulatas Zane’ile paberilehe. Zane silus selle sirgeks ja tõstis uksest paistva valguse poole. Seda kattis peaaegu loetamatu kritseldus.
Tally vaatas uuesti tablette peos. Need olid väikesed ja valged ja nägid välja täpselt nagu kustutajad. Kuid Tally oli üsna kindel, et need teevad enamat kui kulutavad kaloreid. Talle meenus midagi…
Zane lasi käe aeglaselt alla, silmad pärani. „See on kiri ja see on sulle.”
„Kiri? Kellelt?”
„Sinult, Tally.” Tema hääl kajas kuuri metallseintelt vaikselt vastu. „See on sinult.”
KIRI ISEENDALE
Kallis Tally!
Sina oled mina.
Või ilmselt võiks seda öelda ka nii – mina olen sina, Tally Youngblood. Sama inimene. Aga kui sa seda kirja loed, siis me oleme ka kaks erinevat inimest. Vähemalt on nii meie, uus-londonlaste arvates nüüdseks