Džanga varjudega. Aleksei Pehhov
taadile,” porises Hallas silmi avades. „Mulle ka! Ainult mitte õlut, vaid seda värki, mis ma enne jõin. Hammas hakkas jälle valutama!”
„Maga edasi,” sisistas härjapõlvlane. „Sulle aitab tänaseks.”
„Phäh!” turtsus päkapikk. „Või veel! Mingi vanamehenäss saab juua, aga mina mitte?! Ma lähen siis ja võtan ise.”
„Kuhu sa lähed, Hallas? Sa ei seisa püstigi!”
„Väga hästi seisan!” vaidles päkapikk. Ta lükkas tooli eemale ja ajas end püsti. „Näed? Said nüüd!”
Ta kõikus silmanähtavalt küljelt küljele, sarnanedes madrusega tormisel merel.
Hallas astus paar ebakindlat sammu ja põrkas kokku doralislasega, kes liikus oma laua poole, kandes triiki täis kruudrikannu. Tahtmatult talle jalgu jäänud päkapikk ajas kogu joogi inimsokule rinna peale.
Habemik vaatas tema kohal kõrguvat doralislast joobnu pilguga, naeratas armsasti ja lausus seda, mida mitte mingil juhul ei tohi doralissi rassi esindajatele öelda: „Tervist, sokk! Kuidas käbarad käivad kah?”
Kuuldes tema rahva jaoks tapvat solvangut (sõna „sokk”), andis doralislane hetkegi kõhklemata päkapikule rusikaga vastu hambaid.
Kui Deler nägi, et keegi teine peale tema julgeb tema sõpra lüüa, möiratas ta haavunult, haaras tooli ja virutas sellega doralislasele pähe. Tugev hoop niitis soku maha.
„Mumr, tule appi!” karjus Deler ja võttis inimsokul kaenalde alt kinni.
Laternamees tõttas appi. Nad vinnasid teadvusetu doralislase üles ning, lugenud „üks, kaks, korraga!”, saatsid vennikese pikale lennule jäägrite laua suunas.
Sõdurid võtsid „mürsu” avasüli vastu ja läkitasid jalamaid koju ehk lauda, kust pahased ja ärritunud inimsokud end juba püsti ajasid. Halastamatutel Jäägritel ei ole oimetute kehade lennutamises nii palju kogemusi kui Deleril ja Laternamehel, mistõttu doralislane ei vedanud sihtkohani välja ja maandus kiviraidurite peale. Need oleksid justkui seda vaid oodanud. Nad kargasid püsti ja sööstsid, rusikad löögivalmis, jäägritele kallale. Doralislased ei teinud sõdurite ja kiviraiujate vahel puhkenud löömingust välja ning tormasid meie poole.
Kli-Kli piiksatas ja vupsas laua alla. Teades, millist uskumatut jõudu evib jumalate eksitus nimega inimsokk, kahmasin ma laualt müstilise kaktusetaime ja torkasin selle lähima ründaja näkku. Kaktuse omanik ja minu sihtmärk pistsid ühekorraga röökima. Üks nördimusest, teine valust.
Vanamees viskus oma hindamatut taime sokusõrgade alt päästma, doralislane aga tõmbas jäledalt mökitades ninast okkaid välja.
Kaklus oli selleks ajaks omandanud kõikehõlmava ulatuse, kogu seltskond madistas samasuguse taplusinnuga nagu Lõbusad Võllaroad. Kõik sõdisid kõigiga. Läbi õhu vihisesid õllekruusid, mõeldud tabama mokk töllakil vahtivaid juhmardeid. Üks oleks äärepealt riivanud Ümiseja pead, kuid ta kummardas õigel hetkel alla.
Hädaldav majaperemees üritas tema vara hävitamist peatada, kuid sai ühelt sokult hoobi vastu nägu ja varises leti taha. Veel üks kruus lendas üliõpilaste summa ning noorsandid tormasid rünnakule jäägrite vastu.
„Garret! Ära ole mul jalus!” urises Deler ja sööstis järgmise vaenlase poole. Ta sihtis ja ängas talle jalge vahele.
Ma hüppasin eemale laua taha, jättes Metsikutele Südametele voli saada kõik vopsud ja muhud, pealegi oli see nagunii nende töö – kaitsta mind kõikvõimalike ebameeldivuste eest.
Angerjas, Laternamees ja Ümiseja moodustasid kiilukujulise lahingurivi ja andsid valu kõigile, kes riskisid löögiulatusse tulla. Angerjas jagas nappe ja täpseid rusikahoope ning kes garraklasega kohtumise järel ikka veel püsti jäi, selle niitis maha obadus Laternamehelt või Ümisejalt.
Ling Ümiseja õlal läks marru ja kriiskas läbilõikavalt, püüdes hammustada igaüht, kes tema hammaste ette satub. Mõistes siis, et peremehe õlale jäädes jääb ta kogu lõbust ilma, hüppas Võitmatu lähima vaenlase pähe ja lõi hambad tema ninna.
„Garret! Tule eest!”
Arnh nügis mu kõrvale, krabas ühel jäägril rinnust kinni ja virutas talle peaga näkku. Seejärel tabas sama saatus järgmist rusikakangelast. Ja järgmist. Piiririigi sõjamehe kiilas peakolu osutus tõesti võimsaks relvaks.
Kuid iga draakoni vastu leidub oma viskemasin. Üks kiviraidur hiilis Arhnile selja tagant ligi ja lajatas pudeli talle pähe puruks. Arnh lõi tuikuma ning edust julgust saanud kiviraiuja tõstis katkist pudelit hoidva käe löögiks.
Kli-Kli kargas laua alt välja ja virutas kogu jõuga vaenlasele tou vastu põlve. Kiviraidur pillas relva käest ja püüdis tulist kurja vandudes Kli-Klil natist kinni haarata, kuid vilgas paharet lipsas mehe jalge vahelt läbi ja lõi talle jalaga tagumikku.
Ma andsin omalt poolt tagasihoidliku panuse sellega, et põrutasin vastasele rusikaga kõhtu. Too tõmbus valust kööku ning sai otsekohe Kli-Klilt veel ühe jalahoobi ahtrisse ja minult käeservaga mööda kaela. Vaeseke keeras solvunult silmad pahupidi ja varises põrandale.
„Kuidas sinuga on?” küsisin Arnhilt teda igaks juhuks õlast toetades.
„Kombes,” mõmises ta. „Kes mind lõi?”
„See siin!” Kli-Kli näitas sõrmega maas lamava inimese poole.
„Anna talle minu poolt paar tulist,” sõnas Arnh nägu krimpsutades ning Kli-Kli täitis varmalt kamraadi palve.
„Siin läheb liiga palavaks. Tõmbame uttu,” ütles Laternamees. Tema silma all ilutses vägev sinikas.
„Unusta ära!” ähkis Deler, tõrjudes tooliga tagasi korraga kaht doralislast. „Õige lõbu alles algab! Kas jäätegi vahtima või tuleb keegi mulle appi sokkusid tümitama?”
„Sokkude eest sa veel sää-ääd!” määgis üks doralislane, tõstes rusika lühikese härjapõlvlase pea kohale.
Deler põikas kõrvale, virutas tooliga teda lüüa üritanud doralislasele ribide vahele ja hüppas tagasi, loovutades oma positsiooni „raskeratsaväele” ehk viiele sõjakale jäägrile. Puna-valges vormis mehed viskusid doralislastele vastu, jäid nagu viinamarjakobarad nende õlgadele rippuma ning asusid sõjaväelasliku põhjalikkusega nende lõustu üles taguma.
Angerja ümber tekkis vaba ruum – mitte keegi ei riskinud rohkem garraklasega jõudu katsuda. Võib-olla mulle ainult tundus, kuid sõdalane tundus sündmuste säärasest pöördest pisut pettunud olevat. Ta oli just jõudnud hoo sisse saada!
„Kas sa seista suudad?” küsisin Arnhilt, pannes ta ettevaatlikult istuma ainsale terveks jäänud toolile.
„Ära minu pärast muretse! Ega ma portselanist ole,” sähvas ta kirtsus näoga ja puudutas kuklasse saadud muhku.
„Aga üliõpilased on kanged poisid!” hüüatas Ümiseja. Ta oli kõige turskema kiviraiuja silmnäo üleskloppimise viimaks lõpetanud ja jälgis nüüd akadeemilise huviga kõrtsitoa teises nurgas käivat madinat.
Tudengipoisid olid ettevõtmisele lähenenud neile omase leidlikkuse ja uljusega. Keeranud mõned lauad ümber, kuhjasid nad neist kokku improviseeritud barrikaadi ning avasid kõigepealt, nagu ütlevad päkapikud, ettevalmistava suurtükitule, kasutades selleks õllekruuse. Alles seejärel tormasid nad kooris möirates rünnakule Halastamatute Jäägrite ja nende poolehoidjate vastu.
Keegi pikali löödutest püüdis ukseni roomata ja minema lipsata. Ent ta ei jõudnud. Uks lihtsalt lendas hingedelt maha ning tavernisse ilmusid linnavahid.
„Paigale jääda! Kõik on vahistatud!” hüüdis üks sõdur, kuid sai kohe õllekruusiga vastu kiivrit ning vajus pead raputades põlvili.
Korravalvurid vihastasid, et neid ei võeta tõsiselt, ning nende poole pudelit visata kavatsenud kiviraidur kukkus maha, vibunool sääres.
„Laseme jalga!” hüüdis keegi üliõpilastest.
Nobedama