Džanga varjudega. Aleksei Pehhov
meie kamp tormas kobaras talle järele. Laternamees ja Deler ei jätnud sel taktikalisel taganemisel juhust kasutamata ning andsid viimasele veel jalgel püsivale doralislasele mööda kühmu.
„Sada kuualust kuningat!” hüüatas härjapõlvlane endale vastu laupa laksates. „Me unustasime Hallase maha, põlegu ta habe!”
Kõrts kubises juba vahtidest, kes surusid kaklejatele rüsinal peale, ning Hallas tuli peaaegu et seadusesilmade jalge alt välja tõmmata.
Päkapikk tuli enam-vähem teadvusele ning tukerdas, toetudes Delerile ja Mumrile, tagaukse poole. Me lipsasime köögist läbi, ehmatades kokanaise keeletuks, kargasime kõrtsist välja ja keerasime kõrvalisele tänavale. Deler võttis üles härjapõlvlaste sõjamarsi ja Kli-Kli laulis peenikese häälega kaasa. Laternamees mõmises rahulolevalt. Poisid tundsid kismast tõelist heameelt.
Selgus, et me olime õllelauas päris kaua istunud, sest väljas oli jõudnud pimedaks minna. Hakkasime mööda põiktänavat eemale ruttama, kuid äkki Hallas jäi seisma nagu naelutatud ja röögatas: „Minu kott!”
Tõugates eemale kõik, kes püüdsid teda takistada, tormas päkapikk tavernisse tagasi.
„On alles idioot!” sisistas Ümiseja.
„Nüüd läheb jamaks! Raudselt läheb jamaks!” oiatas Deler, kavatsedes sõbrale appi tõtata.
„Sina ole paigal!” käratas Angerjas. „Õige mul tarvis teid kahte pogrist välja tõmmata.”
Deler pomises läbi hammaste vandesõnu. Kuid ta jäi paigale, vahtides kannatamatult eemal paistvasse pärani ukse valgustatud avasse. Minut venis terve igaviku…
Siis lõpuks ilmus Hallas koos oma kullakalli kotiga.
„Tõesti kahju, et see sokk ei löönud su juhmi peakolu pooleks!” hüüatas Deler, kuid tema hääles kõlas kirjeldamatu kergendus.
„Lähme,” sõnas Angerjas napilt, võttes meie väikese rühma juhtimise enda peale.
„Ümiseja, ega sa oma hiirt kõrtsi unustanud?” küsis Kli-Kli murelikult.
„Ennemini unustan sinu kui Võitmatu,” porises Ümiseja.
„Uuh, kui pire,” solvus paharet. „Ja üldse oli täna jube halb päev!”
„Miks nii?” imestas Arnh. „Sul ei saa ju põhimõtteliselt halbu päevi olla.”
„Olgu, otsusta ise,” ütles Kli-Kli, püüdes Arnhiga sammu pidada. „Läksime linna, jõlkusime terve päeva ringi, Hallase hammas jäigi välja tõmbamata, aga homme peame juba edasi liikuma.”
„Kah mul õnnetus,” ei nõustunud Ümiseja.
„Oh!” hüüatas Hallas masendunult. „Mul jäi midagi maha!”
„Mida sa veel maha jätsid?!” ärritus Murm. „Su kott on ju siin!”
„Ma unustasin piibu maha! Piibu! Ilmselt kukkus see mul suust välja, kui too kärnane sokk mulle vastu vahtimist lõi!”
„Ongi tore,” sõnas Deler, kes ei sallinud tubakasuitsu. „Saadki tossutamisest väheke puhata.”
„See piip on kibuvitsast!” ahastas Hallas edasi. „Perekonna reliikvia! Läheks äkki tagasi?!”
„Proovi vaid! Siis klaarid Onkliga ise,” hoiatas Angerjas päkapikku.
„Ah, tühja kah,” lõi Hallas käega. „Mul on sadulakotis varupiip.”
„Kuidas su hammas elab?” küsisin ma päkapikult. Hallas ei olnud juba kahtlaselt kaua hädaldanud.
„See on läinud, tänu Sagrale!”
„Mida?”
„See sokk virutas nii kõvasti, et lõi hamba välja!”
„Näed nüüd, Hallas!” puhkes Deler naerma. „Millise oivalise habemeajaja sa endale leidsid! Sarvilise, juhmi ja habemetutiga! Täpipealt sellise nagu sina ise!”
Pime põiktänav lõi rõkkama naerumürinast, kusjuures Hallas naeris koos teistega.
Kolm korda jooksid mööda häire peale kokku aetud linnavahid ning me pidime pugema hoonete varjudesse peitu. Angerjas otsustas mitte riskida ning me tegime pika ringi, et korravalvuritele mitte sülle joosta – nood olid tigedad kui herilased varasügisel. Viimaks jõudsime tänavale, mis viis Õpetatud Öökullini.
3. peatükk
Sekeldused algavad
Jõudsime tagasi trahterisse ilma mingite seiklusteta. Kui ma ütlen „ilma mingite seiklusteta”, siis pean ma silmas seda, et koduteel ei juhtunud midagi hirmsat: Murm ei üritanud oma vilepillist välja võluda õnnest ogara eesli häälitsust, Hallas ei läinud kellegagi tülli, Kli-Kli ei tõmmanud auväärsetel matroonidel seelikusabasid üles, ei laulnud labaseid laulukesi ega teinud linnavahtidele nägusid ning Angerjas loobus oma südameheaduses mõnd kõri läbi lõikamast.
Selliste kaaslaste seltsis linnas jalutada on sama mis tantsida džangat Nimetamatuga õhukesel portselantaldrikul, mis riputatud keeva laavat täis sügaviku kohale – võlur võib iga hetk su elusalt ära praadida või taldrik puruneda, nii et kukud üpris ebameeldivasse vanni.
„Kodu, kallis kodu!” laulis Kli-Kli, lipsates Õpetatud Öökulli väravast sisse. „Ai, ära tee! Valus on!”
Pahareti viimased repliigid olid adresseeritud Angerjale, kes kahmas narri õlast kui vähisõraga kinni.
„Ära liiguta!” sosistas Angerjas. „Siin on midagi valesti. Garret, kas sa ei märka midagi?”
„Liiga vaikne,” vastasin ma, silmitsedes hämarat õue. „Latern ukse kohal ei põle. See on vist puruks löödud… Pole ühtegi teenrit, ehkki hommikul kihas õu neist nagu kärbestest. Tuled põlevad ainult esimesel korrusel.”
„Sekeldused?” Ümiseja pistoda libises tasase sahinaga tupest välja.
„Ei tea,” pobises Angerjas, lastes Kli-Kli lahti ja võttes välja põueoda. „Aga seda ma igatahes ei mäleta, et hommikul oleksid seintes turritanud ammunooled.”
Alles siis märkasin ma, et heledast kuupaistest valgustatud trahteriseina sisse oli kinni jäänud nool.
„Hargneda!” andis Deler käsu. „Garret, sina oled varas, hiili lähemale ja püüa aknast sisse piiluda. Me peame teada saama, kes meile külla on tulnud.” Ma võin olla varas, kuid ma pole enesetapja. Ent seda öelda ma ei jõudnud. Ukse juures varjus liigahtas tume siluett, välgatasid meekollased silmad ja keegi küsis:
„Kus te nii kaua olite?”
Mu süda kukkus saapasäärde ja kangestus kui hirmunud küülik, jättes vahele kolm lööki – sõnumitooja silmade värv näis muutuvat punakaks. Ma ei tundnud Elli häälest kohe ära.
„Mis juhtus, Ell?” küsis Kli-Kli ja tahtis haldja juurde joosta, kuid Angerja külm käsk peatas ta:
„Seis, Kli-Kli!”
Paharet tardus paigale ja vaatas sõjameest. Angerjas ei pannudki oma relva tuppe tagasi.
„Kas sa ei tunne Elli ära?”
„Astu valguse kätte, Ell, ehk oled nii lahke,” sõnas garraklane raugelt paharetile vastamise asemel.
Liiga raugelt ja rahulikult! Angerjas oli sel hetkel pingul nagu vibunöör, mis valmis noole vaenlase poole lendu laskma.
Milles ta haldjat kahtlustab?
Rumal küsimus. Kindlasti on Angerjal nagu minulgi meeles Miralissa jutt sellest, kuidas mõned Nimetamatu teenrid võivad võtta teise kuju, moonduda su sõbraks või muutuda üldse nähtamatuks. Ühe sellise olendi tapsid Kõuts ja Egrassa meie rännakul šamaanide laagri lähistel.
„Milles asi, Angerjas?” sähvas haldjas üsna tõredalt.
Garraklane ei usaldanud kedagi, kuid haldja jaoks