Hullu munga päevik. Peep Ehasalu
mõni Aafrika kaart peaks käepärast olema, siis ma heidaksin sellele pilgu peale,” seletas mees rabinal. „Tahan puhkust võtta ja vähemalt kuuks ajaks Aafrikasse minna.”
Lubasin kiiresti ühe kaardi tuua ja tormasin piki riiuliterivi ruumi teise otsa. A oli alguses, uks lõpetas tähestiku. Kui ma oma kaheksakümnese tulu nii hõlpsalt saan välja teenida, siis vaadaku terviseks.
Kahe suure kaardiga tagasi lauani jõudnud, avasin need ja lasin Rennel Aafrika kohale kummarduda. Vaadelnud kaarti mõned sekundid, Renne tänas ja lahkus, mapp näpus.
Saa sa neist paragrahviväänajatest aru. Mida ta siis nüüd oma pilguheiduga teada sai? Vaatasin hetkeks ise ka kaardile, kuid midagi huvitavat sealt küll silma ei hüpanud. Kairo, Niilus … Ei hakanud selle üle pikemalt juurdlema, töö vajas tegemist. Rikkus ja kerge raha olid mulle võõrad, võõras oli ka Renne.
Ilmselt polnud mulle sel päeval ette nähtud rahulikult töötada. Mõne minuti pärast avanes rauduks taas kurja kriuksatusega ning seekord ilmus uksele kauneim olevus, keda meie arhiiv oma saja-aasta pikkuse ajaloo vältel näinud oli. Ürikule sai jälle osaks oht maha kukkuda.
„Halloo!” hõikas imeline olend vaikselt. Hea meelega oleksin riiuli taha varju jäänudki – sellised olevused liiguvad ainult filmides ja unenäos, päris elus ei tohi neid ehmatada, siis nad haihtuvad nagu unenägu. Pärast salajast imetlushetke astusin siiski varjust lambi valgussõõri ning tervitasin kohmetu köhatuse saatel.
„Keda ma võiksin kutsuda?” Küsimus oli iseenesest tobe, sest peale minu ruumis kedagi polnud. Arhiiv asus keldris ja ilmselt oli ta juba kõiki teisi kohanud.
Tüdruk ei teinud mu kohmetust märkamagi. Ta astus rõõmsalt kaks sammu ettepoole ning tema aval nägu säras rõõmsalt. Jäin ainiti jõllitama ta tumerohelistesse silmadesse. Neisse oleks võinud ära uppuda.
„Ma ei tahaks teile tüli teha,” kõlas keldrikorruse katakombide all sillerdus, „aga ma olen ajalootudeng ja mind saadeti siia praktikale. Neljas kursus? Nina Anderson?”
Küsiv hääletoon oli tingitud mu ilmest. See ei reageerinud muule kui roheliste silmade liikumisele. Lõpuks taipasin, millest tüdruk rääkis, ning püüdsin ennast kokku võtta.
„Niiiii … Jajah …” alustasin asjalikult, kuid sellega mu seostatud kõne ka lõppes. Mida pidin ma selle kena inimlapsega ette võtma? Mulle polnud keegi mingist praktikandist rääkinud. Ja kuidas pidin ma siin oma tööd tegema, kui selline neidis mööda minu territooriumi ringi liigub? Kauni pildi asemel hakkas mulle kangastuma segipaisatud arhiiviruum, kus iga riiuli peal vedeles huulepulk või ridikül.
„Ja kes teid saatis?” sain lõpuks siiski midagi asjalikku öeldud. Mind valdasid skisofreenilised tunded – ühelt poolt tahtsin Ninaga tutvust sobitada, teisalt tundsin lausa füüsilist vastumeelsust kellegagi oma arhiivi jagada. Seda enam, et Nina võis mind igal ajal ümber sõrme keerata. Selleks olin ma kohe ja alati valmis.
Nina ei kasutanud mu kohmetust kurjasti. Teatanud professori nime, kes ta siia maa-alusesse maailma oli saatnud, muutis ta teemat ja takistas niimoodi oma edasist ülekuulamist.
„Mulle tuli uksel see Renne vastu,” teatas Nina vandeseltslaslikult ja istutas ennast laua taha. Kui vana ta õigupoolest võis olla? Kakskümmend kaks? Kakskümmend viis? Igatahes mitte üle kahekümne kuue. Kui neljas kursus, siis pigem kakskümmend kaks. Midagi tema olekus siiski pani mind pidama teda vanemaks – piisavalt kaua oli mu pilk tema silmades puhanud.
„Ja mis see Renne teile ütles?” püüdsin seltskondlikku vestlust arendada, kuid mõistsin kohe oma pingutatud kõne abitust. Nagu onu oleks lasteaialapsega rääkinud. Langetasin relvad.
„Teate,” alustasin otsustavalt ja kordasin veel kord: „Teate.”
Tütarlaps vaatas mulle oma selge pilguga ootavalt otsa.
„Teate, ma ei ole kunagi ühtki üliõpilast juhendanud ja üldiselt ei kavatse ma seda ka teha. Teie ilmumine oli minu jaoks kahte moodi üllatus. Esiteks ei teadnud ma kedagi oodata ja teiseks pole siin keldris ealeski nii … ilusat inimest viibinud. Ja ma peaksin veetma teie seltskonnas veel nädalaid?”
Mu paisu tagant pääsenud kõne ei paistnud Ninat karvavõrdki häirivat. Vastupidi, ta hakkas rõõmsalt naerma ning vaatas mulle veidi punastades otsa.
„Ärge kartke, ega ma teid ei sega. Ja ma ei vaja mingit juhendamist. Mul on oma teema, millega siin tegeleda, ning praktika tähendab lihtsalt ajutist töökohta. Ma oleksin siin teie territooriumil ainult kuu aega.”
See viimane oli selgelt minu ärritamiseks. Ilmselt mõjusin oma hoiakuga oma maa-ala valvava koerana, kuid … kuu aega!!
Kas rõõmustada? Või ahastusse langeda?
Kuu aega koos veetleva olevusega oli ahvatlev, kuid siis pidi mu oma teadustöö valmimine samavõrra edasi lükkuma. Ma tundsin ennast piisavalt – sellise segaja kõrval ei suutnud ma selgelt mõelda.
„Renne marssis siit välja ja oleks mu peaaegu pikali jooksnud,” ütles Nina jälle teemat vahetades.
„Jah, ta käis siin Aafrika kaarti vaatamas,” teatasin kuivalt ja püüdsin samal ajal järgmisi samme ette kalkuleerida. Kutsuksin ta õhtul välja? Aga kuhu? Ja ma ei saanud ju uskuda, et tal juba oma poissi pole.
Kiikasin vargsi ta sõrmede poole. Abielus ta vähemalt polnud.
„Aafrika?” küsis Nina arusaamatuses. „Milleks talle Aafrika kaart?”
„Ta hakkab Aafrikasse puhkusele sõitma.” Püüdsin jätta endast mulje kui prominendi sõbrast ja viipasin kaartidele.
„Tal pole eriti aega mööda reisibüroosid käia, tuli vaatas siin kaardi üle.”
„Ma olen teda kohtus näinud,” valas Nina õli tulle, „seal paistis ta selline tossike, aga siin käis nagu marssal ringi.”
Kiire ristküsitluse tulemusel selgitasin välja Nina kohtuskäigu põhjused: tütarlaps on lahutatud! Lugesin selle plusside poole peale ning hakkasin järgnevast kuust hulgaliselt toredat lootma.
Enne tuli aga üle elada nädal. Ja seda oli selgelt liiga palju.
Järgmised päevad möödusid kui unenäos. Nina tegi kohusetundlikult päevi kella üheksast viieni, vahepeal käis pool tundi ära kõrvalkohvikus salateid manustamas. Mina oleksin hea meelega Ninat tööl näinud kasvõi poole ööni, aga tüdruk lahkus alati punkt kell viis. Nii kulutasin oma vaba aja teaduse tegemiseks, koju jõudsin ainult mõneks öötunniks. Kuid hommikuti hilineda ma ei tahtnud.
Püüdsin ennast näidata kõige paremast küljest ja esineda targemana, vanemana, kogenumana. Mida rohkem ma Ninaga suhtlesin, seda selgemaks sai, et see oli ka ainus võimalus talle muljet avaldada. Meie ajalooalased vestlused vaimustasid mind. Ta mitte ainult ei huvitunud kõigest, vaid oskas ka iga fakti, detaili ja sündmuse konteksti asetada, analüüsida ja järeldusi teha. Juba pärast esimest päeva leidsin oma teadustööle kaasamõtleja, tänuliku ja asjast huvitatud kuulaja. Oma üksiklase argipäevas polnud ma kunagi kedagi enda kõrvale soovinud. Töö oli minu, ja ainult minu. Ka juhendajale näitasin seda vastumeelselt, justkui oma armastatud vaimusünnitist sellega rüvetada kartes.
Ninaga oli aga kõik teisiti – varsti olime nagu vana abielupaar, kes iseenesestmõistetavusega kommenteerisid üksteise töid ja tegemisi. Oleksin oodanud ka enamat, aga mu lähenemiskatsed olid selleks liiga abitud, et edu loota. Olime küll sina peale läinud, aga kunagi ei kutsunud ta mind kaasa lõunale ja mina teda paluda ei julgenud. Nii piirdus meie ühine aeg vanade ürikute vahel veedetuga, armukadedalt vaatasin iga päev ta reibast lahkumist – ilmselt teda keegi siiski ootas. Otse ma seda küsida ei osanud.
Kui meie esimene ühine nädal hakkas lõpule jõudma, pöördus Nina ennast lahkuma seades minu poole:
„Tead, ma vaatasin eile telekast, Renne matustel oli isegi peaminister kohal.”
Võpatasin. Viimati vaatasin ma televiisorit umbes kuu aega tagasi. Kodus mul küll pildikast oli, aga vaid harva vaatasin sealt mõnda filmi. Ninaga veedetud nädala jooksul olid jäänud ka lehed lugemata.