Hullu munga päevik. Peep Ehasalu
muidugi ka põhjust. Ajaloost võisin ma rääkida ladusalt ja tunde, ilma et oleksin kordagi mõtte või lauseehituse reeglite vastu eksinud. Kui aga jutt pöördus maisematele teemadele, olid rumalused kerged tulema. Jah, naistenaerutajat minust ei saanud. Või kui sai, siis just sellisel piinlikul moel. Ninale ei paistnud see aga meelehärmi tegevat ja ta naer ei olnud õel. Tänud sellegi eest.
„Ta vist tapeti,” seletas ta juukseid jakikraele kohendades. „Vähemalt on kriminaalasi algatatud.”
„Tohoh…” See oli ainus, mis ma vastata oskasin. Ja lisasin pärast hetkelist mõttepausi: „Aafrikas jäi tal siis käimata.”
Nina vaatas mõtlikult minu poole ja pomises siis rohkem endale:
„Jah, Aafrikasse ta ei jõudnudki.”
Vaevalt Renne surm kellelegi korda läks. Suurte patuste kaitsjana polnud ta just riigi populaarseim tegelane. Ilmselt teadsid nüüd paljud rääkida, et nägid ta sellist lõppu ette – kes pättidega läbi käib, see päti surma ka sureb. Seda kummalisem tundus Nina murelik toon, justkui oleks ta sugulase kaotanud.
Tegin paar arglikku sammu tüdruku poole – filmides haarati naine sellistel hetkedel hoolitsevalt oma käte vahele ja lasti tal ahastus kogu maailma halbuse pärast oma rinnal välja nutta.
Ninal olid aga selgelt teised plaanid. Hoogsa liigitusega lendas käekott üle õla ja teritatud pilk tabas mu hiilivaid samme.
„Oli ta ju esimene, keda ma siin nägin,” teatas ta juba ilma mingi traagikata. „Ja nüüd on ta oma igaveses Aafrikas. Jääd veel siia?”
Küsimus tabas mind jälle ootamatult. Vandusin mõttes oma saamatust, ise kiiresti vastust mõeldes. Siin oleks üks võimalus kuhugi koos minna, midagi ette võtta.
„Ei, plaanisin ka just ära minna,” teatasin õigeid sõnu kobades ja lisasin lootusrikkalt: „Äkki on meil isegi ühine tee?”
Nina oli ilmselgelt külgelöömisega harjunud ja oskas lennult reageerida. Minu rõõmuks reageeris ta soosivalt.
„Äkki siis rüütel tõesti saadab mind.” See kostis minu jaoks nagu jah altari ees. „Kavatsesin õigupoolest esimese töönädala lõppu kohvikus tähistada.”
„Kas tuleb suur seltskond, et … seda …” Mu mõistus sai jälle otsa.
Nina oli otsustanud ohjad enda kätte võtta.
„Ei,” vastas ta kuivalt, „ainult mina. Ja kui sul paremat plaani pole, siis võiksid ju kah tulla ja mu praktikale hinde panna.”
Kuradi-kuradi-kurat! vandusin ma mõttes. Mina oleksin pidanud ta kohvikusse kutsuma, mina olen ju mees! Tänapäeva naised ajasid mulle hirmu peale. Periood, mida mu teadustöö käsitles, oli midagi muud – tollal käisid naised väljas ainult ema või mehe loal. Aga nüüd kutsub ilus naine mind kohvikusse, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi.
„Jah,” leidsin ma hea ja lakoonilise vastuse. Paari sekundiga olid mu ürikud tagasi riiulitesse lennanud ja ma ise jakki pugenud. „Võime minna.”
Tänav vaatas meid ükskõikse ja hallina. Nädalatagusest soojusest polnud midagi järele jäänud, jälle võimutsesid vihm ja tuul. Surusin oma portfelli tugevamini kaenlasse ja püüdsin enda samme Nina omadega kohandada. Ta oli isegi minu kõrval üllatavalt väike. Madalad arhiivilaed tekitasid illusiooni palju pikemast inimesest.
„Kas sul on mingi lemmikkohvik?” küsisin ma juttu juhtida püüdes. „Siin lähedal on päris mõnus prantsuse kohvikoht.”
„Ma tahan vaikset ja hubast,” poetas Nina mokaotsast.
Ma ei saanudki aru, kas see pidi olema repliik prantsuse kohviku kasuks või kahjuks. Aga vähemalt tema teadis, mida ta tahab. Minul polnud sellest õrna aimugi.
Lõpuks sisenesime ühte vaid mõne istekohaga baari. Keegi pidas seda ilmselgelt ajaviiteks, nii väike baar midagi sisse küll ei toonud. Kõige kaugemas nurgas istus üks ülikonnastatud inimene, rohkem kedagi polnud. Ja ega suurt rohkem poleks ka mahtunud. Nina tervitas baarimeest – oli selge, et see polnud tal esimene kord seal viibida.
Tellisime kohvid ja ma söandasin ennast maksjaks pakkuda.
„Ma ju võiksin sind esimese töönädala puhul kostitada,” lisasin selgituseks.
„Ma olen harjunud ise maksma,” teatas naine sõbralikult. Arhiivist väljas ei tihanud ma teda isegi mõttes tüdrukuks kutsuda. All arhiivitolmus olin mina kuningas ja käskija, see siin oli tema maailm ja valitsusala.
Vestlesime tööst ja tühjast-tähjast ning ma hakkasin oma mõttekrambist üle saama. Baarimees vahtis osavõtmatult televiisorit ja urahtas ainult korra Renne matuseid kajastava lõigu peale. Eelmise päeva matused olid ikka veel kuum kõneteema.
„Mees tegi kliendi paljaks,” kommenteeris baarmen, nähes, et me pead samuti ekraani suunas pöörasime, „ja saatis ta siis kõige külmemasse kongi. Ega selline asi tasumata ei jää, selge see.”
„Mis ta siis tegi?” küsis Nina nagu vanalt tuttavalt.
„Tal olevat kõik vabaksmõistvad tõendid käes olnud, aga ta kaotas need ära,” seletas mees irooniliselt sõna „kaotas” rõhutades. „Kohtus väitis, et mingit pätid olid kõik ta paberid talt ära võtnud. Mokk oli rullis küll, aga eks seda asja saab ka koduste vahenditega ära õiendada, selge see.”
Nüüd sain ka mina võimaluse enda ego upitada.
„Talle tungiti kallale küll,” poetasin ma, püüdes seda võimalikult hooletult teha. „Ma korjasin ta nädala jagu tagasi pargist üles. Talt oli raha ära võetud ja eks vist paberid samamoodi.”
Püüdsin meenutada, aga mäletasin vaid Renne nurinat äravõetud raha pärast. Paberitest polnud ta midagi rääkinud.
Tajusin endal mõlema huvitatud pilku.
„Sa ei ole sellest midagi rääkinud,” imestas Nina. Nagu oleksin ma nädalaga kõik enda kohta juba ära rääkinud.
Andsin napi ülevaate enda ja Renne lühikesest tutvusest ning püüdsin oma osa lasta võimalikult tähtsana paista. Andsin mõista, et prominentide külaskäigud on minu jaoks tavaline. Kaklusest ma siiski ei iitsatanudki, intelligentsetele naistele kaklused ei meeldivat. Nad nägevat selles vaid meeste barbaarset käitumist. Vähemalt väideti seda ühes lehes. Nina silmis tahtsin siiski säilitada oma teadlaseaurat. Seepärast ei maininud ma sõnagagi ka järgmisel päeval kõrgete intressidega tagasi saadud raha.
„Nendes paberites olevat nagu veidi rohkemgi kui ainult tõendid,” teadis baarmen veel rääkida. „Kui need peaksid välja tulema, siis võib hoopis nii mõnigi teine istuma minna, pange tähele.”
Panime tähele, et mees lõpetas lauseid kas fraasiga „selge see” või soovitusega meil tähele panna. Tahtsin just Ninale baarimehe kohta midagi teravmeelset öelda, aga mees polnud veel lõpetanud.
„Need valgekraed siin ikka istuvad ja eks siis räägivad maast ja ilmast ja ega minagi kurt ole, selge see.” Eks mees püüdis oma tähtsust tõsta. „Kohus on ju siit ümber nurga, pange tähele.”
Seni vaikselt oma kohvi joonud kolmas kunde tõstis nüüd pilgu oma paberitelt.
„Alex, nii räägid veel riigisaladused spioonidele välja,” muigas ta kuivalt ja vaatas samal ajal meile otsa. Mehe pilk oli külm ja kalkuleeriv. Just sellisena kujutasin ma ette juriste.
„Ja muide, need pätid saadi päev hiljem kätte,” jätkas mees rahulikult iga sõna rõhutades. „Mida nemad oleksid paberitega teinud? Ja portfelli nad ei võtnud. Küll aga rääkisid nad Renne ihukaitsjast, kes nad korralikult läbi loputas, kuigi neid oli kolm.”
Mees sihtis oma kotkapilgu otse minule. Tõmbusin tahtmatult pingesse. Kas ta peab mind ihukaitsjaks? Ma pole just tossikese väljanägemisega, ja see oleks küll ilus kompliment – tavalises olukorras. Kuid praegu polnud mul mingit himu Renne sõpra ja ihukaitsjat mängida.
Mees naeratas külmalt ja sukeldus taas