Hingede rändamine. Friedebert Tuglas
Beardsley joonistused Veenuse riietumisest Under the Hill’is, täis jumalikke anakronisme.
Printsess ilmus lävel, jalas punasest safjanist tuhvlikesed ja õlul koorkollane mantel, mis ometi ei varjand ta keha ilu.
Kahelpool peeglitooli ootasid Fantesca ja Smeraldina, kõrval mannekiinide rida ühes ennenägemata tualettidega.
Siin oli pimpinell-rooside värvi alusriideid, mille haprust näis siduvat ainult mingi võlu. Siin oli klaaskiudest imeõrnu sukki, mis lõppesid üleval nagu õiskarikad. Ja siin oli kingasid, mille tikandid väljendasid suuremat fantaasiat, kui üldse lubat nõuda inimvaimult.
Algas riietamine, täis sisemist kirge ja välist graatsiat.
Mõlemad riietajad otse lõkendasid vaimustusest. Inspiratsioon kandis nende väledaid sõrmi, teostades kõige imeväärsemaid ideid. Loov and ühes riietamise kontrapunkti põhjaliku tundmisega avaldus täielikumalt kui iialgi ennem.
Riietamine ise kestis kolm tundi ja selle lõpus oli printsess kahekümne-aastane, nii et mõningaid tualeti üksikasju tuli muuta ta ea järele.
Parajasti sel ajal, kui Truffaldino esile astus, et alata keerulisimat kammingut, ilmus teisest uksest kaks võõrast: teadlane Plusquamdottore ning poeet Lelian.
Plusquamdottore kandis lainetavat parukat ja suuri mustaraamilisi prille. Parema käe esimese sõrme pika küünega osutas ta rääkides ühtsoodu enese ette.
Lelian oli lühike vanamees, kelle paljast lagipääd ümbritses ring käharaid juukseid nagu loorberpärg. Käes kandis ta jämedat pähklist keppi.
Ta tuletas meele osalt seda laulikut, kes hukkus tuhande aasta eest Kollases jões, osalt seda, kes kirjutas jumaliku Sagesse’i. Nagu arvatavasti neil, nii oli temagi nina punane.
Printsess nikutas võõrastele sõbralikult pääga, mille juuksed olid praegu kohevil nagu võilille valge nupp.
Võõrad asetusid akna alla kullat taburettidele ja algasid vestlust.
Poeet oli kidakeelne nagu ikka. Ta ei leidnud tarvilikke sõnu, kogeles ja komistas lauseis, nagu see, kes ei oska proosat. Siis peatus ta abitult, koputades ainult rütmiliselt kepiga põrandale, lugedes otsekui värsijalgu.
Selle vastu oli Plusquamdottore kõnerikas. Ta rääkis suure kära ja laiade liigutustega kõrgest teadusest, vürtsides juttu põhjalikult surnud keeltega. Kõik astroloogia saladused olid tal peopesal ja kogu tema olevus oli imbund täis alkeemiat. Ta oli valmis tegema horoskoope kogu inimkonnale ja valmistama tinast kulda ning soovi korral ka kullast tina.
Täna aga tegi ta printsessile palju nalja oma vaenuga doktor Spaccastrummolo vastu. Ta oli tulnud paluma, et printsess selle kelmi ja šarlataani laseks tuliriidal põletada või vähemalt maalt välja kihutada. Ta oli valmistand Spaccastrummolo kohta isegi horoskoobi, mis näitas ilmselt tuliriita.
Printsess naeris nõrkemiseni, nii et Truffaldino oma lokktangidega tema õõtsuva pää ümber otse gigue’i pidi tantsima.
Kuid printsess ei täitnud ometi teadlase soovi. Selle vastu laskis ta aga poeedile ulatada rahakukru kõrtsi võlgade tasumiseks. Ja seda oli laulik õieti mõelnudki oma värsijalgade lugemisega.
Kamming, mis võttis ääretu aja, muutis aeg-ajalt printsessi pää otse tundmattuseni fantastiliseks. Juuksed tõusid kui leegid tuules, kiskusid kerra, hargusid sarvedeks kahelpool pääd. Kuid selle keerulise töö tulemus oli ometi äärmiselt lihtne ja maitseline.
Ta lokid laskusid õrnade spiraalidena kahelpool põski, ilustet paari loomuliku õiega, mille aroomi täiendas diskreetne lõhnaõli.
Kui printsess tõusis, et lõpulikult riietuda, oli ta alusriiete pitsidest üleni kohev nagu sirelipõõsas.
Sel puhul tegi Lelian temast ainekohase soneti, mida ei suutnud aga kõvasti väljendada. Võib olla, ei söandandki ta seda, sest, hoolimata east, oli Lelian pisut kergemeelne, nagu kirjanikud ikka, isegi proosamehed.
Printsessi alusriiete vormituse peitis peagi ülikond, mille kaelus tõusis tagant peaaegu üle pää, kuid ees ulatus dekoltee kitsa kolmnurgana vööni. Kesk selga olev väljalõige oli südamekujuline. Truffaldino elustas seda pisitillukese amoretiga.
Tualeti lõpul oli printsess täiuslik. Kõige valelikumgi peegel poleks suutnud väärda seda tõde. Seda pidi möönma ka madaam Pimpa, kuna Lelian jäi printsessi ilust veelgi kidakeelsemaks.
Just tualeti lõpul kuuldusid ukse tagant õuepääliku Trastullo rasked sammud ja saue kompsumine vastu põranda marmorit.
Trastullo seisis lävel, ulatudes pääga ülemise piidani, paks ja õhetav. Tema lopsakad vurrud olid üleskeerat, pääs oli tal lai kübar hiiglasuurte sulgedega, käes hõbedane sau. Ta tuletas meele osalt ärtu soldatit, osalt ruutu kuningat.
Ta teatas kõmiseval häälel, et valitsus juba ammugi ootab majesteedi saabumist. Ja madaam Pimpa sulges printsessi hõbevärviliste sõrmikute kinnavere-punased nööbid.
2
Trastullo astus ees, põrutades igal sammul sauega vastu marmorpõrandat, nii et kõmasid ruumid. Printses jälgis igavustund ilmega. Ardelia, Lucinda ja Amaryllis, kes olid ilmund ilusamaina kui iialgi enne, astusid ta taga, vibutades lehvikuid.
Kohe uksel liitusid saatkonda moorlased, kelle kehad olid viksit täna eriliselt mustiks ja küüned kullat. Nad talutasid väikest kuldkõrvarõngastega ahvi, kes sõi kompvekke.
Loomakese nimi oli Joujou.
Üksi sellele lemmikule saatkonnas leidus printsessil tähelepanu. Ta ähvardas teda armastavalt sõrmega ja näpistas pisukesest kõrvast, mis oli õrn nagu närbund õisleht. Selle pääle ulatas ahv printsessile pooleli söödud kompveki.
Järgnes ruumide lõpmatu anfilaad.
Avanesid heledad klaasgalleriid, kus päikesekiired murdusid värvilistes akendes, vaheldamisi süngete saalidega, mille seinad kaet õudsete freskodega.
Teiste saalide lagedest laskusid mattvalged lühtrid ja seinu peitsid kristallid ning teokarbid. Valgus eksles lühtreis ja kristallides nagu vangistet liblik.
Mõnes ruumis kerkisid hiigla-gloobused tundmata ilmajagude piirjoontega. Muistsete mänguriistade torustikud tõusid saali tagaseinal bambusmetsana. Mööbel vaikis salameelikult välja sirutet faunijalul, mille sõrgu talland aastasajad.
Siis avanesid relvasaalid raudriideis rüütlitega, kelle silmikud kinni löödud ja kinnastet käed toetet mõõkadele. Esines kogu saatkond täistopit elevantidega, kelle silmad põlesid, ja india-meestega, kelle turbaanid hõõgusid verena.
Rasked müürid, võlvid ja trepistikud ristlesid sinna-tänna, vestes sõnatut eepost. Mõni väike tuba avat interjööriga sosistas sinna sekka peidet irooniat.
Kuid siis avardus ruumide räga hiigla-troonisaaliks. Seda võis ulatuselt ja fantastilikkuselt võrrelda ainult tema looja, jumaliku Piranesi teiste loometega. Siin aga oli tema carceri’te fantastika saavutand ülima tipu, otsekui võrdkujutades valitsemisvanglat.
Laiad trepid hiigla-tahvlitest viisid terrassidena troonile. Trooni baldakiin lõikas läbi lossi kolmest korrast. Baldakiini purpurnöörid laskusid kui võllaköied.
Saali laest rippus kakskümmend ja kaheksa raudlühtrit. Lühtrite ketid oleksid võind kanda kõige raskemaid tõstekraani koormaid.
Saal ise sarnanes oma sammastornide, võlvtühemeisse peidet rõdude, sildrägastikkude ja ristlevate arkidega ürgmetsale. Tema sammasgigandid, võlvide all küürutavad atlandid ja ammulisuised lõukoerad trooni kõrval kisendasid säärasest kivi-meeleolust, et saali võis pidada rohkem muinasjutuliseks kivimurruks kui arkitektuurteoseks.
Kuid süldadega mõõdetavat troonipatja kattis paks tolmukord. Ei iial olnud printsess istund sel valitsusistmel!
Ta ruttas ümbervaatamata läbi saali. Ainult ahv tegi kõrvalepõike, ronides äkki mööda baldakiini nööre lae alla. Säält kargas ta kroonlühtrite metsa, kust hüppas esile ulatuvale arkile. Ta tervitas printsessi üleval trepi otsal, koon ja käpad