Hingede rändamine. Friedebert Tuglas
kumma ta enne laseks puua, kas välis- või siseministri. See oleks tähtis nimelt tseremoonia mõttes. Sest esimesel puhul peaks paluma auvõõraks diplomaatilise, teisel aga sandarmite korpuse.
Muidugi, see oli ainult vallatu fantaasia. Sest temale oli ükskõik, kumb neist rohkem varastas.
Varsti oli raske enam eraldada vaidlejate nägusid. Need sulasid purskavas ägeduses ühte. Vähemalt ses mõttes oli valitsus ühtlane.
Kuuldus ainult Moncrifi ähkiv möirgamine: „Herra krahv, te unustate, et olen teist vanem!”
Mispääle vastas Balletti vingerdav sisin: „Herra krahv, te unustate et olen teist vanem minister!”
„Mu herrad,” segas end printsess naerdes vahele, „püsige asjast kaugemal. Teie fantastika muutub liig tõeliseks. Ja lisaks, te ehmatate mu ahvi. – Nii, väike Joujou, poliitika on raskemeelne asi. Sina õnnelik, – sa ei valitse isegi ennast, veel vähem teisi!”
Kuid valitsusel ei paistnud enam riigi piiridki olevat selged. Näis, nagu oleks mõni minister müünd osa riiki ilma teise teadmata.
Toodi fantastilised kaardid veel fantastilisemate mandrite ja meredega. Nad olid papüürusest ja pergamendist ning pärit veel geograaf Ptolemaiose päivist. Kaardid rullusid krabinal lahti ja ministrid peitusid päidpidi nende alla.
Printsessile oli äkki kõik igav. Lord Byron haigutas nagu mees, kellele jatkub kõige väiksemastki riigist, et seista veel uhkelt püsti. Printsess kumardas üle laua tema poole.
„Nad oskavad teha isegi narruse igavaks!” sosistas ta ohates. „Olen vananend viie aasta võrra nende vaidlusest!”
Siis tõstis ta sõrme huulile, haaris lord Byroni käe ja nad ruttasid kikivarvul välja. Ahv ärkas ja jälgis hüpeldes neile.
Kaartite alt kostis ministrite lämbuv jagelemine. Kaardivirn kasvas nende pää kohal. Ja arvatavasti saidki nad selle all surma.
3
Suurel terrassil ootasid juba Lucinda, Amaryllis ja Ardelia ühes Leandro, Lelio ning Florimondiga.
Daamid kandsid hüatsindilisi mantleid ja kullat kingi. Nende pääd loorkübarate all paistsid lillenuppudena, nende juuksed laskusid kuldspiraalidena.
Meeste lokit päid katsid punased beretid sulgedega. Nende roosad vestid olid üleni kaet emaileerit nööpidega. Lelio ühe sääre trikoo oli roheline, teine valge. Leandro pahem säär oli ülevalt alla mustvalgete joontega, parem aga täiesti paljas. Florimondi püksimanšetid olid roosad.
Seltskond veetis oma aega, vaadeldes papagoide võitlust. Papagoid sõimlesid koledal kombel. Leandro rääkis küllaltki kahemõttelisi anekdoote Ardelia kõrva. Lelio aga vaatles Amaryllist ning õhkas.
Moorlased õritasid papagoisid, upakile nende ümber, sõrmed maas. Nad paistsid päikeses kui mustast puust mänguasjad. Ja päike ise lõkendas klaaskuplites selle heledusega, mis omane talle ainult minevikus ning muinasjutes.
Printsess rõõmustas kõike seda nähes nõnda, et tal oli avatlus muutuda terveni poole nooremaks. Ainult lord Byroni lähedus sundis teda püsima naise huvitavas eas.
Kuid ta plaksutas käsi, naeris häälekalt ja hüüdis omi lemmikuid nimepidi, nii et ahvgi tundis armukadedust.
Täis kergemeelist kiha ja elavalt lobisedes laskus seltskond suurelt terrassilt. See alanes päratu laia trepina üle vallide, kantud võimsaist kaartest. Moorlased jälgisid seltskonda, kandes helepunaseid, kellukeste ja narmastega ilustet päevavarje.
Kahelpool terrassi peegeldasid bassäänid marmorsammaste alastust ja kuubusteks ning püramiidideks pöet küpresse. Nende taga algasid parkidesse süvenevad alleed, täis saladusi ja üllatusi nagu labürint.
Seltskond kadus sellesse roheliste saladuste ja üllatuste riiki.
Kui kergemeelne oli Avenue des ah ah ha! Kui nukrustav-magus Vallatu Mõttekese Jalgrada! Kui sügavsisulised anonüümid alleed, mille hämarust võis võrrelda ainult alkooviga!
Puie varjust kostsid õrnad kvartetid, mis vaikisid seltskonna möödudes, et jatkata teises kohas jälle. Purskkaevud lobisesid oma sisurikast meeletust varjamata ilmale. Ja grotid kuulatasid armuõhkeid, et kajastada neid üksteisele edasi.
Ühe groti Veenus-kuju oli ühtlasi purskkaev, otsekui elav. Must Neptunus heitis temasse kõõrdi pilke, nagu haududes meeles kalastamisplaane.
Tiigid mädanesid grottide ees, laotades imal-uimastavat lõhna. Kuid Leandro Malaspina pargimeistrite suurteos võlus sellepärast veel enam. Ta lisas oma unarusega elurõõmusse kaduvuse kurbust.
Nagu hele viirastus kerkis kuninglik roosiaed roosast marmorist kolonnaadiga. Sfinksid alleede ääres muigasid saladuslikult. Päikese kiir jooksis elava olevusena üle tee. Ja mõned taltsutet faunid ning nümfid kilkasid puude varjus.
Puie müürisse lõigat väravaist paistsid ääretud perspektiivid veestikkude ja maastikkudega, millel uitsid kaelkirjakud.
Siis avanesid jalutajate eneste ees päikeseküllased niidud. Hõbedased ja lillad põõsad olid paisat niitudel segamini. Magnoliate, lirio- ja rhododendronide õiemäed kuhjusid üllatavas ebasümmeetrias.
Otse ees hõbetasid kunstlikud järved veel kunstlikumate saartega. Rannal kõikusid gondoolid nagu mustad luiged kullat tiibadega.
Printsess istus gondoolis, toetudes kergelt lord Byroni õlale. Lord Byroni juuksekihar ta põsel oli otse sini-must.
Leandro näpitses mandoliinil ja Lelio lautol menuetti. Punaste vöödega gondoljeerid kõikusid kõrgeil keuladel kui mustad varjud. Baldakiinide kuldnarmad lainetasid. Nii sõudis laevastik rannalt.
Järv oli peegelvaikne, ta hõbe paistis sügavale läbi.
Ardelia, Amaryllis ja Lucinda algasid vaikse häälega laulu, millega ühinesid Lelio ning Florimond. Laul kandus ühest gondoolist teise, voogades lainena. See oli kurb-magus viis:
Õnnemaale, õnnemaale, Kütera saarele – gondoljeer, gondoljeer, vii mind ära – õnnemaale, õnnemaale, Kütera saarele…
Ses laulus kostis igatsus, mis köitis südame nimetu valuga. Neile helidele vastasid rannult nümfide hääled kui vaevalt kuuldavad vastukajad.
Daamide silmad niiskusid. Isegi printsessi hääl murdus, nagu kaebuses millegi veel täiuslikuma järele, sest unistuski pole täiuslik!
Gondoolide laevastik randus vaikselt.
Ile d’Amouri üksindased puiesalgad ja lillelised luhad otsekui alistusid saabuvate meeleolule. Nad olid päikese helenduses liikumata vait. Isegi paradiisilinnud lohistasid hääletult omi sabu rohus.
Pajukil olev vana Paan, saare komendant, tervitas saabuvaid rannal hambutu naeratusega. Ta kandis täna oma parimat paraad-vormi. Siis eemaldus ta, algades muistset lugu meriroost vilel.
Pittoresk seltskond lähenes kergelt lobisedes Amori templile. Kesk niidu rohelust kirendasid kuldsed, hüatsindilised ja neegermustad värvilaigud. Ebasümmeetriliste rühmade kohal kõikusid punased päevavarjud.
Templi fassaadi kandis rida kõige kergemeelsemaid sambaid. Nende vahel avanes uks nagu araabia gazeel. Ukse bareljeef kujutas Leda sülelust luigega, võrratu avameelselt ja graatsiliselt.
Jäägu siin kirjeldamata paviljooni sisemus! Ärgem rääkigem midagi ta intiimest ruumest, mis kahemõtteliselt lõhnastet, ja grotina süvenevast alkoovisaalist, mille ehitand maur Al Gever. Ärgem lausugem ka sõnagi ta suurepärasest sirmide kollektsioonist, estampide kogust ja erootilisest biblioteegist, milles leidus kõige täielikum manuel érotique ja kõige täpsem Vātsyāyana Kāmasūtra tõlge suurepäraste jaapani joonistustega.
Olgu ainult tähendet, et ses paviljoonis asetses ka sisimate asjade ministri, lord Byroni intiim-kantselei. Selle rokokoo-stiili sisseseade oli imeväärne.
Kuid täna ei läind printsess ei alkoovisaali ega kantseleisse. Võib olla, viirastas ta kõrvus veel hommikune lõolaul, kuid igatahes tundis ta poolehoiet loodusele.
Ta istus ootamatult