Hingede öö. Karl Ristikivi
arvan, et parem on võimalikult vähe küsida.“
„Aga nüüd sa tead. Sa ei ole siiamaani midagi minust kirjutanud.“
„Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem.“
„Kas tõesti? Või on see ka mõnes raamatus?“
„Veel mitte. Nii et seda võib uskuda. Sa oled ju ka ise endale välja mõelnud Lindude saare ja Surnud mehe mäe.“
„Ei saa öelda, et ma oleksin nad välja mõelnud. Lindude saar on ju olemas. Ta on seal, kaardil, me võime mõlemad teda oma silmaga näha.“
„Aga tal ei ole nime, nagu sa ütlesid. Või kui ongi, siis on tal mingi teine nimi, millest sul pole mingit kasu. Lindude saare oled sa siiski ise välja mõelnud. Sama lugu on minu inimestega. Pole sugugi võimatu, et ma neid kõiki olen kuski kohanud, vähemalt näinud. Olgu siis rongis, tänaval või nüüd viimati kohvikus. Nimed aga annan ma neile ise ja luuletan juure Surnud mehe mäe ja tütarlapse, kes kardab lindusid.“
Ta hakkas naerma. „Olgu siis pealegi – võid needki endale saada.“ Siis muutus ta jälle tõsiseks. „Ma tahaksin heameelega, et sa kirjutaksid minust.“
„Ma ei tea, kas sobib teha erandit… Miks sa seda tahad?“
„Seda ma ei oska seletada. Või oota – ma katsun siiski… Sa ütlesid, et sa ei kirjuta kunagi tõelistest inimestest, eks ole? Võib-olla muutun ka mina siis vähem tõeliseks, kui sa minust kirjutad. Mõnikord arvan, et see oleks kergem.“
„Hea küll, ma katsun siis. Aga ma ei saa lubada, et see õnnestub sel määral, et sa minu raamatus saad tõeliseks ja tegelikkuses ebatõeliseks. Ja sa ei tohi pärast pahaks panna, eriti mitte sellepärast, kui ma juure luuletan Surnud mehe maja ja tütarlapse roosas kleidis.“
„Tütarlaps roosas kleidis – sa mõtled Bellat? Miks mitte?“
„Ma ei tea muidugi, kas Bella ka kardab lindusid. Ma ei tea isegi, kas ta on kunagi seal saarel olnud. Igatahes ei ole veel ükski mees linnast tulnud ja teda kaasa viinud. Nagu näed, ei ole sugugi nii kerge tõelisust ja luulet kokku sobitada.“
„Sellest ei ole midagi – Bellal on veel üks teine nimi. Võimalik ka, et see on hoopis teine tütarlaps. Sa ei tea vist sedagi, et Bella on kihlatud. Mitte päriselt, sõrmustega ja nii. Aga seegi sünnib veel täna õhtul, kui mitte „William ei sega ennast vahele. Ta on siiamaani vastu olnud. Allan ei ole talle suuremat meele järgi.“
„Allan? See on noormees sõdurimundris, kes laulab, eks ole?“
„Sõdur? Muidugi mitte. Kuidas võiks see olla sõdur? Sa ei näi vist paljugi asju teadvat. Ei, see on see teine noormees, kes klaverit mängib. Aga mis sõdurisse puutub – kas sa oled teda näinud?“
„Muidugi! Kuidas ma muidu võiksin temast rääkida?“
„Ma arvasin, et sa oled selle juure luuletanud,“ ütles ta kavala naeratusega. „See on imelik – sa tead nii vähe, ja oled siiski näinud sõdureid, keda paljud ei näe. Mina näiteks ei ole ühtki näinud. Ja ometi olin ma ise sõdur, kui ma haigeks jäin. Aga nüüd ma ajan kaks hoopis ise asja segamini.“
Ta hääles ei olnud ei uhkust ega kibedust. Ma pidin mõtlema teistele sõdureile, kes iial ei väsi oma võlakirja igaühele nina alla torkamast. Ja ometi on nad vähemalt kunagi teadnud, mille eest nad on maksnud. Oli see siis vabadus ja isamaa, kuulsus- ja saagiiha, või lihtsalt ürgtungide vaba väljapurse. Ollel ei ole mingit võlakirja. Kõik on nii mõttetu, kui pole kedagi süüdistada, kelleltki midagi nõuda.
„Olgu – annan sulle kirjutamiseks täiesti vabad käed,“ ütles ta resigneerunult. „Mul ei ole ühtki medalit, mille sa peaksid tingimata asetama õigele kohale.“
„Nii vabad kui mu käed üldse saavad olla. On palju seadusi, mis piiravad absoluutset vabadust, kõige tugevamad neist on loodusseadused. Nad ei ole nimelt kuigi tugevad, mu käed, ja see seob neid rohkem kui miski muu.“
„Saan aru,“ ütles ta ja vaatas oma kätele.
Kõhklesin, kas öelda seda, millele ma praegu kõige rohkem mõtlesin. Kõhklesin mitte ainult tema pärast.
„Ma tean ka, mis on kõige raskem, kui inimene kõik kakskümmend neli tundi päevas on teiste hoole all, kes kõige oma armastusväärsuse juures siiski on ainult vangivalvurid. Olen seda isegi üle elanud, kuigi nõrgemal kujul. Alati on keegi, kes sul silma peal hoiab. Aga sellest ma muidugi ei kirjuta. Sellest ei saa kirjutada, ja sellel poleks ka palju mõtet, sest peale meie kahe vaevalt kedagi leidub, kes seda mõistab.“
Sedagi näis olevat palju, ta oli muutunud näost punaseks ja vaatas mujale. Ta hääl kõlas kuidagi surutult.
„On vist aeg, et lähed jälle alla – nüüd peaks söögiaeg käes olema.“
„Loodan, et ma ei ole sind liiga väsitanud.“
„Oh ei! Need on hoopis teistsugused unenäod, mis mind väsitavad. Oled alati teretulnud – ja sa tead nüüd, kui lihtne on mind leida. Ainult trepist üles ja siis kolmas uks paremal.“
Koputati uksele, kõvasti, nagu puu vastu puud. Ilma vastust ootamata astus sisse keskealine naisterahvas valges kitlis, karmide näojoontega ja terashallide juustega, mis olid tugevasti vastu pead soetud. Ta pilgus oli tõepoolest vangivalvuri umbusku, kuigi ma ta silmi selgesti ei näinud, sest ta hoidus minu poole vaatamast, kuigi ta ukse minu jaoks lahti hoidis.
„Nägemiseni, Olle! Tulen kindlasti varsti jälle.“ Kuigi teadsin, et selle lubaduse täitmine ei olenenud minust.
„Nägemiseni!“ Ta hääl kõlas summutatult, nagu oleks keegi oma käe ta suule surunud.
Naine valges kitlis seisis ukse juures. Ta sulges selle mu järel, aeglaselt ja hääletult, aga ometi lõplikult. Mulle jäi meele ta nägu, nii nagu seda nägin viimasel hetkel, see muutus pikkamisi elavaks, nagu puu kevadel, kui maa sulab.
Seisin jälle hämaras koridoris, kus lampide valgus oli nagu kinni külmunud, nii et see oma allikast kuigi kaugele voolata ei suutnud. Kuski kaugel kuuldus tume kõmin, nii nagu liiklusmüra kaugel linnas. Või oli see ainult minus eneses, see umbne, ebamäärane hirm, mis jälle tõusis? Tuletasin midagi meele, mingit juhist, mis mulle varem oli antud. Pidi olema mingi päästerõngas, mingi sõna, märgusõna, umbes nagu: „Seesam, avane!“ Aga ma teadsin ka, et see ei tule meele enne, kui olen unustanud ukse enda taga, ja seda polnud kerge unustada.
„Bobby!“ ütlesin ma siis, peaaegu teadmatult. Aga vaevalt olin seda öelnud, kui ma teadsin, ja siis kordasin juba hoopis rõõmsamalt ja täiesti teadlikult: „Bobby!“
Over buttered scones and crumpets Weeping…
Noormees, kes oli istunud koridoris laua juures, ei kandnud valget kitlit, nagu ma alguses olin arvanud, vaid ainult valget kelnerikuube, nagu ma nüüd nägin, kui ta mulle vastu tuli. Aga selle elukutse vastu kõneles ta kohmakus, ta kehahoiak ja kõnnak meenutasid rohkem robotit kui inimest, tõepoolest, mul tuli otsekohe meele Frankensteini monstrum. Ometi oleks ta näojooni võinud nimetada isegi ilusaiks, kui ta ilme poleks olnud nii kohtlane, lausa idiootlik. Tal olid heledad juuksed ja kulmud, näojume elutult kahvatu ja ta silmadki, milles raske oli leida midagi pilgutaolist, olid erakorraliselt heledad.
„Palun, seda teed!“ ütles ta, kui ma suundusin trepi poole, millest ma varem olin üles tulnud. Ta rääkis kõlatu kurguhäälega, ebaselgelt, see kõlas pigemini nagu kulunud grammofoniplaat. Mõnes teises olukorras oleksin vaevalt ta sõnadest aru saanud.
Klaasuks, millel varem olin näinud naise varju, oli nüüd poollahti ja nägin sellel silti: „Valvekorra-arst“. Võisin veel näha, kuidas keegi parajasti valge kitli varna riputas ja siis ukse kinni lükkas. Bobby möödus uksest väikese kaarega, nagu