Hingede öö. Karl Ristikivi
midagi peale hakata oma kehaga ja veel vähem selle elava hingeõhuga.
(Kuidas ma teadsin, et ta nimi on Bobby? Õigust öelda – ma ei teadnudki seda ja ma ei tea seda tänapäevani. Nimetasin ta lihtsalt Bobbyks, et tal oleks mingi nimi.)
Pika koridori lõpus viis keerdtrepp alla, otsekohe söögisaali. See osa, kuhu saabusime, oli siiski suurest saalist eraldatud puuvõrega, mille rohelised väätkasvud muutsid peaaegu läbinähtamatuks. Ma ei teadnud tähele panna, kas see lehestik oli loomulik või kunstlik, aga kaldun arvama viimast, sest see oli väga korrapärane. Siin oli kaetud kaks väiksemat lauda, kumbki neljale inimesele, ja nad seisid seal ja näisid ootavat, võimalik, et mind. Nad noogutasid teretuseks veidi kangelt ja sunnitud viisakusnaeratusega. Ja nagu kogu aeg olin kartnud, nii oligi, et mu lauanaaber oli daam leinariietes.
Kui ma istusin, jõudsin juba näha, et see leinariietes daam ei olnud siiski see vana naine, kes kontserdi ajal oli istunud mu kõrval. See oli veel üsna noor naine kergelt punaka jumega, nii nagu on inimesel, kes esimest korda on olnud pikemat aega kevadise päikese käes. Ta oli brünett, ta mustad juuksed olid tihedalt vastu pead soetud ja ta ripsmed olid nii pikad, et ma pidasin neid kunstlikeks. Mu vastas istuv daam oli lopsakalt oma viimast õitsengut õitsev naine säbrulise valge parukaga, mis andis talle lambaliku ilme. Rasvasel näonahal oli puuder kogunenud kõõmataolisteks laikudeks. Ta paksult värvitud punane suu võttis tagasihoidlikult osa naeratusetaolisest grimassist, kui ta tegi ettepaneku tuttavaks saada.
Leinariides daam ulatas mulle käe, aga ta ei lausunud sõnagi, ja võib-olla ainult näis see mulle, et ta kergelt pead noogutas. Ta käsi tundus kuidagi ebameeldivalt temperatuuritu, ei külm ega soe. Blond daam seevastu oli peaaegu kuum, ja ta sõrmed haarasid mu käe ümbert nii tugevasti, nagu oleks ta tahtnud mind põgenemast takistada. Pikad, tumepunaseks lakitud küüned on mulle alati vastikud olnud. Tema kõrval istus noor mustajuukseline poiss sinises gabardiinülikonnas, keda ma esimesel hetkel pidasin ta pojaks, kui ta tutvustamisel ütles sama nime: „Randall.“ Aga ma hakkasin kohe, kuigi vastumeelselt, seda arvamist muutma, kui ma nägin, et noormehe vasakus käes oli sõrmus, mida siin maal meeste juures alati nimetatakse kihlasõrmuseks, ka siis, kui nad on juba ammu abielus. Esimesel pilgul tundus noormehe nägu peaaegu lapselik või veel rohkem nukulik, sest tal oli portselani läbipaistev jume ja ta näojooned ei liikunud isegi mitte kohustatud naeratuseks. Aga selle läbipaistva glasuuri all võis üsna varsti märgata jooni, mis tunnistasid seda erilist külma julmust, mis tihti on omane ilusatele ja hellitatud lastele. Proua Randall tõmbas ta istudes kättpidi alla toolile ja samaaegselt tugevasti enda vastu, nagu mingis omandiõiguse demonstreerimise tuhinas. Portselannägu ei liikunud, aga noormehe vaba käsi tõmbus aeglaselt rusikasse.
Teise laua juurest püüdsin ma esimesel hetkel meelejäävalt kinni ainult ühe näo. See oli üks vanahärra kohevil valgete juustega ja kulli ninaga – mul tuli meele ainult sõna maestro. Ta võis olla helilooja, dirigent, läbilöönud kunstnik – kõigile iseloomulikele joontele vaatamata oli ta näos midagi üldist, paljudel piltidel nähtut. Ma võisin eksida, kui ma arvasin, et ta mulle peaga noogutas. Olen selles suhtes varem mitu korda palju kergeusklikumalt sisse kukkunud.
Bobby serveeris meile, ja ta tegi seda, nagu oodata võis, kohmakalt ja isegi teatava üleoleva lohakusega, eriti, mis puutub minusse. Aga see võis ka ainult tunduda mulle isiklikkusena, sest et ma ennast ülepea hästi ei tundnud. Juba esimene võileib hakkas mul suus ringi käima – seda olin kartnudki. Märkasin, et ka daam mu kõrval suutäitki suhu ei tõstnud, vaid ainult noa ja kahvliga taldrikul õiendas. Vastasistujad, eriti proua Randall, sõid aga hea isuga.
Tülikaimad kõigist siinsetest kommetest on joomakombed. Ma ei tea kunagi, millal ja kellega ma pean kokku jooma. Ja peale selle on niisugune seltskondlik joomine üldse selge nuhtlus – see on nagu suplemine riietes ja tärgeldatud kraega. Tõstsin siiski klaasi oma lauanaabri suunas, kuigi võis arvata, et ta seda üldse ei näe.
Ta ei vaadanud tõepoolest üldse minu poole, kuid ta tõstis oma klaasi ja tühjendas selle ainsa sõõmuga ega teinud sellest väljagi, nagu oleks see olnud ainult vesi. Pidasin oma kohuseks olla siiski niipalju seltskondlik, et öelda mõni sõna. See polnud aga nii lihtne, sest ma ei osanud millestki alustada. Ilmast rääkida oleks tundunud tehtud ja isegi irooniline. Ja naisel, kes on pandud sind lõbustama, on õigus ennast igal juhul solvatud tunda. Pingutasin ennast, et midagi leida, ja siis tuli mul meele, et oli ju vana-aasta öö.
„Kell peaks juba varsti olema kaksteist…“
See oli vähemalt viisakas võimalus kella vaatamiseks, mis on saanud minu juures närviliseks harjumuseks, kui mul on igav. Aga ta ei kuulnud seda – või ei hoolinud kuulda. Peaaegu vihase agarusega lõikas ta leivatükke veel väiksemaks, nii et nuga vastu taldrikut kriiksus.
Noormees põiki üle laua tõstis aga randme iseloomuliku liigutusega ja vaatas kellale. See liigutus näis nii tuttav, kuigi ma ei suutnud hetkel meele tuletada, kus ma varem olin näinud sedasama närvilist liigutust, mis oli ainult käerandme närvilisus. Ta tõstis kella silmade juure, siis kõrva juure ja raputas kätt ja selle järel pead.
„Imelik,“ ütles ta. „Mu kell on seisma jäänud. Ta on vaevalt üksteist – aeg peaks olema juba hilisem.“
Proua Randall võttis ta käe ja surus selle oma põse vastu.
„Kallim, aeg ei tähenda meile midagi,“ ütles ta kohutava teatrisosinaga. Noormehe pilk ei olnud kuigi meelitav. „Minule igatahes küll mitte,“ vastas ta.
Kuski alustas peidetud valjuhääldaja – või oli see siiski orkester? – šlaagerit „Too young“, mis mulle nagu märg võõras käsi krae vahele tükkis. Blond daam hoidis ikka veel oma mehe kätt ja surus seda oma põse vastu, ise meloodiat kaasa ümisedes. Ta jäi järjest rohkem orkestrist maha, nagu tahaks ta ka sellega aega võita. Heites kõrvalpilgu oma daami poole nägin, kuidas ta punetav nägu oli muutunud veelgi punasemaks. Ma poleks imestanud, kui ta äkki oleks hüsteeriliselt plahvatanud – tõtt öelda, ma isegi ootasin seda.
Bobby tuli supiga. See oli mingi hall vedelik, peaaegu maitsetu, aga nii see vist peabki olema. Supi maitsetus on ju teataval määral lõunasöögi peenuse mõõdupuuks. Nägin, et Bobby sõrmeküüned olid väga mustad, aga see ei tarvitsenud nii palju tähendada, sest kindlasti ta ei hoidnud pöialt supi sees. Ja ta lepitas mind mõnel määral oma naeratusega, mis tuli ootamatult, kogemata ja kobavalt, nagu lapse esimene naeratus.
See naeratus tardus kohe ehmunud grimassiks. Proua Randall haaras ta varrukast ja nõudis:
„Aga vein ometi? Kuhu jääb vein? Ma olen harjunud supi juure veini jooma.“
„Non, madame! Pardon, madame!“ kogeles Bobby. Kasta kummaline, grammofoni meenutav hääl oli tingitud sellest, et ta oli välismaalane?
„Välismaalased!“ ütles proua Randall vana, hästituntud kõlaga. „Ma ei imesta, kui nad viimaks katsuvad meid mürgitada. Mina seda suppi küll ei söö!“
Bobby võttis ta eest taldriku, ja sealsamas püsti jalu tühjendas ta selle kolme-nelja lusikatõstmisega. Proua Randall oli algul üllatunud, kuid siis puhkes ta äkki naerma ja naeris nii, et ta puhevil keha üleni vappus ja pisarad silmist nähtavaid jälgi jättes üle puuderdatud põskede voolasid. Aga ta naer oli õrn kudrutamine võrreldes härra Randalli lagiseva hirnumisega. Surusin hambad huulde, et mitte kaasa naerda, sest see naer oli eraomand ja mul polnud mingit õigust sellest osa saada. Pidin võtma eeskuju kõrvallaua inimestelt, kes üldse meie poole ei vaadanud. Nad poleks seda teinud arvatavasti ka siis mitte, kui siin keegi oleks appi karjunud.
Ma polnud isegi poolt oma viinaklaasi sisust tühjendanud, aga ometi tundsin, kuidas nagu mingi vari aegamisi langes mu meeltele ja mul oli raske kõike täpselt jälgida. Igatahes olid supitaldrikud ära korjatud ja Bobby tõstis mulle ette tüki roostbiifi. Ta liigutused olid muutunud hoopis vabamaks ja vilunumaks, ja ma mõtlesin alguses ainult ta käsi nähes, et see on keegi teine. Kui ta aga läks teisele poole lauda, nägin, et see oli siiski tema, aga et isegi ta näoilme näis olevat muutunud intelligentsemaks. „Purjus inimese vähenenud kriitikavõime,“ ütlesin ma endale. „Sellepärast tundub mulle, nagu oleks isegi proua Randall muutunud hulga sümpaatsemaks. Koguni mu kaunis ja uhke