Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm

Kuidas kirjutatakse ajalugu?

käesolevas köites Peter Burke, ent milles käsitletavad probleemid on siinsetega sageli sarnased.

Käesolev intervjuuraamat on lahutamatult seotud raamatusarjaga „Ajalugu. Sotsiaalteadused”, mille kakskümmend viis köidet ilmusid aastatel 1997–2007 Varraku kirjastuses. Kõik siinsed intervjuud, välja arvatud vestlus Reinhart Koselleckiga, nägid esimest korda ilmavalgust sarja raames ning sündisid soovist tuua konkreetne tõlketeos ja selle autor eesti lugejale lähemale. Mõte need vestlused ühtede kaante vahele koondada tärkas alles siis, kui suurem osa intervjuudest oli juba tehtud, mistõttu tuleb nende lugemisel alati silmas pidada esialgset konteksti – mingi konkreetse raamatu tutvustamist autori teiste tööde ja tegemiste valguses. Samuti pole ma intervjuusid tagantjärele muutnud ega mugandanud, vaid esialgse vestlussituatsiooni „märgid” on kõik alles hoitud. Ainsana olen lisanud nurksulgudes mõningaid joonealuseid viiteid uuemale kirjandusele, mis on ilmunud pärast intervjuu avaldamist. Kõik raamatus esinevad viited pärinevalt küsitlejalt, v.a. intervjuus Carlo Ginzburgiga, kus viimane varustas ise oma vastused viidetega.

Tähelepanelikumale lugejale ei jää kindlasti märkamata, et näilisele kirevusele vaatamata läbivad raamatut punase niidina mõned teemad, millest on juttu suurema osa vestluskaaslastega. Pole saladus, et iga intervjuu on ühtaegu nii küsitletava kui ka küsitleja nägu. Siinseteski kõnelustes otsisin ma ennekõike vastuseid küsimustele, mis mind ennast kõige enam huvitasid. Kuigi kindlasti pole see juhus, et oma küsimustele lootsin vastuseid leida nimelt nendelt ajaloolastelt. Pigem võib öelda, et teadlikkus nendest küsimustest sündiski küsitletavate ajaloolaste töid lugedes.24 Laias laastus võib neid põhiküsimusi välja tuua neli.

Esiteks, kuidas mõjutab ajaloolase tööd tema päritolu ja hariduskäik? Kas tema uurimisteemad on teadlik valik või sattumuste tulemus? Mil moel ja kui palju sõltuvad ajaloolase probleemipüstitused oma ajastust ja teadussituatsioonist? Mõistagi pole nendele küsimustele võimalik anda ammendavaid vastuseid, kuid on ütlematagi selge, et kõikidest humanitaar- ja sotsiaalteadustest on ajalugu üks kõige tihedamalt oma kaasajaga seotud distsipliine. Nagu tõdeb siinsamas raamatus Jean-Claude Schmitt: „Ajaloolase tõlgendus on aga alati oma ajastu nägu. Niisiis pole olemas ajalugu iseeneses, vaid alati ajalugu, mida kirjutatakse teatud aeg-ruumis.” Korrates õigupoolest itaalia ajaloolase ja filosoofi Benedetto Croce läinud sajandi alguses sõnastatud tõdemust, et „iga tõeline ajalugu on alati tänapäeva ajalugu (storia contemporanea)”.25

Teiseks, milline on teooria roll ajaloouurimises? Kas ja mil määral peab olema ajaloolane kursis ajalooteooriatega? Kuidas siduda empiirilisi uuringuid filosoofiliste probleemidega? Igasugune ajaloouurimus kätkeb paratamatult epistemoloogilisi otsuseid ja ideoloogilisi eelistusi, mistõttu teoreetiline eneseteadlikkus näib olevat ajaloolase ameti lahutamatu osa. Kummatigi valitseb kutseliste ajaloolaste seas traditsiooniline umbusk või koguni vimm igasuguse teoretiseerimise vastu, milles nähakse vaid praktilist uurimistööd takistavat targutamist. Tõenäoliselt annab siinses raamatus kõige selgema vastuse sellele dilemmale Jacques Le Goff: „On selge, et me uurime ajalugu mingitest eelarvamustest või tõekspidamistest lähtudes, ja ma leian, et palju mõttekam on seda teha teadlikult kui teadmatult, nagu see on sageli tavaks. Niisiis, see, mis paistab olevat pragmaatiline lähenemine ajaloole, on tegelikult eriti ideoloogiline, kuna tegemist on teadvustamata ja kriitikavaba ideoloogiaga.”

Kolmandaks, milline peaks olema ajaloo koostöö teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega? Kas ja mil moel on võimalik interdistsiplinaarne ajalugu? Millistel teadusharudel on kõige enam pakkuda ajaloouurimisele? Raamatusarja „Ajalugu. Sotsiaalteadused” üks peamiseid eesmärke oli panustada interdistsiplinaarse ajaloo edendamisesse. Kõik selles sarjas ilmunud ajaloolaste, antropoloogide, sotsioloogide, semiootikute jt. raamatud olid ühel või teisel moel dialoogis naaberdistsipliinidega, pakkudes näiteid ajaloolisest antropoloogiast, ajaloolisest sotsioloogiast või ajaloolisest semiootikast. Seega on paratamatu, et küsimus interdistsiplinaarsusest oli samuti üks keskne teema sarja raames tehtud intervjuudes. Nendest joonistub välja konsensuslik tõdemus, et hea ajalookirjutus saab tänapäeval sündida vaid dialoogis teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega. Seda tõdeb teiste intervjueeritute seas väga õnnestunult Roger Chartier: „Ajalugu kui uurimisobjekt pole meile kunagi lihtsalt ette antud. Iga ajaloolane konstrueerib ise oma ajaloo-objekti; seepärast ongi vajalik, et ajaloolased oleksid võimelised arutlema iga metodoloogilise lähenemise plusside ja miinuste üle, et nad oleksid võimelised astuma dialoogi teiste teadusharudega ja looma uusi interdistsiplinaarseid uurimisruume, mis sünnitaksid uusi küsimuseasetusi.”

Viimaks on nende intervjuude üheks läbivaks teemaks ajalookirjutuse tulevik. Millised on ajaloouurimise kõige huvitavamad väljavaated? Kas ajalooteaduses valitseb kriis, nagu paljud autorid on väitnud?26 Kuigi mitmed küsitletud möönavad kriisi ajalooteaduses, siis täpsustavad nad kohe, et esiteks on see osa üldisematest eneseotsingutest humanitaar- ja sotsiaalteadustes ning ühiskonnas laiemalt ja et teiseks on kriis igasuguse teadustegevuse n. – ö. loomulik seisund, mis võimaldabki püstitada uusi küsimusi ja teha uusi avastusi. Ehk nagu kirjutab Jean-Claude Schmitt: „Tuleb tunnistada, et kriitiline kahtlus pole teadlase jaoks sugugi laiduväärne hoiak. Kindlasti tuleb seda eelistada suuresõnalisele võltsenesekindlusele.”27 Ajaloouurimise uute perspektiivide suhtes valitseb erinevate autorite seas võrdlemisi suur optimism, n. – ö. ajaloolahingute aeg (kui kasutada üht Lucien Febvre’i kuulsat väljendit28) on möödas ja kunagi väga uuenduslikud ideed interdistsiplinaarsest ja probleemikesksest ajaloost on muutunud ajaloouurimise argipäevaks. Peter Burke tõdeb oma intervjuus võidukalt: „1979. aastal, kui mul paluti kirjutada sotsioloogiast ja ajaloost, ja isegi veel 1990. aastatel, kui mõned Cambridge’i kolleegid püüdsid vastu seista ajaloolise antropoloogia kursuse sisseviimisele ülikoolis, tundsin ma ennast omamoodi ristisõdijana. Ent tundub, et see lahing on sammhaaval võidetud. Praegu viidatakse akadeemiliste ajaloouurimuste joonealustes sageli sotsioloogidele, antropoloogidele jt. ilma mingi silmatorkava võõristuseta!” Talle sekundeerib nn. Annales’i ajalookoolkonna üks praegusi liidreid Jean-Claude Schmitt: „Kui algusaastatel oli Annales lahingulipp sõjas traditsioonilise ajalooteaduse vastu, siis […] nüüdseks on Annales’i koolkonna ideed levinud Prantsusmaal ja teisteski Euroopa riikides väga paljudesse ajaloouurimise valdkondadesse.” Lisades veidi melanhoolsemas võtmes: „Ajakirja esialgne poleemiline ja isegi konfliktne põhitoon on praeguseks kadunud, millest on mõneti kahjugi, sest intellektuaalne elu areneb enamasti läbi vaidluste ja konfliktide.” Ma ei julge kindlasti väita, et siinsetest intervjuudest moodustub ülevaatlik pilt ajalookirjutuse praegusest seisust ja tuleviku väljavaadetest29, ent kahtlemata saab siit piisavalt aimu, kuidas mõtlevad ja töötavad mitmed mõjukad ajaloolased tänapäeva ajaloouurimise eesrindel.30

Mäletan, et kui tegin 1990. aastate alguses sisseastumiseksameid Tartu Ülikooli ajaloo osakonda, siis eksamite vaheajal oli mu lahutamatuks kaaslaseks Paul Veyne’i raamat „Kuidas kirjutatakse ajalugu”.31 Mäletan, et toona jäi suur osa teose sisust mulle arusaamatuks (avastasin selle alles aastaid hiljem teisel lugemisel), ent see küsimus, mille raamat esitas – kuidas kirjutatakse ajalugu? –, sööbis mulle mällu ja on mind saatnud tänaseni. Seetõttu on mul ütlemata hea meel, et siinne raamat, mis on pealkirja saanud oma kuulsalt eelkäijalt, lõppeb Paul Veyne’i intervjuuga, milles on sõnastatud mu meelest väga mitmeid olulisi probleeme ajalookirjutuse olemusest.

See raamat on sündinud uudishimust, tunnistasin sissejuhatuse alguses. Kuid samuti on see sündinud soovist rikastada ajaloouurimise traditsioone Eestis, avardada meie teadlikkust ajalookirjutuse võimalustest ja kutsuda ajaloolasi üles innukamale dialoogile teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega ning suuremale refleksiivsusele ja introspektsioonile. Mul on hea meel, kui see raamat veidigi nende soovide täitumisele kaasa suudab aidata.

Peter Burke

Скачать книгу

24

Samas ei peaks sellest järeldama, et siinses raamatus esindatud ajaloolased moodustavad mu isikliku „ajaloolaste panteoni”; kindlasti on neid tänapäeva ajaloolasi ja ajalooteoreetikuid, kes on mu vaateid oluliselt mõjutanud ja kellega oleksin meelsasti vestelnud, märksa rohkem (kui piirduda ainult mõne olulisema nimega: Frank Ankersmit, Georges Duby, Aron Gurevitš, Emmanuel Le Roy Ladurie, Jörn Rüsen, Hayden White). Samuti on siinsest teosest välja jäänud „Ajalugu. Sotsiaalteadused” sarjas ilmunud lühiintervjuud antropoloogide Jack Goody ja Clifford Geertziga (mõlemad kahasse Toomas Grossiga), keda pean samuti oma olulisteks mõjutajateks.

25

Benedetto Croce, Teoria e storia della storiografia [1917], Milano, Adelphi, 2001, lk. 14 et passim. 1915. aastal kinnitas oma aastapäevakõnes Ameerika Ajalooühingu president H. Morse Stephens samas vaimus: „Iga põlvkond kirjutab oma ajaloo”, vt. H. Morse Stephens, „Nationality and History”, American Historical Review, kd. 21, nr. 2, 1916, lk. 225. (Pole võimatu, et see tõdemus ise on veelgi vanem.)

26

Vt. ülevaatlikult Joan Wallach Scott, „History in Crisis? The Others’ Side of the Story”, American Historical Review, kd. 94, nr. 3, 1989, lk. 680–692 (rõhuga Ameerikal); Andreas Fahrmeir, „Zur „Krise” der Geschichte. Anmerkungen zu einer aktuellen Diskussion”, Historische Zeitschrift, nr. 276/3, 2003, lk. 561–579 (rõhuga Saksamaal); Gérard Noiriel, Sur la „crise” de l’histoire [1996], Paris, Gallimard, 2005 (rõhuga Prantsusmaal); vt. ka kahte huvitavat debatti Noirieli raamatu ümber: Le Bulletin de la S.H.M.C., nr. 3–4, 1997, lk. 72–99: „Sur la „crise” de l’histoire. Autour du livre de Gérard Noiriel”; French Historical Studies, kd. 21, nr. 3, 1998, lk. 383–414: Forum: A Crisis in History? On Gérard Noiriel’s „Sur la „crise” de l’histoire”. Noirieli vastus kriitikale leidub tema raamatus Penser avec, penser contre. Itinéraire d’un historien, Paris, Belin, 2003, lk. 5–22.

27

Jean-Claude Schmitt, „Ajalooteaduse „kriisist””, Sirp, 07.05.2004.

28

Lucien Febvre, Combats pour l’histoire, Paris, Armand Colin, 1953.

29

Ladusa ülevaate ajaloouurimise tänastest suundadest ja meetoditest leiab näiteks järgmistest teostest: Peter Burke (ed.), New Perspectives on Historical Writing, Cambridge, Polity Press, 1991; 2nd ed., University Park, Pennsylvania, The Pennsylvania State University Press, 2001; David Cannadine (ed.), What is History Now?, Houndsmills, Basingstoke, New York, Palgrave Macmillan, 2002; Joachim Eibach, Günther Lottes (Hrsg.), Kompass der Geschichtswissenshaft, Göttingen, Vandenhoeck & Ruprecht, 2002; Michael Maurer (Hrsg.), Aufriß der Historischen Wissenschaften. Kd. 7: „Neue Themen und Methoden der Geschichtswissenschaft”, Stuttgart, Philipp Reclam, 2003.

30

Lugejale ei jää kindlasti märkamata, et raamatu tosinast intervjueeritavast esindavad koguni seitse prantsuse ajalooteadust, neist lõviosa õpetavad omakorda Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is, mis on mu enda alma mater Pariisis. Selles valikus kõnelevad niisiis selgelt küsitleja intellektuaalsed ja keelelised eelistused, mis pole aga lõpuni meelevaldsed, kuivõrd prantsuse ajalookirjutus on vaieldamatult olnud 20. sajandi teisel poolel kõige olulisemate uuenduste eesliin. Seda tunnistavad tihtipeale teisedki raamatus küsitletud, kes esindavad ameerika, inglise, itaalia ja saksa ajalootraditsioone.

31

Paul Veyne, Comment on écrit l’histoire [1971], suivi de Foucault révolutionne l’histoire [1978], Paris, Seuil, 1979. Tänan tagantjärele väga Lore Listrat, kes selle raamatu mulle toona kinkis ja kes hiljem toetas tänuväärselt sarja „Ajalugu. Sotsiaalteadused” algatamist, tõlkides ühtlasi selle avaraamatu, Georges Duby „Guillaume le Maréchali”.