Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm
(nt. Goffmani „eneseesitlus”, „sotsiaalne draama” Turneril, Geertzi käsitlused „teatririigist” jne.). Kahtlustan, et selline arusaam tekkis tänu televiisorivaatamisele, nii nagu maailma kui näitelava metafoor tekkis 17. sajandil tänu avalike teatrite tekkele Londonis, Pariisis, Veneetsias, Madriidis ja mujal. Nüüd me näeme kõikjal „stsenaariume”. Olen seda metafoori sageli ka ise kasutanud ja pean seda ikka veel valgustavaks, kuid idee ettekirjutatud tekstiga draamast võib ühiskondlike või kultuuriliste praktikate tõlgendamisel mõnikord eksitada. Tarvis on jätta ruumi individuaalsele või kollektiivsele improvisatsioonile. Seega tervitan ma mõiste „etendus”, performance levikut, sest seda kasutatakse sageli, kui mitte lausa alati, seoses improviseerimisega. Nii nagu „leiutaminegi”, seostub see mõiste voluntarismiga, arusaamaga, et me võime – teatud piirini – ennast leiutada või oma rolle (abielunaine, professor, kristlane jne.) vabal või paindlikul moel etendada. Nagu teisigi pöördeid, võidakse „performatiivse pöördega” minna liiga kaugele ja tõenäoliselt minnaksegi. Kuid praegu on seda vaja just nimelt õõnestamaks märksa jäigemat „stsenaariumi” mõistet.
Ja lõpetuseks – kuhu suunas liiguvad teie enda uurimistööd? Te läksite hiljaaegu pensionile Cambridge’i ülikoolist, kuidas planeerite täita oma aega emeriitprofessorina?
Ma olen läinud pensionile kui õppejõud, ent mitte kui teadlane. Püüan edasi tegeleda teemadega, millest olen juba kirjutanud, ja selleks annavad innustust loengupidamise- või konverentsikutsed, mis on küll õigupoolest adresseeritud minu endisele minale, kes tegeles renessansi, Louis XIV fabritseerimise, teadmiste, rahvakultuuri või keele ajalooga… Vabana kohustusest õpetada Euroopa ajalugu 1500–1700 (mis tähendas vajadust olla kursis kõigi selles uurimisvaldkonnas toimuvate muutustega) olen ma vahepeal pöördunud Brasiilia ajaloo poole, sest olen abielus brasiillannaga, ja nüüd, kus ma ei pea vähemalt 24 nädalat aastas Cambridge’is viibima, elame me üha rohkem Brasiilias. Me kirjutame üheskoos uurimust Brasiilia sotsioloogi ja ajaloolase Gilberto Freyre kohta, kes tegeles 1930. aastatel sisuliselt millegi sarnasega nagu uus kultuuriajalugu, kirjutades seksist, soost, toidust, elamistingimustest, lapsepõlvest, argipäevast jne. See on esimene kord, kus ma teen arhiivitööd 20. sajandi kohta; Fernand Braudeli jt. pole ma kunagi sel viisil käsitlenud. Ent säärane teemavalik polegi nii kaugel „Sotsioloogia ja ajaloo” või „Prantsuse ajalooteadusliku revolutsiooni” autori huvidest.
Roger Chartier
Roger Chartier (sünd. 1945) on prantsuse ajaloolane, kelle kitsam erialane huvi on varauusaegse Euroopa raamatu- ja lugemislugu, millest ta on kirjutanud mitmeid põhjalikke ja uuenduslikke uurimusi ja esseid. Samuti on ta silma paistnud oma uudsete seisukohtadega ajaloouurimise metodoloogilistest probleemidest. Roger Chartier töötab professorina Pariisi õppe- ja teaduskeskuses Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales.
Ma leian, et teie individuaalne areng ajaloolasena kattub suuresti viimaste kümnendite Prantsuse ajalooteaduse üldise arenguga, mis on kulgenud 1960. aastatel väga populaarsest kvantitatiivsest ajaloost kvalitatiivsema ajaloo poole, mis huvitub enam sündmustest ja konkreetsetest juhtumitest.
Rääkides omaenese arengust, iseloomustab ajaloolasi tihtipeale kalduvus, mida võiks nimetada idealistlikuks. See on kalduvus käsitada uurimisteemasid ja tõlgendusviise, hoolimata sellest sotsiaalsest kontekstist ja nendest institutsioonidest, kus ajaloolased töötavad; rõhutada ajaloolase eripära, individuaalsust, ainukordsust. Selles mõttes on ajalooteaduse ajalugu kahtlemata üks idealistliku ideedeajaloo viimaseid bastione. Kuid tegelikult, nagu te märkisite, sünnivad uued uurimisteemad, uued metodoloogiad ja uued koostöövormid teiste teadusharudega alati kollektiivse arengu tulemusena.
Tõepoolest, minu enda areng viis mind kvantitatiivsest sotsiaalajaloost, mis uurib kultuuriobjekte ja – praktikaid, sellise ajaloo poole, mis huvitub enam konkreetsetest tekstidest: üldjuhul (kuid mitte alati) sellistest tekstidest, mis kuuluvad kanoonilisse kirjanduslukku. Nii olen ma viimastel aastatel töötanud palju Cervantese, Shakespeare’i ja Molière’i loominguga. Loobumata ajaloolisest rangusest ja kaotamata silmist uuritavate tekstide sotsiaalset konteksti, olen ma püüdnud ühelt poolt taastada tähendusi, mis neil tekstidel võisid olla kaasaegsetele lugejatele, kuulajatele või vaatajatele, ja teiselt poolt mõista nende tekstide loomisprotsesse suhtes igapäevaste diskursuste, praktikate ja rituaalidega.
Kuid selline areng ei väljenda vähimatki vaenulikkust kvantitatiivse ajaloo vastu. Ma arvan, et igasugune sotsiaalajalooline lähenemine eeldab uurimisobjekti objektiivset mõõtmist, selle variatsioonide analüüsi, sageduse hindamist jne. 1960.–1970. aastate Prantsuse kultuuriajaloo nõrkus seisnes aga selles, et kui see kvantitatiivne analüüs oli sooritatud, arvati, et nüüd ongi põhitulemused käes, kuigi tegelik uurimistöö sellest alles algab. Kui tahetakse teada, millised tähendused võivad peituda ühes või teises teoses, tuleb endastmõistetavalt püstitada pärast esialgset kvantitatiivset analüüsi teisi küsimusi: millises sotsiaalses kontekstis on sündinud uuritavad tekstid? Millised on nende tekstide materiaalsed väljundid? Millised on need konventsioonid, koodid ja pädevused, mis võimaldavad lugejal, kes on alati sotsiaalselt määratletud – lisaks autorile on ka lugeja alati sotsiaalselt määratletud –, teoseid omaks võtta?
Lugedes teie töid, s.h. „Prantsuse revolutsiooni kultuurilisi lätteid”, jääb mulje, et üks teie loomingu tähtsamaid teemasid on, kuidas käsitleda vahekorda, mis valitseb ühelt poolt reeglite ja sundsüsteemide ning teiselt poolt üksikinimeste ja ühiskondlike gruppide eripärase käitumise vahel, ühesõnaga juhuse ja paratamatuse vahekorda.
Tuleb toonitada, kuigi see võib paista paradoksaalsena, et igasugune tähendusloome, väljendugu see siis teose kirjutamises või selle omaksvõtus, on alati sunduslik: igasugune kirjutamine või kirjutatu omaksvõtt toimub teatud piirides, mis tulenevad ühiskondlikest hierarhiatest ja reeglitest, mis määratlevad erinevatele lugejatele või vaatajatele omaseid koode, pädevusi ja konventsioone. Kuid need sundused ei ole absoluutsed, vaid nad on avatud üleastumisteks, s.o. tähenduste leiutamiseks. Seepärast ei olegi võimalik samastada Shakespeare’i mõne teise Elisabethi-aegse dramaturgiga, kes kirjutab oma teoseid ometi samade sunduste raames. Seepärast ongi võimalik, et mõni lugeja omistab raamatule tähenduse, mis erineb sellest, mida pidasid silmas autor või kirjastaja. Sellest „üleastutud sunduse” käsitlusest lähtuvad mõned tänapäeva kultuuripraktikate analüüsid, näiteks seisavad sellele lähedal Michel de Certeau tööd, kes on kirjutanud „lugemisest kui salaküttimisest”.51 Niisamuti said sellest käsitlusest alguse teooriad kultuuriobjektide omaksvõtust kui loomeaktist, mitte kui pelgast retseptsioonist.
Kuid teiselt poolt tuleb silmas pidada, et üleastumise vabadust piiravad mitmed kitsendused, s.t. et algupärase tähenduse loomine toimub alati teatud „võimaluste ruumis” ja teatud kindlal ajahetkel. Ma tõdesin juba eespool, et see, mis võib paista täiesti ainulaadne ja puhtalt kontseptuaalne, lähtub tegelikult tekstiloome ajaloolistest ühistingimustest. Seega võime rääkida omamoodi dialektikast üleastutud sunduse ja piiratud vabaduse vahel: mulle näib, et just see dialektika määratleb ühtaegu nii tekstiloome kui ka selle omaksvõtu ajaloo ning kokkuvõttes ajaloolase praktika enda.
Nii proovisin ma oma raamatus „Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted” näidata, et revolutsioon ei ole tingitud, nagu kinnitab pikk ajalookirjutuse traditsioon, ainult ühiskondlik-poliitilistest oludest, nagu klassivõitlus, huvide konflikt, majandusliku konjunktuuri muutus jne. Kuid samas ei väida ma, et revolutsioonil olid vaid kultuurilised lätted. Rõhutades revolutsiooni kultuurilisi lätteid oli minu peamiseks sooviks eristada end sellest ajalookäsitlusest, mis pööras peatähelepanu kas majanduskonjunktuurile (nagu Ernest Labrousse ja tema järglased) või ühiskondlikule situatsioonile, olgu siis klassivõitluse või eliidi ja lihtrahva vastandamise kaudu.
Mind huvitasid niisiis ühelt poolt objektiivsed sundused ja teiselt poolt nende võimalik ületamine, nende areng, tajumine ja ettekujutamine. Kuid samal ajal püüdsin ma oma raamatus reageerida ka nendele seisukohtadele, mis olid viimastel aastatel võitnud populaarsust revolutsiooni kultuuriliste
Vt. Michel de Certeau,