Koidu ajal. Eduard Vilde
karedat ning rasvast naerulaginat, kui ta kõrvad läksid kikki ja ta näol oli märgata, et ta otsitava on leidnud. Teel terrassi poole seltsis nende juurde Stella-preili, kes Kurbatovi ilmumist oli näinud. Kurbatov arvas nägevat, et neiu nägu ja terve olek osutas rahutust ja isevärki pinget.
«Härrad mängivad suure õhinaga kaarte,» ütles ta ja ta suu ümber ilmus sunnipärane naeratus, «võib-olla me eksitame neid praegu. Te olete vististi nõus, härra Kurbatov, kui ma teid kõigepealt mammaga tutvustan. Ta istub seal lehtlas.»
«Olge nii lahke, preili Riesemann,» vastas Andrei Petrovitš ja peatas sammu.
Nad pöördusid tuldud teed tagasi ja seisid varsti ühe koopataolise jasmiinipuhmastiku suu ees, milles istusid aiatoolidel kaks vanaldast naisterahvast. Stella tutvustavate sõnade peale tõusis teine neist pikkamisi ning veidi pühalikult jalule, sirutas niisama pikkamisi ja pühalikult kitsa kollaka käe võõra poole ja vajus siis aeglaselt toolile tagasi.
Stellal polnud emaga suuremat sarnasust, ka Riital mitte, seda enam aga Eberhardil. Kuna mõlemal tütrel olid valkjad juuksed, sinised silmad ning ümmargused rõõsad näod, oli Eberhard oma mustad juuksed, tõmmuka kitsa näo, väikesed pruunid silmad ja peene, terava nina pärinud emalt. Neil mõlemal, emal ja pojal, oli sarnasust mõne ettevaatliku, umbuskliku, alati argselt valvel oleva loomakesega, kes igast küljest hädaohtu kardab ning igatahes valmis on põgenema.
Proua Riesemann ja Kurbatov, kui viimast ka lehtlas oleva daamiga oli tutvustatud – see oli Stella-preili tulevane ämm, proua Göbler – vahetasid mõned pealiskaudsed laused, millest Andrei Petrovitš varsti märkas, et proua Riesemann oli peenema seltskonna kommete ja kõnekäändudega hästi vilunud. Ta tarvitas, ehk küll jutt oli tuumatu ja värvitu, valitud sõnu ning püüdis kõigiti märku anda, et võõral on tegemist haritud ning vaimuka inimesega.
«Kas mõtlete olla minu lapse vastu vali?»
Proua Riesemann küsis seda naeratades ja naljatoonil, aga tema pilk avaldas niisama palju emalikku õrnust kui emalikku muret.
«Vali? Ma arvan, ei,» vastas Andrei Petrovitš.
«Ah, mul on heameel, et te mitte enam liiga noor üliõpilane ei ole, vaid küpsema eaga härra,» kõneles Eberhardi ema pool-eleegilisel, poolpühalikul häälekõlal edasi, kusjuures ta käed risti pani. «Ma loodan nimelt, et teil on temaga rohkem kannatust, kui oleks seda liiga noorel inimesel. Kas teate, härra – härra –»
«Kurbatov,» aitas Stella.
«Kas teate, härra Kurbatov, minu laps – ta ei ole ju mitte halb, mitte tuim, mitte hukkaläinud … Eberhard, sina mine ära! … Ta on kristlikus majas kristlikult kasvatatud, kristlikus valjuses ja kohusetundmises. Aga ma ei mõista neid uue aja kooliõpetajaid. Nad ei oska oma kasvandikke õieti kohelda, neisse kasvatades mõjuda, nende hingesse tungida, nende südameharidust edendada. Nad on sagedasti ülekohtused, otse ülekohtused! Eberhardi õpetajate seas on neid, kes teda vihkavad, minu last otse vihkavad – võite mind uskuda. Nad ei l a s e teda lihtsalt edasi jõuda, nad annavad talle kiuste halvad numbrid. Laps on ühte või teist kord pahandanud, seda nad ei unusta, nad ei salli teda, nad kannavad tema vastu viha. Kas see on kristlik, kas see on pedagoogiline?»
Proua Riesemann vaatas seejuures kinnitust otsides tungivalt Andrei Petrovitši ja veel tungivamalt proua Göbleri otsa. Iseäranis viimasele näisid määratud olevat ka tema lõpusõnad, millega ta endisi kordas; ta avaldas nad aga alles siis, kui ta hoolsasti ringi oli vaadanud ja leidnud, et Eberhard mitte lähedal ei ole.
«Minu laps ei ole mitte laisk ega rumal ega rikutud, ta on nagu lapsed kunagi, aga mis ta vaene peab tegema, kui teda vihatakse, kui keegi vaevaks ei võta teda mõista, kristliku kannatusega temasse süveneda. Kust see ka võib tullagi – ta õpetajad on ju enamasti kõik teiseusulised.»
Stella vaatas piinliku kohmetusega esmalt ema, siis Kurbatovi peale: ka viimane oli kahtlemata «teiseusuline»! Seda oli mamma oma kurtmisõhinas ja enam proua Göbleri kui võõra poole rääkides unustanud. Proua Riesemann märkas oma viga Stella pilgu tõttu, aga kuna ta närvliku ärevusega lepitavaid ning õiendavaid sõnu otsis, oli Andrei Petrovitš juba leidnud tee, mis delikaatsest punktist üle viis.
«Kristlik kannatus on minu keeles inimlik kannatus,» tähendas ta, «ja teil on õigus, proua Riesemann, kui ütlete, et kooliõpetajail tuleb sellest sagedasti puudus. Aga mõtelge ometi, kui palju inimlikku kannatust peab olema õpetajail, kel on iga päev igas kooliklassis kasvatada sada last ja rohkem korraga! Kas tohib imeks panna, et kannatus seal katkeb ja maad valmistab kärsitusele ning ükskõiksusele? See on kahetsemisväärt, aga see on ka inimlik. Mis puutub minusse, siis tahan teha, mida lühike aeg lubab, et teie poeg jõuaks edasi.»
Proua Riesemann tahtis midagi kosta, aga sel hetkel ilmus Eberhard joostes ja hüüdis:
«Andrei Petrovitš, papa palub teid enda juurde!»
«T e i d ?» küsis Kurbatov õiendades. «Sa pidid mulle ju «sina» ütlema, Eberhard?»
«Noh, s i n d ,» ütles poisike kentsakal alistumisel.
«Siis lähme!»
Ja Andrei Petrovitš hakkas Eberhardi õla ümbert vennalikult kinni, kummardas kergesti daamide poole ning mõlemad kadusid juttu vestes põõsaste taha.
Lehtlas vaatas proua Göbler proua Riesemanni peale ja proua Riesemann proua Göbleri peale ning siis mõlemad Stella otsa.
«« S i n a »? Eberhard peab ütlema härra Kurbatovile « s i n a »?»
«Härra Kurbatov ütleb ka Eberhardile « s i n a »,» vastas Stella.
«Mispärast siis?»
Preili Riesemann kehitas õlgu. «Härra Kurbatovi soov, nagu Eberhard ütles.»
«Soov? Härra Kurbatovi soov?»
«Jaa, mamma.»
«Aga see ei kõlba ju ometi!»
See hüüd tuli südame põhjast ning proua Riesemanni ja proua Göbleri suust korraga.
Niisugune sinatamine õpetaja ja õpilase vahel oli õigupärast ka Stella-preili meelest võõras. Aga kui ta nüüd nägi neid ehmatusest ning imestusest nurgeliseks veninud nägusid ja neid nagu kuristiku põhja vahtivaid kohkunud silmi, siis sai noore neiu üle jälle kord võidu opositsioonipaharet ja selle kannul pilkepärgel ning kurgust tõusvat naeruvalangut vaevu maha surudes hüüdis ta võimalikult hämmastunud ilmel:
«Ei kõlba? Miks see ei peaks kõlbama? Kas see vahest Eberhardi-härra au vastu käib, et cand. juris Andrei Petrovitš Kurbatov teda sinatab?»
«Jaa – aga – Eberhard sinatab ka teda!»
«Seda suurem au Eberhardile, et ta seda tohib!»
«Aga see pole mitte korras! Seda ei tehta ju! Seda pole keegi enne kuulnud!»
«Maailmas on palju asju, millest kõik inimesed veel pole kuulnud!»
«Aga kuhu jääb siin vastastikune viisakus, lugupidamine?» kriiskas proua Göbler, kelle paks nägu lõi punetama. «Kuhu jääb õpetaja autoriteet õpilase kohta? Mida peab laps mõtlema õpetajast, kellele ta nagu oma vennale või teenrile või külapoisile « s i n a » ütleb, kuna teiselt poolt on väga imelik, minule vähemalt, et võõras inimene, kes astub täna esimest korda mu majja, mu suurele pojale kohe « s i n a » ütleb. Eberhard on ju, kui ma ei eksi, kolmteistkümmend aastat vana?!»
«Kooliõpetaja autoriteet ei põhine mitte teietamisel, vaid tema tublidusel,» ärritas ja ässitas Stella südamerõõmuga edasi, «Kas vahest Eberhard või teised temasugused aukartust kõigi oma õpetajate vastu tunnevad, kellele nad « t e i e » peavad ütlema? Kui te teaksite, kuidas nad neid naeravad ja missugused aukartuseta sõimunimed nad paljudele annavad! Härra Kurbatov tahab oma õpilast kasvatada kui vend ja sõber, see on tema kasvatamismeetod, ja ma leian, et see on väga õige meetod.»
«Mina mitte!» Ja proua Göbler raputas nii tugevasti pead, et ta punased lihavad põsed lotendasid.
«Mina ka mitte!» kajatas proua Riesemann, aga