Nora. Jan Beltran
lesin, et ta on õpetaja. Ma ei tea, miks ma nii arvasin. Võib-olla oli see tema pilk toonitud klaasidega prillide taga või siiami kassi karva puuvillane jakk ta õlgadel, mis sellise ettekujutuse lõi. Ei tea.
Kuigi oli talv, selline, nagu see Barcelonas on – ei soe ega külm –, istus ta keset ööd ühe kohviku terrassil. Võib-olla sarnanes ta mõne naisega, keda ma kunagi tundnud olin, või oli see lihtsalt öö, mis teeb vahel inimhingedega kummalisi trikke, kuid ma istusin tema vastu ja küsisin, kuidas läheb. Ta vastas: läheb. Justkui mittemidagiütlev „läheb“ ütles minule siiski palju. Õigemini lugesin ma seda tema kurbadest silmadest, mis mind vaatasid.
Ajapikku said meist sõbrad. Kulus kuid, kuni ma sain teada kõik… naisest, kelle nimi on Nora.
Ühiskond kubiseb liputajatest, piilujatest, pesunuusutajatest ja sadomasodest. Ja kõik nad peavad end normaalseteks ja intelligentseteks inimesteks… välja arvatud prostituudid. Me elasime ja elame endiselt niisuguses ühiskonnas, mis tahab piinelda ja kannatada. Ma ei imesta millegi üle. Mitte miski ei pane mind enam hämmastama…
„Nüüd, mil ka ema on surnud, võin ma kõigest rääkida,“ ütles Nora paljutähendavalt ja viskas hauda kamaluga punakaspruuni mulda. Kirstu kaanele maandunud peotäiest paiskus õhku tuhm heli, mille peale musta riietunud naised lehvikutega kiiresti vehkima hakkasid, et maapõuest tõusnud tolmu ja lämmatavat keskpäevast suveõhku laiali ajada. Parimatest aastatest välja jõudnud naisterahvaste ilmetest võis lugeda varjatud uudishimu. Neid huvitas, mida Nora hinge taga hoidis.
Ootamata ära, millal jässakad kalmistutöölised haua kinni ajavad, kuhjasid leinajad lilled ja pärjad mullahunniku kõrvale. Ettevaatlikult nihkusid nad Norale lähemale, korrutades äravahetamiseni sarnasel toonil:
„Minu sügav kaastunne.“
„Tunnen kaasa.“
„Mul on kahju.“
Sõbrannad tahtsid üles näidata kurvastust ja kaastunnet, aga südamepõhjas tundsid nad pigem uudishimu kadunukese surma ja päranduse vastu. Susy oli neile üht-teist vihjanud.
„Ma võin rääkida ka sellest, mida ma endale kunagi tunnistanud ei ole, ja sellest, millest seni vaikinud olen. Kuigi mu õde ja vend ütlevad, et see on vale ja väljamõeldis…“ Nora pidas väikese pausi, võttis mustad päikeseprillid eest ja pahvatas: „Mina tean, kes meie ema tappis!“
Sõna „tappis“ äratas veidi eemal seisnud härrasmehes uudishimu – ta sirutas Nora suunas kaela pikalt välja ja kummardus veidi ettepoole. Nora oli meest juba enne märganud, kuid ta ei julgenud mõelda, et see oli tema… Miski – mõistus või süda – keeldus seda uskumast. Justkui igasuguste kahtluste ja oletuste peletamiseks kohendas naine musta kübarat, millesse torgatud punase gerbera kroonlehed olid kuumusest longu vajunud.
Vahemerelt puhuv õrn iil sasis kergelt piiniapuude oksi, kergitas kelmikalt ühe matuselise pead katva leinavärvi pitsmantilja serva ja kadus seejärel mägede suunas.
Kõrvetav päike oli Barcelonast umbes tunnise autosõidu kaugusel asuva Arenys de Mari kalmistu kohalt liikunud märkamatult läände ja senjoora Maria Dolores Espina Acavedo puusärgile langevatest rasketest mullakamakatest valla pääsenud kõla summutas surnuaiast hanereas lahkuvate naiste jutupõmina. Leinajate ilmest võis lugeda rahulolu. Nad olid oma kohuse lahkunu ärasaatmise protsessioonil täitnud.
„Kuigi mind on nimetatud litsiks, prostituudiks, hooraks, nuhiks ja hulluks, on mulle sagedamini öeldud ikkagi kuninganna, lilleke, senjoora ja ema. Kõik minu härrad on suhtunud minusse alati äärmise viisakuse ja austusega,“ jätkas Nora. Talle ei meenunud, et eales oleks keegi härradest tema vastu lugupidamatust üles näidanud. Välja arvatud ühel korral, misjärel oli toimunud ta elus pööre. Omamoodi tundis Nora rõõmugi tolle saatusliku öö üle, mis oli andnud talle uue elu, kuid ühtlasi oli see kui raske karistuskoorem, mida kuuekümne kolme aastasel naisel tuli kanda igavesti.
Ta ema viimsele teekonnale saatma tulnud kunagised kolleegid Barcelona härrastemaja päevilt olid Noraga päri, noogutasid ja kinnitasid kooris: „Jajah!“ Nad teadsid, millest Nora rääkis.
Agua tänava maja Sevillas
„Ma olin neljane, kui mu isal oli Barcelonas apteek, La Ramblaselt paremal, El Ravali kvartalis,“ sõnas Nora, justkui vastas istuvat meest oleks huvitanud see, mis jäi aastasse 1948.
„Räägi mulle parem nendest,“ katkestas mees, osutades näpuga tüdrukule ja poisile mustvalgel päevi näinud fotol.
Nora heitis aga jutukaaslasele mittemidagiütleva pilgu ja jätkas:
„Mu isa oli väga range ja sõgedalt põhimõttekindel mees, kes oma sõnade kohaselt armastas naist ja lapsi. Tegelikult vihkas ta kõiki, kahtlustan ma. Ta oli täiesti haige! Teda vaevas paranoia. Noorukieas oli ta põdenud mal francés’i1, mistõttu ei vaadanud ta halvustavalt mitte ainult tänavanaisi, vaid suhtus ka emasse ja minusse eelarvamusega.“
Nora isa Bernardo ei olnud apteekrina meditsiini ja ravimite tarvidusse eriti uskunud, küll aga teadis ta, et inimeste haigused tõid talle kasu.
Vastasistuja kergitas kahetsevalt kulmu. „Arvasin, et tal oli ikka natukenegi missioonitunnet.“
Nora lõi käega. „Kus sa sellega! Ainult äri, ei mingit halastust! Aga olgu…“ Ta viskas pilgu kellale.
„Ega sul kiire ei ole?“ päris mees ebalevalt.
„Vaid sel juhul, kui sa mind aitad, ei ole mul kiiret,“ vastas Nora.
Mees noogutas.
„Nemad vist ei olnud matusel? Või ma ei märganud?“ Küsimus käis fotol oleva tüdruku ja poisi kohta.
„Ma valetasin neile, et matused on homme,“ sõnas Nora ükskõikselt õlgu kehitades.
Jutt veeres tagasi lapsepõlve. „Nagu sa tead, olin ma pere esimene laps. Meie kodu asus Hiinalinnas La Boquería turu taga – mitte kaugel isa apteegist –, kust juba varahommikul kostis kaupmeeste hõikeid ja vandumist,“ meenutas naine muiates. „Kord hilisõhtul, ma ei mäleta, kust me isaga tulime…“ Nora jäi viivuks mõttesse. „Ramblaselt keerasime kodu poole. Piki halvasti valgustatud ööniisket tänavat kõndides möödusime ühest majast, mille uksel seisid kaks naist, kes kingakontsi vastu marmorist lävepakku toksisid, nii et aastate jooksul olid sinna sügavad lohud kulunud.“
„Ja siis?“
„Isa haaras tugevasti mu käest ja sisistas läbi hammaste: „Ära vahi neid litse!““
„Sulle, nelja-aastasele tüdrukule?“ imestas mees ja kergitas kulme.
„Jah! Kas pole kohutav! Mõistad?“
Mees noogutas tummalt.
Nora ei mäletanud, kas isa tookord veel midagi ütles, kuid hiljem vältis Bernardo alati seda tänavajuppi. Pärast teise tütre sündi müüs isa apteegi maha, maksis võlad ja nad kolisid papa kodulinna Sevillasse. Nora ei teadnud täpselt, miks nad Barcelonast lahkusid, kuid ta arvas, et põhjus võis peituda isa juurtes. Tütar kahtlustas, et isal ei tekkinudki katalaanidega hingesugulust. Ka ema vanemad, kes olid põlised katalaanid – kalakaupmehed Barcelona külje all paiknevast kalurikülast –, suhtusid Andaluusiast pärit väimehesse umbusaldavalt.
Ühesõnaga, Nora mälestused lapsepõlve Barcelonast koosnesid vaid El Ravali paarist tänavalõigust, kodust, isa apteegist, La Boquería turult õhku paiskunud kalahaisust ja uksel seisnud lõbunaistest.
„Barcelonasse tulid sa tagasi… mis aastal? Kuuekümne viiendal?“ kompas vestluskaaslane pinda.
„Kus sa sellega!“ hüüatas Nora. „Paistab, et sa ei tea, mis juhtus pärast kuuekümnendat aastat?“
„Ausalt öeldes, ega Bernardo mulle täpsemalt ei rääkinud. Ütles vaid, et ta vanem tütar hukkus õnnetuses,“ laiutas mees käsi ja ohkas.
„Sa käisid mind otsimas?“
„Jah, muidugi.“
„Huvitav, et ema mulle sellest