Nora. Jan Beltran

      Söögituppa sigines vaikus. Isa istus endiselt, käed laual risti ja pilk langetatud. Nora tõusis ja hakkas laualt taldrikuid kokku korjama, ootamata ära isa käeliigutust, mis lubaks pereliikmetel söögilauast lahkuda. Sama kombe täitmist oli nõudnud ka vanaisa, kes kevadel ootamatult loojakarja oli läinud.

      „Ma pesen täna ise nõud!“ hõikas ema kööki suunduvale Norale järele. Bernardo istus mõtlikult edasi nagu pea igal õhtul. Maria Doleres kahtlustas, et neil hetkedel mees ehk lihtsalt tukastas. Ta kustutas laetule ja süütas seinalambi, et suur valgus meest ei häiriks.

      Kui Nora hommikul ärkas, oli kell juba üheksa peal. Ta tundis ennast üle hulga aja väljapuhanu ja õnnelikuna. Läbi aknaluugipragude paistis siiluke selget sinist taevast. Ilm püsis endiselt lämbe, kuid toas oli meeldivalt jahe. Tüdruk lükkas õhukese teki jalgadega pealt ja ringutas. Apteeki pidi ta minema alles pärastlõunaks ja vaba hommikupoolik lasi vedelda voodis nii kaua, kuniks soovi oli.

      Majas valitses vaikus. Tõenäoliselt oli ema turul ning võtnud kaasa ka Concha ja Eloy nagu tavaliselt. Üürikeseks hetkeks tundus Norale, et ta on tagasi lapseeas, kuid andis endale peagi aru, et kuueteistkümnesena polnud tal lapsepõlvega enam mingit pistmist. Seda oli talle öelnud ka ema, kes mõni kuu tagasi küsis, kas tütar on veel neitsi. Saanud jaatava vastuse, oli ta kergendunult ohanud. Ema oli kahtlustanud, et Mario oli „selle tüki“ juba ära teinud. Norat ajas see naerma.

      „Mario? Mario ei julge isegi mu rindu pikalt silmitseda, rääkimata suudlemisest,“ muigas ta.

      „Te olete siis suudelnud?“ päris ema ja ajas silmad suureks.

      „Muidugi!“ vastas Nora, rohkem midagi lisamata. Ta ei pidanud vajalikuks jutustada emale Marioga kohtumistest jõeäärses vanas maha jäetud tõllakuuris, kus nad Pariisist unistasid. Selles kuuris, kus lõhnas hobuste, petrooleumi, naha ja kuumusest põlenud tolmu järele, oli alati vaikne ja rahulik.

      „Oh jah,“ mõtles Nora omaette muiates möödunud suvedele ja Mariole. Ja ka Faisalile.

      Väravast väljunud, märkas Nora teisel pool tänavat meest, kes seljaga tema poole seisis ja unistavalt kaugusse vaatas. Faisali pea oli kergelt kuklasse aetud ja käed pükste taskusse surutud.

      „Noh, mis sa seisad siin nagu puujumal!“ hõikas Nora paar sammu enne meheni jõudmist. „Kaua sa siin niimoodi kõrbenud oled?“ Õues valitsev põrgupalavus võis jahedast toast väljudes maha niita. Kuum õhk paiskus näkku ja võttis hetkeks hingetuks.