Nora. Jan Beltran
õhus. Ukse vahelt sisse tunginud valgusvihus sädelesid miljonid kübemed, mis varjus nähtamatuks muutusid ja siis vaikselt kuhugi maandusid.
Nora tõi tagaruumist tooli ja pani keset apteeki, umbes selle koha peale, kus kliendid lahkudes end veel korraks ringi keerasid, apteekrihärrale head aega soovisid ja lugupidamisega kergelt kummardasid. Nora istus, tõmbas kleidisiilu ülespoole põlvi ja lasi ukse vahelt piiluval päikesel jalgadele paista. Surus siis selja vastu toolileeni, lasi käed rippu ja sulges silmad. Rahulolu valdas teda pealaest jalatallani.
Ukse vahele kerkinud meest ta ei märganud. Too oli ilmunud sinna vaikselt, kuid adudes tema tumedat varju, mis kattis tüdruku paljad põlved ja ulatus rinnani, avas Nora silmad.
„Apteek on suletud!“ karjatas ta ehmunult toolilt üles karates. Mehe veider riietus ja valust vingus nägu ajasid talle hirmu nahka. Nora oleks tahtnud ukse kinni lüüa, kuid määrdunud hõlstis araablane seisis täpselt risti-põiki lävepakul.
„Palun vabandust, et teid hirmutasin,“ lausus too kummalise aktsendiga ja surus käed vastu kõhtu. Nüüd kargas tüdrukule pähe, et mees oli tõenäoliselt üks neist, kes veidi aega tagasi seisis ristmikul koos teiste araablasteks riietunud näitlejatega.
„Kuulge, siin ei ole vaja näidelda!“ nähvas Nora, olles kindel, et temaga tehti halba nalja.
„Ma ei tee nalja,“ sõnas mees nördinult. „Mul on sees kohutavad valud. Maos,“ lisas ta.
Nora ei teadnud, kas uskuda või mitte. Igaks juhuks läks ta leti taha, et valu vastu rohtu otsida.
„Kust te teate, et need valud just maos on?“ päris ta. Maohaavad oli muidugi sagedane tõbi paljudel meestel. Külmavärinaid tekitava häda vaigistamiseks leidus apteegis piimjas vedelik, mille Nora vastust ootamata letile tõstis.
„See piinab mind juba ammu… kodusõja päevilt,“ kirjeldas umbes kolmekümnene mees oma haiguslugu ja astus leti poole, jäädes siiski mõõdukas kauguses seisma. „On see ikka õige rohi?“ päris ta umbusklikult.
„Proovige ja öelge mulle ka,“ muigas Nora.
Tõenäoliselt maohaavade käes vaevlev mees astus lähemale. Nora valas talle pisikese topsi sisse kahe sõrme jagu valget vedelikku, mille mees ühe sõõmuga alla neelas ja seejärel käeseljaga üle suu lasi.
Hetke vaikinud näitleja näolihased lõtvusid ja ta istus toolile.
„Sa päästsid just mu elu,“ liialdas ta ja palus klaasikese vett.
Sõnatult viipas Nora akna all laual seisvale veega täidetud karahvinile, mille kõrval oli ka kaks tagurpidi keeratud klaasi.
„Ega see vesi liiga soe pole?“ uuris mees.
„Jäävett meil kahjuks ei ole. Seda saab nurgapealsest kohvikust,“ osutas Nora. Mees tundus olevat igati pretensioonikas. „Isegi kuulsatele näitlejatele ei ole meil jäävett,“ pilkas tüdruk.
Selle peale araablane naeratas. Valulik ilme oli asendunud rahuloluga.
„Ma kutsuksin sind siis õhtul jäävett jooma,“ lausus mees, tõusis ja läks laua juurde. Ta valas klaasi vett täis ja neelas suurte lonksudega. „Ei olnudki nii soe, nagu võinuks arvata,“ lausus ta rõõmsalt. Küllap vihjas ta väljas valitsevale lõõsale, mis küttis kuumaks kõik, mis polnud peidetud külmkappidesse, termostesse või paksude müüridega sahvri seinte vahele.
„Tobu,“ mõtles Nora. Ta pidas silmas araablase kutset jääveele, mida ei saanud mingil juhul tõsiselt võtta. Kõik see kokku tundus veider: araablane, näitleja, jäävesi ja maohaavad.
Justkui Nora mõtteid lugedes kuulutas mees uhkusega: „Ma ei ole araablane. Olen marokolane.“
Nora silmis ei olnud sel suuremat vahet, sest kõiki neid, kes olid saabunud Vahemere teiselt kaldalt, oli alati kutsutud moros5. Oli siis tegu mauri, marokolase, magreebi, beduiini või alžeerlasega.
„Ahsoo,“ pomises Nora, tundes samal ajal, kuidas nägu õhetama lõi.
„Kus ma siis õhtul oodata võiksin?“ päris marokolane. Ta suunurka ilmus kaval muie: „Pean sind kas või sel põhjusel nägema, et tasuda rohu eest.“ Mees patsutas oma taskute peale, andes mõista, et need olid tühjad. „Mul on raha küll, aga…“ Ta ei pidanud pikemat selgitamist hetkel vajalikuks.
„Ärge selle pärast muretsege, see tilgake ei maksa midagi,“ tõrjus Nora.
Kuid mees jäi endale kindlaks.
„Olgu. Kell kaheksa kohvik Parisi ees,“ andis Nora lõpuks järele.
Marokolane kummardas veidralt, pilgutas silma ja kadus nagu beduiin kõrbeliivatormi sisse, jättes endast õhku vaid kummalise virvenduse.
Väga kuumade ilmadega võis juhtuda mõndagi. Nii mõnigi hädaline oli sunnitud apteeki külastama just sel põhjusel, et halvad unenäod, luupainajad või vaimud ei andnud rahu. Seda võis täheldada eriti täiskuu ja pühade ajal. Kuid tühi rohutopsik ja veeklaas letil ei lasknud arvata, et Nora oli und näinud või hakkas hulluks minema. Vastupidi, kõik oli olnud nii, nagu tüdruku peas ka praegu keerles: kell kaheksa Parisi kohviku ees.
„Aga mida ma küll kodus ütlen?“ ei andnud Norale rahu. Kohe välistas ta selle, et räägib isale, nagu asi oli: maohaavades vaevlev marokolane, kes mängib „Araabia prints Lawrence’is“, oli kutsunud ta kohvikusse. Ema ehk oleks kutse üle isegi rõõmustanud, kuid isa oleks marokolasele maovalu ravimiseks pigem tugevatoimelist aspiriini soovitanud.
Kella kaheksane kinoseanss oli hea ettekääne, et asjatuid selgitusi ja vaidlusi vältida. Ema küsis vaid, kellega Nora läheb, mille peale tütar nimetas kaht sõbrannat, kellest ei ema ega ka isa polnud niikuinii kuulnudki.
„Jah, kell kümme. Hiljemalt kell kümme,“ lubas Nora õhtusöögi ajaks tagasi olla.
Seadnud sammud Parisi poole, mõtles Nora korraks, et ehk poleks ikka pidanud suvalise mehe kutsele vastama, kuid tänavanurgal põskedele tõmmatud puna ei saanud niisama raisku lasta. Pealegi polnud tal mingit huvi kodus istuda.
Mõnel sõbrannal oli juba mitu austajat koduukselt minema aetud, kuid Nora tuppa polnud peale Mario ühelgi noorsandil asja olnud. Muidugi oli isa selle eest ka hoiatanud: „Enne kui keegi sulle käpad külge ajab, pean ma teadma, kellega tegu.“ Kuid seda ei olnud tänaseni juhtunud ja sündmustest ette rutata ei näinud Nora ka mingit vajadust.
Paar minutit enne kaheksat oli Nora Parisi ees. Ta viskas kerge pilgu kohviku aknaklaasile ning libistas sõrmedega üle pea heidetud juuste, mis ulatusid poolde selga ja läikisid loojuva päikese valguses nagu must siidkardin. Tüdrukul ei olnud vähimatki soovi oodata, sest temas pakitsev ärev tunne lihtsalt ei lasknud rahulikult seista, vaid sundis kiikama kord ühes, kord teises suunas. Pealegi ei mäletanud ta kutsuja nägu. Tihedad vuntsid ja tugev kulmujoon olid ainsad meelde jäänud detailid, kuid nõnda nägi välja pea iga marokolane. Isegi tema pikkus ei meenunud talle.
„Ma ei uskunud, et sa tuled,“ ütles mees, kes oli ilmunud Nora selja taha vaikselt kui varas.
Nora võpatas. Ta keeras ümber ja nägi enda ees meest, kes tervituseks korraks ettepoole koogutas. Mehe ilme oli naerune ja silmad särasid kelmikalt.
„Kui ma oleksin pidanud veel paar minutit ootama, oleks te saanud jäävett vaid endale tellida,“ sõnas Nora.
Mees kergitas kergelt vuntsi. „Kas läheme?“ küsis ta tüdrukule otsa vaadates ja astus sammu kohviku ukse poole.
Nora ei lasknud end kaks korda paluda. Mees avas ukse ja lasi tal ees siseneda. Suurte kaarakende all oli paar vaba lauda ja Nora seadis sammud neist ühe poole. Mees järgnes talle.
„Mida ma tellin?“ Marokolase pilk rändas leti poole, mille taga askeldas üks vanem hallipäine mees. Too näis olevat pikast päevast väsinud, kuid sellele vaatamata lasi õhku valju naerupahvaku, kui leti ääres istuv klient talle midagi kõrva sosistas.
„Gaseosa’t sidruniga,“ palus Nora. Külm, vähese suhkruga soodavesi