Nora. Jan Beltran
selle kärme liigutusega ja võttis välja pataka pabereid, mingeid joonistusi ja fotosid. Korraga valitses letil suur segadus.
Nora pilk kinnitus paberihunnikule, mille võõras letile laiali oli paisanud ja sealt nohisedes midagi otsis.
„Kas omanik siis on siin või ei ole?“ päris mees silmi tõstmata.
„On küll, aga ta puhkab,“ sõnas Nora, pilk ühel fotol, mis oli võetud nende apteegi esiselt platsilt. Fotole oli veetud mingid kummalised jooned.
„Noor daam, ajage ta siis üles!“ nõudis mees ja lappas paberites edasi.
„Kui te vajate mõnda rohtu või teil on arsti sedel, siis saan ka mina teid aidata,“ sõnas Nora. Isa asjatu äratamine tõi kaasa lõpmatu torisemise ja vingumise.
„Vaevalt et teil selliseid õigusi on, mida ma väikese tasu vastu vahetada kavatsen,“ lausus mees.
Nora ei lasknud endale kaht korda öelda.
„Olgu, ma ajan ta üles. Aga eks te ise tea, kui teil midagi asjalikku pakkuda ei ole…“ Nora vajutas tagaruumi ukse lingi aeglaselt alla, jättes külalisele veel viimase võimaluse oma tähtis asi temaga ära lahendada. Kuid too andis pilguga mõista, et ei kavatse seda teha.
Mõne hetke pärast naasis Nora tagakambrist koos isaga, kes unesegasena esiteks kohe rohukappide poole ruttas.
„Pidage kinni, mu härra,“ sõnas kummaline mees Bernardole, „mul ei ole mingit konkreetset häda, mis nõuaks rohtudega turgutamist.“
Mõistnud, et mehel on midagi muud vaja, lohistas Bernardo end leti äärde. „Ja mis see siis on?“ päris ta ükskõikselt. Tühikargajad kihutas ta kohe uksest välja. Apteek oli äri, mitte laadaplats.
„Meil oleks vaja, et te võtaks oma apteegi sildi umbes neljaks tunniks maha ja hoiaks uksed kinni,“ sõnas võõras.
„Tohoh!“ hüüatas isa.
„Jah, just! Ärge muretsege, me hüvitame teile selle vaeva,“ sõnas mees ja pistis Bernardo ette mingi plaani. „Näete, täpselt kahe nädala pärast hakkame filmima just sellel platsil „Araabia Lawrence’it“ ja kaamerasse ei tohi jääda ükski üleliigne detail.“
Möödunud nädalal oli Diario de Sevillas ilmunud teade, et Ameerika filmimehed tulevad Sevillasse väntama kallihinnalist filmi, mistõttu palus linnavalitsus „igati mõistlikku käitumist ja abivalmidust“ ka linnarahva poolt.
See, et Sevillasse saabuvad kuulsad filmitähed, tekitas muidugi kohalikes parasjagu elevust. Uudis pakkus kõneainet kohvikutes, tänavanurkadel, turul ja kõikjal mujal, kus naised ninapidi kokku sattusid.
„Marlon Brando on peaosas,“ teadis üks.
„Ja Marilyn Monroe,“ sõnas teine.
Räägiti seega ainult seda, mis nende endi ettekujutusest sündinud juttudest liikvele oli läinud.
„Ah et Araabia Lawrence,“ püüdis isa võõrapärast nime võimalikult sama moodi hääldada, nagu ta äsja kuulnud oli.
„Jah,“ vastas tähtis kinotegelane. Ta lisas: „Sevillast saab Kairo ja Jeruusalemm.“
See oli uudis, mis ka Nora nihelema pani. Tõenäoliselt ei teadnud veel mitte keegi tema ja ka ema sõbrannadest seda uudist.
„Ja kas ainult meie apteegi ees filmitakse seda?“ sekkus ta süüdimatult meeste jutuajamisse.
„Vait!“ käsutas isa.
Kuid Ameerika filmimees, kes rääkis sulaselget ja veatut hispaania keelt, vastas Norale: „Oh ei! Ülesvõtteid tehakse ka Plaza Españal, Alcázaris ja paaril teisel tänavajupil.“
„Kas see on armastusfilm?“ küsis Nora, mille peale Bernardo juba vihaseks sai.
„Jäta juba oma pärimine!“
„Mu härra, olge nüüd kannatlik,“ sõnas mees ja vastas Norale: „See on sõjast, kangelasest ja selles filmis ei ole ühtegi naisosatäitjat – seega ei ole see armastusest.“
Asjaolu, et film ei olnud armastusest, ei teinud Norat põrmugi õnnetumaks ja ta naeratas.
Mees, kes nimetas end itaaliapäraselt Giorgioks, leppis isaga kokku hüvitise osas, võttis mingile paberile ka allkirja ja seadis ennast minekule. Enne ukse avamist peatus ta viivuks: „Noor daam, teist võib saada näitleja. Teis on iseloomu ja annet.“
Uks sulgus, mees kadus tänavale ja Nora tundis, kuidas tema ees avanesid kõik uksed ja Pariisi öine tähistaevas puistas ta peale kuldset tähetolmu.
„Näitleja…“ kordas ta omaette.
„Loll! Iga lakei juttu uskuma jääda ei tasu. Kao nüüd koju emale appi!“ käsutas Bernardo tütart toonil, mis ajas eneseuhkusest üle ääre ja oli tulvil võimu, mille taga peitus arg veri ja allajäämise kartus. Kuid see võimukus ja väline enesekindlus oli teda elus siiski alati pinnal hoidnud.
Araabia prints
Sellel 1961. aasta augustikuu esimesel nädalal, kui kuumusest räsitud Sevilla kodanikud koidu eel siiski paar tundi higistamata rahulikult sõba silmale said, sebisid Ameerika kinomehed juba oma hiiglaslike veoautode juures: tirisid maha presente, seadsid üles statiive lampide jaoks ja viskasid inglise keeles nalja, mis oli mõistetav vaid neile endile.
Juba varem, enne kui filmimeistrite hõbedane karavan Sevillasse jõudis, oli uudishimulikel teada, et linateos, mida Andaluusia pealinnas ja lähiümbruses üles hakatakse võtma, jutustab Inglise ohvitserist, kes ühendab Araabia hõimude jõud Türgi impeeriumi lõhestamiseks.
„No aga mida neil Sevillas filmida on?“ pööritas naistevägi mõistmatusest silmi.
Keegi teadis, et Sevilla on nagu Kairo või Jeruusalemm ja et filmi oli palgatud isegi ümberkaudseid marokolasi.
„Aga Hollywoodi tähed?“ imestasid naised ja nende ilmes peegeldus mõningane pettumus. See, et isegi kohalikke „murjaneid“ Ameerika filmi palgati, kärpis oluliselt neis tärganud huvi filmivõtete vastu, kuigi see oleks igapäevaellu vaheldust ja – mine tea! – ehk ootamatut õnnegi toonud. Nii mõnigi tütar või vanatüdruk oli planeerinud nendeks päevadeks vähem koduseid töid, juuksuri külastamist või argipäevase kleidi vahetust parema ja moodsama vastu. Iial ei saanud ju ette teada, millisel tänavanurgal mõne tähega ootamatult kokku võis joosta.
Norat pani naiste edevus muigama. Juba varahommikul oli märgata, kuidas nii mõnigi senjoriita ennast tavalisest varem oli sängist välja ajanud. Silmad särasid, kehakatted olid valitud suuremate dekolteedega ja puusa kohalt liibuvamad. Ja sõnad, mis nende punaseks toonitatud huulte vahelt välja lendlesid, olid harilikest valitumad ja kõlasid võõrapäraselt, kuid võluvalt.
Diktatuuri koorekihist, nooblitest ja intelligentsist eristuv lihtsakoeline rahvakiht armastas ja jumaldas jäägitult flamenkot, rändtsirkust, laatu, kino – kõike, kuhu korraga palju rahvast kokku tuli. Neid tõmbas ligi ka prostituutide, paheliste noorukite, vigaste sõdurite ja äärelinna homoseksuaalide melanhoolne kamp, keda kohtas just laatadel ja pühade ajal mööda linna seiklemas. Ameerika kinomeeste saabumine oli tekitanud elevust ka nendes seltskondades.
Linna olid paari kohta üles seatud tõkked, millest kummalgi pool askeldas igasuguseid tegelasi: kes vedas sillutisele kriidiga jooni ja numbreid, kes seadis üles kaameraid, kes vehkis kätega ja seletas midagi. Apteegiesiselt tänavalt olid kadunud autod, jalgrattad, eeslid, koerad, lapsed ja ka suured inimesed. Põiktänava ristmikul, kust pääses ka Nora isa äri juurde, seisis trobikond araabiapärases riietuses tumedaverelisi mehi. Nende pikad hõlstid ja peakatted olid tolmunud, ent nad nägid üsna õnnelikud välja, tõdes Nora, kui ta poe ust lukust lahti keerates korraks nende poole vaatas. Kuigi apteek oli kella kaheni suletud, oli isa ta sinna koristama ja rohupudeleid pesema saatnud.
Nora astus apteeki ja jättis ukse paokile, et tuuleõhk ja tänavamelu sisse pääseks. Haudvaikus oleks pannud ta kõrvad