Nora. Jan Beltran
vanemad ei olnud pärit keskklassist, vaid vaesunud aadlike hulgast. Rikkusest pakatas rohkem Bernardo isa poolne suguvõsa, kuid ka Maria Dolorese kalakaupmeestest vanematel oli üht-teist kõrvale pandud, mida jaokaupa vanemalegi tütrele jagati. Kuid kodusõjajärgne virelemine andis tunda mõlemas suguvõsas ja sundis hoolikalt peseetasid lugema. Raha tühja auku loopida polnud kellelgi.
„Jälle üks väljaminek juures!“ hüüatas Bernardo isa Manuel, kui uudis järgmise lapselapse sünnist temani jõudis.
„Rohkem seda ei juhtu,“ lubas apteeker isale. Vanamehel endal oli peale poja ja tütre veel kaks last, keda ta iial omaks ei tunnistanud. Manueli vemmeldav kuum veri ei tahtnud jahtuda ka austusväärsete aastate saabudes.
Peagi pärast venna sündi pandi Nora kooli, kus katoliku nunnad korda hoidsid ning kirjutamist, lugemist, arvutamist ja jumalasõna õpetasid. Norale koolis meeldis, kuid rohkem pakkus talle huvi kooliteele jäänud Alcázari aedades jalutamine. Purskkaevude ja roheliste põõsaste vahel silgates võis ta tunda end printsessina. Koolis pidi aga olema tähelepanelik, vagur ja hoolikas. Seda oli isa Norale mitu korda valjult meelde tuletanud.
Bernardo
Ühe tavalise koolipäeva lõpus läks Nora nagu ikka Alcázari parki. Põõsad olid seal naljakalt kandiliseks pöetud ja moodustasid labürinte ning mustreid, palmid olid kõrgemad kui majad ja polnud ka käratsevat rahvamassi. Mööda parki jalutades ja ümbrust uurides peatus Noral pilk ühel sama vanal poisil kui ta isegi. Tõenäoliselt poleks Nora teda muidu märganud, kuid noore isanda jalgratas pakkus tüdrukule huvi. Poiss seisis keset kõnniteed ja kiigutas ratast käekõrval edasi-tagasi. Tema ilme oli rahulolev ja isegi tähtis – silmad särasid ja suunurgad olid kergelt üles veetud.
„Kas see on päris uus jalgratas?“ päris Nora. Ta pani koolikoti põõsa juurde maha ja astus sammu lähemale.
„Muidugi on see uus!“ hõiskas poiss ja lisas, et ema ei luba sellega tänaval sõita.
„Ah nii…“ poetas Nora arglikult. Tal oli kange tahtmine seda ilusat läikivat sõiduriista puudutada.
„See on Ameerikas tehtud,“ teatas poiss.
Nora vaatas poissi ja jalgratast.
„Tahad sõita?“ küsis poiss. Pikemalt mõtlemata tõrjus Nora: „Ei-ei! Ma ei oska.“ Ta tundis hirmu, et kukub, lõhub jalgratta ära, riided saavad mustaks ja poisi ema kindlasti pahandaks. Nora oli märganud, et noormehe ema seisis paarkümmend meetrit eemal, vestles ühe eaka senjooraga ja heitis kiireid pilke aeg-ajalt ka poja suunas.
„Mario!“ hõikas naine. „Kui su sõber tahab rattaga sõita, siis palun käitu viisakalt ja ära ole kade.“
Selle peale Mario noogutas. Ta polnud kade. Poisi lahkes ja sõbralikus ilmes oli viisakust.
Nora naeratas. „Mõni teine päev,“ sõnas ta ja lasi käega üle sadula. Siis haaras ta koolikoti sangast, et koju rutata. Kell oli tõenäoliselt juba kolm.
„Oota,“ ütles Mario. Ta pani ratta ettevaatlikult heki najale püsti, jooksis ema juurde, pistis käe tolle käevangus olevasse kotti ning tõmbas välja pudeli Coca-Colat. Ka see oli Ameerikast. Poisi silmad sädelesid. Nora juurde jõudes sirutas ta käe pudeliga pikalt ette.
„Võta, see on sinule!“ vuristas ta ühe hingetõmbega.
Tüdruk ei teadnud, mida teha. Sirutada ka käsi ja haarata pudelist? Keelduda viisakalt?
„Tee see lahti, joome koos!“ pakkus Nora, kui oli veidi järele mõelnud. Ta tundnuks siirast rõõmu, kui oleks saanud seda poisiga jagada.
„Mul ei ole avajat,“ sõnas Mario kulmu kortsutades. „Aga see pudel on sulle. Mul on kodus veel.“
Nora võttis pudeli vastu ja tänas, endal silmad häbelikult kõnniteele kinnitatud. Ükski teine poiss polnud talle kunagi midagi kinkinud. Õigemini olid ainukesed kingitused tema elus olnud kolmekuningapäeval saadud mänguasjad, mis vanemate arvates talle meeldima pidanuks. Nora neist erilisse vaimustusse siiski ei sattunud. Millegipärast olid ema ja isa kindlad, et suure peaga nukud, trumm või üleskeeratav lind, kes tärisedes kohapeal paar-kolm tiiru tegi, lapsele rõõmu valmistavad. Norat võlusid hoopis lihtsamad asjad: märgid, vana käevõru või lehekülg välismaisest ajakirjast.
Mario võttis ratta leistangist kinni ja tõmbas selle heki najalt hooga püsti.
„Ma pean nüüd minema. Teine kord näeme siin,“ lubas ta ja viipas käega Alcázari lossi poole. „Ma elan selle maja taga,“ lisas poisike, istus ratta selga ja läinud ta oligi.
„Selle maja taga…“ kordas Nora endamisi.
Tüdruk pistis koolapudeli kotti ja hakkas pargi väljapääsu poole astuma. Uus tutvus pani südame kergelt põksuma ja kiskus suu naerule.
Jõudnud koju, kuulis Nora ema, kes ülakorrusel noorema õega kõneles, ja ühtäkki tundus tüdrukule, et tal ei olegi kellegagi oma rõõmu jagada. Nora läks kööki, avas pudeli ja jõi. Tumemagus jook kihises mõnusalt suus ja libises kurgust alla, kippus suunurkadest välja nirisema ja sundis silmi sulgema. Just midagi sellist oligi ta ette kujutanud – magusat, meelierutavat ja salapärast. Paari-kolme joogikorraga oli pisike pudel tühi ja Nora pani selle kolksatusega köögilauale. Kõhus surises ja süda lõi kiiremini kui tavaliselt.
„Nora! Kas sina?“
„Mina, ema!“ hüüdis tüdruk, mõtted veel Mariol ja kingitusel.
„Vaheta riided ära!“ kostis ülevalt ema hääl, mille iga nooti Nora tundis. See äratas teda hommikuti, pani naerma ja vahel sundis ka tõsiseks.
„Jah!“ kuuletus Nora, samal ajal kaaludes, mida pudeliga teha. Kahju oli seda ära visata. Ta läks söögituppa, avas ettevaatlikult uhkete klaasustega puhveti ja pani pudeli portselanist supitirina ja taldrikuvirna vahele. Nora arvates ei jäänud see seal märkamatuks, kuid ei riivanud ka silma.
„Maria, kas sina panid selle pudeli sinna? Ja kuidas üldse… ?“ Isa jättis lause pooleli, et võtta sõõm veini.
Maria vaatas kapi, siis mehe, seejärel tütre poole ja küsis naeratades: „Nora, kas sina panid selle sinna? Kust sa selle said?“
Nora toetas kahvli taldrikule ja noogutas häbelikult. Samal hetkel tõmbus isa nägu tõsiseks. Ta ajas silmad suureks ja lajatas peos oleva noaperaga vastu lauda, nii et laud hüppas ja gazpacho üle taldrikuserva loksus.
„Kust sa selle korjasid? Kust sa selle said?“ küsis ta vihaselt.
Ühtäkki oli söögituba kahe väiksema lapse kisa ja köögist tuppa tungivat kõrbeva liha kirbet haisu täis.
„Üks sõber andis,“ vastas Nora ehmunult. Ta silmad rändasid abiotsivalt emale, kes oli just tõusnud, et minna kööki ja seejärel nooremaid vaigistama.
„Milline sõber?“
„Mario. Alcázari pargis,“ vastas Nora paha aimamata. Talle ei meenunud, et isa oleks kunagi varem nii vihane olnud. See tekitas temas hirmu.
„Kes on Mario? Mida sa Alcázari aedades tegid? Kes sul lubas sinna minna?“ sadas tüdrukule küsimusi. Isa käsi hoidis endiselt kõvasti kinni noast, millega ta vastu lauda oli põrutanud.
Nora põrnitses taldrikut.
„Kas sa räägid või eelistad vaikida?“ küsis isa. Ta tõusis toolilt, läks puhveti juurde, avas uksed, võttis pudeli ning pani selle Nora ette lauale.
Tüdruk vaatas isa ja siis pudelit. „Mario on üks poiss, kes elab Alcázari taga ja tal on uus jalgratas.“
„Ja tema andis sulle tühja pudeli?“ päris isa.
Nora silmad lõid särama. „Ei! See ei olnud tühi! See oli ikka täis! Ma jõin selle ära;“ sädistas ta rahulolevalt, et saab isaga oma rõõmu jagada.
Kuid inimeses peituvale kurjusele ei ole mõistlikku selgitust – see tuleb iseenese hirmudest, kadedusest või