Pärast äikest. Artur I. Erich
hea välja! Öeldakse ju, et vahel on kolmekümneste ja viiekümneste naiste vanuses raske vahet teha, muudatus tuleb alles pärast viitkümmet ja järsku, sinul on aga viiekümnest veel viis aastat puudu!”
„Neli,” parandas Meeri.
„Olgu, neli. Ja mida ta siis pärast kõrvakiilu tegi?”
„Mis ta ikka tegi, nohises ja vandus endamisi ning kadus seejärel köögist, ma lihtsalt ei saa sellise ebanormaalse inimesega ühe katuse all elada!”
Nii oli ta tookord Gretale hüüatanud ja õige pea oligi tema tahtmine teoks saanud. Ainult et hoopis teisel viisil, kui Meeri seda oleks soovinud. Sest äraminejaks osutus üsna lühikese aja möödudes tema ise…
Tol õhtupoolikul aga, kui ta pärast kohvikus istumist koju jõudis ning esikus kingi susside vastu vahetas, oli ta tahtmatult pidanud pealtkuulajaks olema Helve ja Rolandi omavahelisele kõnelusele. Meeri oli siis meelega viivitanud elutuppa minekuga, sest just samal momendil, kui ta käe ukselingile pani, kinnitas väimees toas ägedalt: „Lapse kisa segab mind!”
„Ja sellepärast pead sa teise tuppa kolima?” nõudis Helve võõral häälel. „Tunnista parem ausalt, et sul on keegi!”
„Mine, tead…! Ja mis tähtsust sel on? Kas ma pean sulle sellest aru andma või? Ma lihtsalt kolin kabinetti ja kõik! Sa peaksid rõõmus olema, suur tuba jääb ju nüüd sinu päralt!”
Meeril oli piinlik. Kahju oli Helvest.
Ettevaatlikult avas ta uuesti välisukse ja sulges selle võrdlemisi tugeva mütsatusega, nii et see toasolijatele kuuldav pidi olema.
Teda kuuldi. Hääled vaibusid.
Kui Meeri hetke pärast elutuppa astus, istus Helve toolil, laps süles. Roland aga seisis akna juures, tige ja turris.
„Mis nõu teie siin siis peate?” küsis Meeri ükskõikse häälega ja astus naeratades Helve juurde. Ta kummardus lapse kohale ja silitas väikese Krislini pead.
„Isa tuleb koju!” teatas Helve häälega, nagu oleksid nad Rolandiga just nimelt sel teemal rääkinud. Ta tõusis lapsega.
„Issand!” võpatas Meeri segaduses. Ta oli selle mõttega küll juba mõnda aega harjunud, aga ometigi kutsus teadmine, et Georg võis lähipäevil koju tulla, temas esile seletamatu ärevuse.
„Mis sul hakkas?” nähvas tütar, kuigi ta ilmselt võis ema tundeid aimata.
„Kuidas, mis mul hakkas?” kordas Meeri ikka veel täielikus segaduses. „Ise sa ju ütlesid, et isa tuleb koju…”
„Just nimelt! Seda ma ütlesin! Ja kindlasti tahab ta, et siin oleks kõik nii, nagu see temast jäi!”
Nüüd imbus Meeri ajju teadmine, et tütar loodab tema lahkumisele siit majast. Sedalaadi mõttevälgatusi oli ta ennegi tütre suust kuulnud.
Meeris tõusis mäss, ta heitis Helvele rahutu pilgu ja, kartes tütrega tülli minna, pööras talle selja.
Ja niiviisi, seljad teineteise poole, mõlemal südames kibedus, läks kumbki oma tuppa.
VI
Juba mõnda aega tunnetas Meeri oma olukorra keerulisust. Senikaua kui polnud teada, et Georg tuleb koju, elas ta enesestmõistetavalt oma endises kodus laste juures edasi. Nüüd aga… tõepoolest – Meeri oli ju õnnelik Georgi peatse kojutuleku üle, ent olnut ei saanud olematuks teha. Gretal oli õigus – ta on ikkagi ainult Georgi lahutatud naine! Kuidas suhtub Georg sellesse, et ta on sunnitud koju jõudes elama ühe katuse all oma lahutatud abikaasaga?
Tõsi, Georg peaks ju selle võimalusega arvestama – viimasel ajal käisid kirjad Tallinna ja Krasnojarski vahel õige tihti. Algul, jah, siis tohtis Georg kirjutada küll ainult kaks kirja aastas, aga peale Stalini surma muutus olukord ka kinnipidamiskohtades. Siis oli Georg uue hooga alustanud tegutsemist oma vabadusse pääsemise, oma rehabiliteerimise nimel, ja kõigest sellest ka oma lastele kirjutanud. Lapsed, Helve ja Hillar, andsid aga omakorda isale täieliku ülevaate elust Wiedemanni tänavas, ka sellest, et ema elab jälle nendega koos. Nii et Georg pidi seda teadma.
Meeri mõtted rändasid eelolevate päevade juurde ja ta muutus rahutuks. Igasugused mõtted seoses Georgi kojutulekuga hakkasid teda piinama. Ta võpatas igat telefoni- või uksekellahelinat kuuldes, ning kartis, et teda võidakse teistkordselt sellest majast ära ajada. Kuhu oleks tal nüüd minna?!
Ja kui siis ühel õhtupoolikul helises uksekell, oli Meeri kindel, et tulija on Georg. Erutatult kohendas ta juukseid ja kleidikaelust, heitis kiire pilgu peeglisse ja ruttas esikusse.
Ust avades seisis ta aga oma hämmastuseks vastamisi tundmatu keskealise mehega, kelle õhtujahedates silmades oli uudishimu.
„Palun, kas see on Õiguse korter?”
Meeri noogutas. „Jah. Ainult et… Kas te mõtlete Hillar Õigust? Tema ei ole veel töölt tulnud…”
„Tähendab, ma olen siis õiges kohas!”
Uksel seisja astus luba küsimata esikusse ning tõmbas välisukse enda järel kinni. Tema poristelt kingadelt valgus vesi esikupõrandale.
„Vabandage,” sõnas mees koduselt, „sadama hakkas, oleksin pidanud oma siiatulekuks parema päeva valima. Te lubate?” Mees asetas oma pika varrega vihmavarju nurka.
„Jah, muidugi,” noogutas Meeri ja jäi ootele.
„Seltsimees Õigus, see tähendab major Õiguse abikaasa, kui ma ei eksi? Mina olen Räni… Räni Karm. Te vist ei tunne mind ära?”
Meeri raputas pead. Ta ei osanud seda nime esialgu kellegagi siduda. „Ei tunne… aga palun, astuge edasi!” ning ta juhatas mehe tuppa. „Istuge, olge hea!”
„Aitäh! Ma istuksin tõepoolest, väljas on lausa koerailm.”
Mees nõjatus tugitooli, hõõrus oma jahedaid käsi üksteise vastu, võttis tagumisest püksitaskust sigaretipaki ja heitis Meerile küsiva pilgu. „Kas tohib?”
„Palun!” Meeri nihutas tuhatoosi lähemale.
„Te ei suitseta?”
„Suitsetan küll.”
Mees ulatas sigaretipaki Meeri poole. Meeri tõmbas pakist sigareti oma maniküüritud sõrmede vahele.
Mees pakkus tuld, tõmbas ilmse mõnuga paar mahvi ja alustas: „Ma siis püüan veidi värskendada teie mälu – ma olen Sylvia mehe vend, see tähendab, kui täpne olla, Georg Õiguse õemehe vend. Veidi keeruliselt kõlab, kas pole? Tulen ma teile meelde?” Ja pahvatas naerma. „Ah, muidugi mitte. Ma olin siis ju lausa kollanokk ja minu teada polnud teie siis veel major Õiguse abikaasagi, aga võib-olla ma ka eksin, mul polnud ju au teie pulmapeost osa võtta! Aga venna pulmas ma olin ja seal ma teid ka nägin, mul on hea mälu!”
„Võimalik… aga…” Meeri tahtis küsida, millega ta võib külalisele kasulik olla, ent too võttis sõnajärje jälle enda kätte.
„Ja nüüd ma siis asun oma missiooni raskema poole juurde.” Mees tõmbas õhku sisse ja köhatas, nagu kavatseks ta kõnet pidama hakata. Tal oli madal ja selge hääl.
„Kas on midagi halba juhtunud?” taipas Meeri.
„Kahjuks jah.” Mees jäi hetkeks vait ja Meeril pidi hing kinni jääma mõttest, et äkki on need teated kuidagimoodi seotud Georgiga.
„Asi on selles, et teie abikaasa õde Sylvia on surnud. Avaldan kogu perele kaastunnet!”
„Sylvia surnud?” kohmas Meeri. „Ta elas ju Austraalias.”
„Jah. Sydney’s. Sain vennalt kirja, ta palus seda teile edasi öelda. Teie abikaasa viibib ikka veel Siberis?”
„Me oleme lahutatud,” ütles Meeri ja kahetses kohe öeldut, küllap teadis mees seda niigi. „Aga Georg Õigus tuleb varsti koju,” ei saanud ta lisamata jätta.
„Rõõm kuulda. Osa küüditatuist ongi juba kodumaale tagasi tulnud.”
„Jah,